Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid

JAAK ALLIK

Meie tänavusel „põgenikedebatist“ tiinel suvel on raske leida nüüdisaegsemalt mõjuvat näidendit kui Kitzbergi sajanditagune „Libahunt“ – lugu sellest, kuidas oma tõupuhtust kaitsev kollaste juuste ja siniste silmadega orjarahvas heidab enda hulgast tumedapäise vabaduse­janulise Tiina.

Olen aastakümnete jooksul soovitanud „Libahunti“ paljudele välismaalastele nii idast kui läänest, kui nood on lavastamiseks just mingit eesti näidendit otsinud. Paraku edutult, sest minu teada on seda eesti klassika tippteost lavastatud seni vaid korra Lätis. Küllap näeb kõrvalpilk loos siis midagi liialt arhetüüpselt eestlaslikku.

Ja nüüd tuli Jakuutiast šamaani pojapoeg Sergei Potapov (Sahha draamateatris loodud „Macbethi“ eest pälvis ta 2005. aastal Venemaa kõrgeima teatripreemia Kuldne Mask) ning tabas äkki ära just tänapäeva eestlase suurima valupunkti – võõrahirmu. Potapov on näidendiga üsnagi delikaatselt ringi käinud. Ta on loobunud küll etnograafilisusest (selle nahka läks omal ajal Leida Laiuse film), kuid pole läinud väliselt tänapäevastama või probleemile näpuga näitama. Tegevus kulgeb hämmastavalt tekstitruult, vaid hädavajalike kärbetega ning Mari ja Tiina vahelise II vaatuse metsapildi dialoogi kordamisega lavastuse finaalis. Isegi jaanikuvaatus mängitakse seitsme näitlejaga hoogsaks ja usutavaks. Lisaks on lavastaja lugu täiendanud mitmete tekstita stseenidega (sauna-ja pulmapilt). Ka tegelaskujude tõlgendamisel püsitakse enam-vähem autoritruu võimalikkuse raames. Seejuures on lavastaja mõte aga selgelt välja loetav ning kohati ehk vastandlikki selle näidendi harjunud tõlgendustega. Nii ideerõhult kui ka kujundikeelelt sarnaneb tema lavastus hämmastaval määral Jaan Toominga 1969. aastal Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“ aineil Vanemuises loodud lavateosega „Laseb käele suud anda“ ja tuletab nii rahvalaulude kasutamise kui ka šamaanitrummi rütmidega (kiitus Ardo-Ran Varresele suurepärase muusikalise kujunduse eest) meelde Toominga 1980. aastal vabaõhumuuseumis Ugala ja Vanemuise näitlejate koostöös ette kantud „Libahundimängu“. Ootamatuna mõjub Vanaema tõlgendus. Kui tavaliselt on Vanaema olnud n-ö ajaloolise paratamatuse selgitajana pigem kõikemõistva andestuse ja lepituse pakkuja, siis Mari Lille võimsas esituses saab temast tegeliku ürgviha kandja, tänaste netikommentaatorite äratuntav esiema. Mari Lille fanatismis kirgastub viibe näitlejanna nooruspäevade tipprollile – Hildele Voldemar Panso 1974. aasta lavastuses „Ehitusmeister Solness“. Õhutades ehitusmeistrit torni ronima ajas Hilde ta oma noorusfanatismiga tegelikult ju surma. Samamoodi on ka Lille Vanaema rahvuslikku enesessesulgumist nõudev fanatism tänapäeval rahvuse tulevikule hävitav, just see, mille eest lavastaja kavalehel hoiatab: ta ei tahaks, et eestlased nii lõpetavad, nagu lõpeb see näidend. Pealisülesande võimendamiseks on Potapov andnud täiesti uue tähenduse Kitzbergi kõrvaltegelasele sulaspoiss Jaanusele, kes Martin Kõivu värvikas kehastuses mängib mitte vabaks, vaid isandaks saada ihkavat orja ja tõuseb Vanaema kõrval lavastuse teiseks keskseks tegelaseks. Algul suudleb ta iharalt peremehe säärikuid, haarab need lõpuks endale, joodab Marguse pildituks ning võtab muu kõrval enda peale ka Mari keppimise ebameeldiva kohustuse. Mälu loob paralleeli „Laseb käele suud anda“ opman Tiidemanniga, kes lasi teopoiss Antsule samuti viina lõpustesse valada, et too põlvili elamise ära õpiks. Ka kujundiloometehnikalt, kus detailidele (kivid, puulusikad, valged rätikud, hällid-kirstud) lavastuse jooksul korduvkasutus leitakse ning nad suureks mängitakse, on Potapov Toomingaga sarnane. Tundub tõesti, et need meie keskmise ja noorema põlvkonna teatritundjad, kes seni on noorest Toomingast saanud aimu vaid Mati Undi lavastuste kaudu, kus Toominga võttestikku üldjuhul vaid formaalselt jäljendati, saaksid Potapovi tööd vaadates tegelikuma maitse suhu nelikümmend aastat tagasi eesti teatris toimunust. Kahte lavastajat seob ilmselt ka imeline võime avada näitlejate ande seni varjus olnud külgi. Küllap vajab see täpset lavastajaülesannet koos näitlejale hirmuvaba mänguruumi võimaldamisega. „Libahundis“ paistis oma senise „tuntud headuse“ ületamisega silma ennekõike trupi naispool. Lisaks Mari Lillele ka Piret Simson mehelikult karmi, kuid ometi igat laulu erilise hingestatusega alustava Perenaisena, Liisa Pulk Marina ning Kristiina-Hortensia Port Tiinana. Mari mõjus selles lavastuses rohkem kurja hundina kui Tiina isegi oma hundiks „ihkamise“ stseenides. Või vähemalt kratina, kelle lemmikasendiks Marguse kukil ratsutamine.

Vähimatki võimalust, et Mari võinuks ehk isegi uskuda Tiinat tõesti libahunti jooksvat Liisa Pulk ei jätnud. Tema Mari oli selgelt seksi- ja võimuahne pealeakaebaja (õeks sel suvel Ragne Pekarevi kehastuses „Obinitsas“ tegutsevale Patsile), kellesuguseid teab Eesti lähiminevik küllalt. Nõukaajast mäletan selliseid parteisekretäre (Viire Valdma ja ka Laine Mäe telesarja „ENSV“ kangelaste prototüübid) ja praegugi täheldan mõne järjekordse sõgedusega ajaleheveergudele trügivaid naispoliitikuid. Ja kui Mari haarab kirstus lebavalt emalt perenaisepõlle ja tirib isa jalast säärikud, et võim talus endale haarata, mõjub selline laibarüvetamine talle igati loomuomasena.

Tiinale pole lavastaja andnud võimalust tõusta omaaegses Mikk Mikiveri „Libahundis“ (1969) Luule Komissarovi kehastatud vabaduselaulikuks. Kui tolles lavastuses oli konflikti aluseks Tammaru pererahva kadedus Tiina piireületavalt ulja elujanu suhtes (teema pigem meie kooseluseaduse debati jaoks), siis seekordse lavastuse konflikt on palju maisem. Tammaru-rahvas lepib Tiinaga seniks, kuni midagi nende oma (s.t Margust) neilt ära ei taheta võtta. Edasi tõuseb vaen ja asi pole niivõrd lihtviisilisele sildistamisele (libahundid, kaltsupead, murjanid jne) alluvas manipuleeritavuses, kui just reaalses omandiinstinkti riives. Täpne tähelepanek, kuigi raskesti mõistetav, mida siis meilt nüüd sada- või isegi tuhatkond uusasukat „ära võtta“ saaksid. Kristiina-Hortensia Pordi Tiina muutub võimsalt kauniks ja jõuab üle rambi näidendi IV vaatuse lõplikus metsaminemise stseenis. Paraku jääb ta jaanikutule-monoloogis praegu veel pisut väliseks ja lavastuse Tiinaga seotud „lõppematud“ lõpustseenid mõjuvad vähemasti minule pisut balletlik-illustratiivsetena. Ivo Uukkivi Peremehele on lavastaja andnud pigem sulase „taustamängija“ rolli ning näitleja täidab seda igal hetkel jälgima panevalt ja jõuliselt. Kristo Viidingu Margus on nagu Kitzbergilgi paras möku, kelle võitlus oma armastuse eest piirdub pigem sõnalise protestiga ning lõpuks enda lihtviisilise põhjajoomisega. Tohutu näitlejapotentsiaaliga Viiding jääb seekord pisut udulooriga kaetuks; tundub, et lavastaja pole talle oma sotsiaalselt täpses rollivõrgustikus päris õiget kohta leidnudki.

Raske on öelda, kas XVIII sajandil toimunud jakuutide vägivaldsest õigeusku painutamisest või siis kunstnik Ervin Õunapuu maailmavaatest tulenevalt on selle lavastuse üheks läbivaks teemaks kujunenud ka ristiusu negatsioon. Jah, Tiina ema peksti nõiana surnuks kirikutulbas, kuid seekord on kunstnik kogu oma lakoonilise, kuid mõjuva lavakujunduse üles ehitanud otsesõnu „musta risti ikke alla“. Ristikummardamine on Tammaru rahvale ka lunastuse ja eneseõigustuse võimalus kõigi oma pattude eest ning valguse hääbumisega ristil lõpeb ka lavastus. Loomulikult mõjub see sama silmakirjalikult kui hädaliste liigitamine kristlasteks ja islamiusulisteks, mis praeguses „debatis“ on hoogu saamas

R.A.A.A.Mi „Libahunt“ on kahtlemata meie seni üsna kesise teatrisuve üks tippsündmusi. Ja au Märt Meosele, kes eksootiliste külalislavastajate siia tarnimisega (õnnestumistena kindlasti veel Homayun Ghanizadeh’ „Antigone“ ja Marat Gatsalovi „Tühermaa“) on Eesti teatripilti jõuliselt rikastanud ning andnud ka artistidele võimaluse arvukail rahvusvahelistel teatrifestivalidel meie väljapaistvat näitlejakooli tõestada.

Kummitama jääb küsimus, miks mõjusid Jaan Toominga esimesed lavastused eluliste vapustustena, aga Sergei Potapovi samalaadset teost vaatan ma ikkagi lihtsalt huvitava teatrina. Esmane vastus oleks muidugi viide vaataja enese vananemisele ja panetumisele. Tegelikult arvan aga, et kui Jaan julges oma kujundiloomes minna piiremurdva ja hingematva hulluseni, siis jakuudi šamaani on seganud praegu liigne aukartus alusmaterjali ees ning ehk ka teadmatus meie näitelajate võimetest ja publiku taluvuslävest. Usun, et Sahha teatris loodud lavastused (mille julguse pärast ta seal olevat peanäitejuhi kohalt realavastajaks taandatud ) on ehk võimsamagi väega. Kuuldavasti leidsid näitlejad vähem kui kuu kestnud prooviperioodi jooksul lavastajaga suurepärase üksteisemõistmise. Kui nii, siis järgmiste kohtumisteni!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar