Ega elu ole haha udusulg

Soomlaste Meriteatteri suvelavastus ühendab paeluval moel folkloorse ainestiku ja tänapäevase teatrikeele.

PRIIT PÕLDMA

Meriteatteri „Eikä merta enää ole” („Merd nagu õieti ei olegi“), autor ja lavastaja Anni Mikkelsson. Mängivad Laura Halonen, Vera Veiskola, Jaakko Ohtonen, Antti Autio ja Mait Joorits. Esietendus 1. VII Soomes Rööläs.

Soome rannapiiga Tyyne (Vera Veiskola) ja eesti meremehe Urmase (Mait Joorits) armusuhet saadab meremüha.

Soome rannapiiga Tyyne (Vera Veiskola) ja eesti meremehe Urmase (Mait Joorits) armusuhet saadab meremüha.

Meriteatteri

Meriteatteri on soome teatriteadlase ja lavastaja Anni Mikkelssoni ellu kutsutud ettevõtmine: Röölä sadamakülas, mõnikümmend kilomeetrit Turust, esietendub kolmandat suve järjest tema uus näidend, mille lähtematerjaliks vanadelt meremeestelt või nende naistelt kogutud kohalik pärimus. Nii on sündinud triloogia, kuhu kuuluvad „Merimies, muija, kalamiehen koira“ („Meremees, moor, kalamehe koer“, 2013), „Laulu on meren laulu“ („Laul on mere laul“, 2014) ja „Eikä merta enää ole“ („Merd nagu õieti ei olegi“, 2015) – tuleval suvel plaanitaksegi mängida kõiki kolme lavastust järjest, Meriteatteri tegevust kokkuvõtva festivalina. Meriteatteri truppi kuuluvad valdavalt Tampere ülikooli näitekunsti osakonna tudengid või vastsed lõpetanud, tänavuses lavastuses astub nende seas üles ka eesti näitleja Mait Joorits.

„Eikä merta enää ole“ ühendab paeluval moel folkloorse ainestiku ja tänapäevase teatrikeele. Materjal on ammutatud kohalikelt elanikelt, Röölä inimestele ja paikadele viidatakse teatritekstis päris otseselt, aga see ei nõrgesta, vaid vastuoksa, tõhustab üldistusjõudu. Kohalik publik, kes on ühteaegu lavastuse sihtrühm ja materjali allikas, reageerib rõõmsa äratundmisega, saalis on tajutav, kuidas lugu läheb isiklikult korda nii tegijaile kui ka vaatajaile, nii et võõranagi võib saada osa kogukonnatundest. Ent lavastuse kogukondlik väärtus ja lavastaja väga isiklik side lähtematerjaliga ei too kaasa kunstilisi kompromisse. Lavastus on sügavalt hingeliigutav, aga mitte kordagi sentimentaalne; kaasahaaravalt lustakas, ent mitte hetkekski labane.

Lavamaailma üles ehitades pruugitakse postdramaatilisi võtteid: kuigi lugu toetub eluloolisele narratiivile, jutustatakse seda vihjeliselt ja väljajätteliselt, jutustajapositsioonid vahelduvad, eri väljendusvahendid toimivad polüfooniliselt, näitlejad eksponeerivad oma teadlikkust etendussituatsioonist, kõneledes reaalse publikumiga, ning seejärel pöörduvad jälle mänguilma kui endasse sulguvasse tõelusse. Nõnda võib öelda, et pruugitav teatrikeel on värske ja mitmekihiline, aga kõigile vaatajarühmadele arusaadav ning materjaliga sümbioosis. Ei oska lähiaastate eesti teatrist midagi võrreldavat välja tuua. Aga usun, et selline teater väärib ja vajab tegemist küll: tegu on rahvaliku teatriga mitte harrastusliku taseme või lihtsustatud elukäsitluse poolest, vaid kogukonna ja teatritrupi vahetu kontakti tõttu, seejuures eksperimenteeritakse ka intrigeerivate loojutustamisvõtete ja kujundiloomega.

Vormiliselt kasutatakse osavalt vaese teatri esteetikat, teatrisaaliks kohandatud kalalaos on kõigest viis prožektorit, mõned laevalambid pealekauba, rekvisiitideks küllap kohapealt leitud kola ning näitlejate muusikainstrumendid. Vaesusega kaasneb paratamatu tinglikkus, aga mängulise leidlikkuse kui iseväärtuse asemel pääsevad mõjule lihtsad kujundid: reformvoodi pööratakse tagurpidi ja sellest saab paat, siis uuesti päripidi ja ta on kirst; voodilina sasitakse puririideks ja naisuke määratakse mastipuuks; aer haaratakse sõtta püssiks kaasa jne.

Trupi kokkukuulumist toidavad ühehäälsed laulud, kõik näitlejad musitseerivad õndsa õhinaga, misjuures muusikalisest virtuoossusest olulisemaks saab ansamblitunnetus ja mõttetäpsus. Anni Mikkelsson on loonud ka laulu­sõnad: poeesias väljendub tegelaste varjatum hingevalu, elutee kujundlikum mõtestamine. Laule kõlab ehk üleliiagi tihti: et iga stseen päädib laulu või vahemänguga, muutub lavastuse rütm ühel hetkel monotoonseks, mõni situatsioon või suhe jääb ammendavalt lahti mängimata, sest juba peab lahvatama järjekordne muusikapuhang. Muidu on lavastus aga dramaturgiliselt väga peenelt komponeeritud, kenadele kontrastidele üles ehitatud: saatusetragöödia mõõtu stseenid külgnevad muheda janditamisega, nukker sisekaemus vaheldub iroonilise kõrvalpilguga.

Trupp teotseb ühtlase mängulusti ja täpse kohaloluga. Nii kirg ja elurõõm kui ka lein ja kaotusvalu mõjuvad ehedatena, tundeid ei markeerita ega paisutata üle. Tore näha, kuidas fragmentaarne vorm ega tinglik teatrilaad ei pärsi psühholoogiliselt nüansipeent sisseelamist.

Laura Halose mängida on Tuulikki Niemi, Rööläst pärit tänapäeva tütarlaps, kes eluga ummikusse jooksnuna pöördub lapsepõlvepaikadesse tagasi, otsides sealsete vanainimeste lugudest hingepidet – tolles raamtegelases võib aimata lavastaja alter ego. Tuulikki sisenebki vaatajatega samasse tõelusse, alustab vaimukalt ebaledes kuskilt loenguliku või pihtimusliku positsiooni vahepealt, hiljem krutib end teatraalselt pöörase emotsioonide kaskaadini – näitleja väljendusvahendite amplituud lummab mõlemas äärmuses.

Läbi lavastuse kulgeb Tyyne Merimaa elutee Vera Veiskola esituses, kuuldavasti on tegelaskuju prototüübiks olnud autori-lavastaja vanaema. Küllap on näitleja suurim proovikivi vananeda otse publiku silme all – aga ega ma olegi vist varem näinud ühegi noore näitleja kehastuses nii usutavat vanainimest. Veiskola annab nappide väliste vahendite kaudu aduda nii tegelase iga kui ka elatud elu sleppi, unistusi ja pettumusi.

Habemetüükais mehed mõjuvad asiste merekarudena, oma aeglases tõsiduses sõbralikult naeruväärsetena. Poisiohtu kalameest Usko Merimaad kehastava Jaakko Ohtose lavaolekus on romantilise võitleja potentsiaali, hääles suisa ooperlikku diapasooni. Seda ootamatumad ja puudutavamad on Ohtose pöörded lürismi või groteski. Antti Autio on isa Voitto ja kapten Luoto väärikatesse kujudesse sümpaatselt ootamatu valik: mitte sirge seljaga indogermaani kangelastüüp, vaid uskumatult kaitsetu silmavaatega ja jõuliselt seespidise olemisega mehike, kelle sentimendivaba tragöödiavalmidust mahendab pastelne huumoritaju.

Räägitakse, et 1970. aastatel tulnud üks eesti kalur jalgsi üle jää Röölässe ja asunud sinna elama – temast inspireerituna ongi Mait Jooritsale kirjutatud Urmas Mere tegelaskuju. Joorits loob pika taibu ja taaruva sammuga muheda kalurikuju, koomilise karakterrolliga murrab näitleja elegantselt välja esimeste armastajate ja intellektuaalsete enesenautlejate ampluaast. Iseäralik on Urmas Mere plastika, pidevalt pisut purjakil, reageerides aeglase sisetegevuse kohta jahmatavalt kärmesti igale välisele impulsile: tõmmata-tõugata mees võib palavikuliselt paiskuda eri ilmakaartesse. Kui Urmas Meri lahkub viimaks Rööläst Ameerikasse, annab tema edasisest saatusest aimu ühteaegu nukker ja hullutavalt naljakas stseen, kus eestlane teeb kõigi võimaluste maal metsatööle vahelduseks bändi. Jaakko Ohtonen ja Antti Autio pilavad mõnuga ameeriklasi, osutudes näitlejatena väga andekateks ja detailitäpseteks tüübiloojateks, Mait Joorits aga lõhub paroodiaõhkkonna, lauldes valusa kojuigatsuse ballaadi. Eestlane laulab Ameerikas soome keeles oma kodust ja kodutusest – see on võib-olla Mait Jooritsa senise näitlejatee kõige küpsem, kõige karmim ja kõige kargem etteaste: napp ja endassetõmbunud, ometigi lahtiselt loetav hingepeegeldus, vähimagi haledusvarjundita sügavalt läbituntud valu, maskivaba üksildus kesk võõralt lärmitsevat seltskonda.

Soome rannapiiga Tyyne ja eesti meremehe Urmase armusuhte teetähisteks saavad kolm käepigistust: lõputuna mõjuv esmakohtumise teretus, kui kahe noore inimese käed nagu teineteise külge liimuksid; naise kaljukindel haare mehe käest, kui ta teda pärast tantsu päriseks enda juurde kutsub; võimalikult põgus, silmaveeta hüvastijätt, mis märgib leplikku loobumist, teineteise vabaksandmist. Jah, introvertsele soomeugrilasele võib napp käesurvegi olla piisav füüsiline kontakt, kõnekas kireavaldus.

Rannarahva lembetunde poeetiliseks kvintessents on aga dialoog, kus Urmas kordab Tyynele „Sina oled meri“ ja Tyyne vastab muudkui: „Ma olen maa.“ Ka eesti (rahva)luules trehvab ju naise ja mere samastamist: ühtviisi ettearvamatud, ahvatlevad on nad.

Kahel korral võtab mees naise selga ja siis sirutavad nad omad käed tiibadena välja, liuglevad nagu linnud üle elu ja mere, aga need kaks korda on ka läbinisti erisugustes tonaalsustes, rütmides, atmosfäärides: esimene on üdini lootusrikka armutantsu lennukaim tuur, teine leiab aset pärast vend Usko uppumissurma ja siis on tiibade järsult katkev viibe hüvastijätt surnud venna hingega. Linnukujund läbib ka teksti: Tyyne võrdleb end hahaga, mõtiskledes pesast väljalendamisest või -kukkumisest kui kodu hülgamise võimalusest, hiljem möönab lauldes: „Ei lubanud mulle keegi, et elu on kerge kui haha udusulg.“ Hahk söövitab end kujundina mällu. Kuidas kõigi kummituslike mälestuste ning eelkäijatelt päritud hirmude ja kohuste juures veel vaba ja elus olla, küsib lavastaja Anni Mikkelsson oma esivanematelt, vaatajatelt ja iseendalt.

Lavastuse sõnumiselges lõpustseenis kohtuvad kaks naist, noor Tuulikki ja vana Tyyne, ning saavad laulude ja tantsude kaudu üheks, tunnevad teineteises ära iseenda. Kui Tyyne lahkub oma sealpoolsesse päriskoju, mõistab ka Tuulikki viimaks kogutud lugudest ja painetest lahti lasta, minna Rööläst ära omaenese lugusid otsima. Aga „Eikä merta enää ole“ ei väärtusta mitte juurte läbilõikamist ega kodukoha hülgamist, vaid keskendub kütkenenud meele vabastamisele. On tõesti värskendav näha teatrit, mis ei pühitse egoistlikke kannatusi ega argiseid õnneillusioone, vaid kutsub kaasa puhastumise, loobumise teele – seejuures vähimagi pateetika, naiivsuse või didaktikata, vaid väga isiklikult, mänguliselt ja nüüdisaegselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming