Jaanika Juhanson: „Näidendivõistluse saak oli külluslik, värvikas, ootamatu.“

TAMBET KAUGEMA

Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel osales 65 näidendit, mille hulgast žürii leidis peaauhinna väärilise olevat Ott Kiluski „Kirvetüü“. See setukeelne teatritekst on lopsaka ja kohati valusa huumoriga räägitud Eesti väikeküla elanike aus ja inimlik lugu.

Võistlusel teise auhinna pälvinud Piret Jaaksi „Sireenid“ on salapära hoidev tekst, kus mõistatuslikus ruumis kohtub väljapääsu otsiv seltskond. Kolmanda auhinna saanud tekste oli kaks: Maimu Bergi kultuurilooline ja isiklik „Salong“ ning Johan Elmi suhtepingeline kunstnikulugu „Vask“. Äramärgituna tõstis žürii esile neli võistlustööd: Karl Koppelmaa internetikuritegevuse mitmekihilisusest kõneleva näidendi „Tr0ll ehk Socrates peab surema“, Siiri Metsamäe teksti eesti töölistest Soomes „Betoonhingede aegu“, Olev Remsu ajaloomängulise „Presidendi“ ja Liis Seina näidendi „Kustpoolt puhub tuul“ pimedatest muusikutest.

Näidendivõistlusi on Eesti Teatri Agentuur korraldanud 1995. aastast peale, seekordse 16. näidendivõistluse tulemused kuulutati välja esmaspäeval Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Võistluse žüriisse kuulusid Eesti Lavastajate Liidu esinaine Jaanika Juhanson, filmilavastaja Sulev Keedus, näitekirjanik ja prosaist Andrus Kivirähk, dramaturg-lavastaja Mehis Pihla, lavastaja Sander Pukk, dramaturg Anne-Ly Sova ja lavastaja Hendrik Toompere. Žürii liikme Jaanika Juhansoni sõnul olid võistlustööd teemalt, vormilt ja käsitluselt väga erilaadsed.

Põllumehed kurdavad, et tänavu on kehva suve tõttu saak kesine, hea, kui söödaks jätkub. Kuidas on näidendivõistluse tulemusega?

Saak on külluslik, värvikas, ootamatu. Olin heas mõttes üllatunud. Neid näidendeid lugedes avanes väga erisuguseid, erilisi, huvitavaid maailmu. Võtame või auhinnatud tööd. Näiteks Ott Kiluski „Kirvetüüs“, musta huumoriga käsitletud 1990. aastate maaelu kujutuses, seguneb räme argipäev hämmastavalt elulise teispoolsusega. Samuti paelub iseäralik reaalsus Piret Jaaksi „Sireenides“, autobiograafiline valus ja aus tagasivaade Maimu Bergi „Salongis“, psühholoogiliselt pingestatud ja õõvastav on Johan Elmi „Vask“. Teemadelt, vormilt, käsitluselt ja tasemelt olid võistlustööd väga erilaadsed. Lihtsakoelist olmerealismi – mees, naine ja probleem – kohtas õnneks harva, seda peaaegu polnudki.

Kas 65 võistlustööst koorusid välja ka mingid teemad ja suundumused?

Ei mäleta, et eesti näitekirjanduses oleks sellisel moel käsitletud interneti ja virtuaalreaalsuse teemat. Hoogne ja mänguline sellekohane näide on Karl Koppelmaa „Tr0ll ehk Socrates peab surema“. Auhinnatute hulgast välja jäänud, kuid minu arust põnevalt kummastav „Deus ex libris“ vajab lisatöötlemist. Küllaltki esil oli looja, tema loomingu ja vastutuse teema – ilmselt on selline sisekaemus praegu õhus. Näiteks juba mainitud Johan Elmi „Vask“, aga ka žürii soovitusnimekirja jõudnud atmosfääritiine „Tühi orkester“ vana klaverikunstniku ja variautori kohtumisest. Mitmes näidendis vaadeldi Eestist lahkujate või juba lahkunute probleeme, näiteks Siiri Metsamäe tänapäeva Kalevipoegade eluolu lahkav, nukralt soe „Betoonhingede aegu“. Sama teema kajab vastu ka olmepoeetilises ja kargehõngulises näidendis „Kallis odav kallis maa“, kus perekond koguneb enne müüki põlistallu.

Seda näidendivõistlust iseloomustab siiski pigem teemade ja vaatepunktide paljusus, mis on kahtlemata suur rikkus. Rõõmustab ka autorite lai ring: juba tunnustatud näitekirjanike kõrval astusid üles ka alles alustanud või suisa debütandid.

Kuivõrd valmis on auhinnatud tööd lavastamiseks?

Võidutööd ja äramärgitud on kindlasti valmis, ent loomulikult sõltub siiski lavastaja vaatepunktist ja lavatajust, samuti koostööst näitekirjanikuga, kuidas kulgeb edasine tööprotsess tekstidega. Žürii valis 65 töö hulgast välja umbkaudu 20, mida soovitatakse lavastajatel, teatrite dramaturgidel ja muidu huvilistel lugeda, ning nende seast väärivad päris paljud tähelepanu ja võib-olla lavastamistki. Kümmekond lavastamisvalmis näidendit pole kehv saak. Mitme näidendi puhul soovitan aga näitekirjanikel teksti kallal edasi töötada – potentsiaali on – või teha seda juba koos lavastaja ja trupiga.

Kas mõni näidendivõistlusele esitatud tekst äratas sinu kui lavastaja huvi?

Kõige suurem üllatus tabas mind ühel augustiööl, kui olin end juba mitmeid tunde eritasemelistest tekstidest läbi närinud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda: mänguline ja tundlik tekst neljast pimedast muusikust ning nägemist kaotavast dirigendist, mis on üldistusjõuline, poeetiline, musikaalne, põneva struktuuriga. Just samal päeval olin kohvikus oma pimeda sõbrannaga arutlenud, millal küll jõuame Eestis sinnamaani, et erivajadusega inimesed ei ilmu tegelastena vaid sotsiaalselt teavitavatesse näidenditesse, kus nende puue on käivitav probleem. Liis Seina „Kustpoolt puhub tuul“ on märksa mitmetasandilisem ning temaatikat on käsitletud eluterve huumoriga. Selle teksti tahan lavale tuua, loodetavasti pimedate Terateatriga.

See polnud sugugi ainus tekst, mis mind köitis. Mitmed eespool mainitudki pistsin kiirelt oma mõttelisse lavastajaportfelli, aga ka mõned soovitusnimekirja teosed, näiteks lummava näidendi „Sfääride muusika“. Selle tegevus toimub Kolga mõisas, näidend on ühtaegu ajalooline ja kõrgpoeetiline ning seal on ka teise reaalsuse mõõde sees. Paari lastele mõeldud lavaloo hulgast tahan esile tõsta „Hiir Guido ja tont Trollu seiklused“, mis vajab küll päris tõhusat töötlemist, kuid lootustandvalt tegevusrikas ja hooliva sõnumiga algmaterjal on olemas. Tore on ka absurdini veider ja rohmakas, krimihõnguline komöödia „Kahe otsaga asjad“, mille tegevus toimub Soome üksildases maakohas.