Töö kepib tegijat

Alvar Loog

„Masohhisti pihtimus” teeb ohvriks saada soovivast (sado)masohhistist märtri. VAT-teatri „Masohhisti pihtimus”, autor Roman Sikora, tõlkija Küllike Tohver, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, video- ja helikunstnik Rene von der Waar (Saksamaa), koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Raivo E. Tamm, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Lauri Saatpalu. Esietendus 27. II rahvusraamatukogu teatrisaalis. „Everybody’s lookin’ for somethin’ / Some of them want to use you / Some of them want to get used by you / Some of them want to abuse you / Some of them want to be abused” Eurythmics, „Sweet Dreams (Are Made of This)” „Valimislubadus: igale perverdile oma fetiš!” – nii kalambuuritseb Leo Luks oma mullu ilmunud sprinterlikke sõnasööste sisaldavas tekstikogus, paljastades poliitilise populismi retoorika­kasutust. Tsiteeritud lausungi iroonia on mõistagi selles, et perverdile* personaalset fetišit pakkuda on sama, mis turustada erektsioonikülluse all kannatavale mehele Viagrat. Fetiši(te) olemasolu määratleb perverdi, on tema seksuaalne usutunnistus.

Küll aga võiks iga ideaalse heaoluühiskonna valitsus võimalust mööda enda kanda võtta lahenduse küsimusele, kus, kuidas ja kellega kodanik oma fetišeid arendab ning rahuldab. Sest fetiš vajab toitmist ja tegelemist nagu mõni koduloom, muidu ta kängub. Ning koos fetiši(te)ga kuhtub suur – ja psühholoogilises plaanis sageli kõige huvitavam ja isikupärasem osa tema kandjast.

Partei, mis teeks võimul olles orgasmist avaliku hüve, osutuks freudistlikest loodusseadustest valitsetud maailmas kindlasti jätkusuutlikuks. Seda parteid perverdid valiksid – just nimelt perverdid, sest nende tee rahulduseni on ortodoksse(ma)t seksuaalsust evivate inimestega võrreldes hoopis käänu- ja kännulisem. Ent sellist parteid teadupärast ei ole.

Perverte tuleb aga ainult juurde, kuna nüüdisaeg võimaldab latentsel või kontrolli all fetišil üha kergemini kujuneda inimese isiksust defineerivaks iseloomujooneks – öötaim on hakanud aina enam õitsema ka päevavalguses. Kapitalistliku heaoluühiskonna inimesed ei tööta, abiellu, sigi ega ela perekonnana koos enam keskeltläbi nii palju kui varemalt, mistõttu üha suuremal hulgal neist jääb aega ja energiat üle, et tegeleda iseenesega, muuhulgas uurida oma isiksuse ööpoolt (suureks abiks on seejuures tänu internetile vabalt liikuma pääsenud informatsioon). Enese seksuaalsuse avastamine ja avardamine, mis oli varasematel ajastutel eelkõige igapäevakohustustest (ning otsapidi ka ühiskondlikust moraalist) kõrgemal seisvate aristokraatide ja rikaste privileeg, on nüüdisajal piiranguteta kättesaadav ka alam- ja keskklassile.

Mida aga hakata rafineeritud seksuaalse maitsega peale kultuuriruumis, mis pole oma keskajast pärineva tabude süsteemi kaotamisega inimese loomulikele psühholoogilistele ja meelelistele vajadustele veel järele jõudnud? Sellest probleemipüstitusest tõukub ka tšehhi dramaturgi Roman Sikora (sündinud 1970) näidend „Masohhisti pihtimus” (2011), mille VAT-teater nüüd Eestis lavale tõi.

Teose peategelane on sadomasohhist, kelle seksuaalne rahuldus käib üksnes läbi valu ja alanduse. Tema enda sõnadega: „ränk saatus – see mulle sobib […] kannatus on õige tee”. Inimene, kes soovib karistust ilma kuritööta, on pealtnäha ideaalselt sobilik asukas meid ümbritsevasse ebaõiglasse maailma. Kuid tegelase isikudraama ning koos sellega kogu kõnealuse näidendi dramaturgiline laetus saab kütet sündmuste käigus ilmnevast asjaolust, et maailm pole siiski piisavalt ebaõiglane. Kannatused on nüüdisaja heaoluühiskonnas defitsiit.

Näidendi protagonist otsib masohhistlikku orgasmi prostituutide juurest ja sm-klubist, kehastub trammis kodutuks ning loodab muu hulgas langeda neonatside avaliku füüsilise vägivalla ohvriks, kuid peab ikka pettuma. Kuni avastab, et valu ja alandust saab kõige paremini töö juurest. See, et selle eest veel korralikult peale makstakse, ei sobi talle. Sestap palub ta enese palga kärpida inimväärikust alandava määrani ning töötab äraelamiseks edaspidi korraga viiel ametipostil.

Tänapäevaga seoses on palju räägitud võõrandumisest: läbitunnetatud emotsionaalse sideme katkemisest inimese ja teda ümbritseva sootsiumi/kultuuri ning sealhulgas ka inimese ja tema elukutse vahel. Viimasega seoses lausub Sikora rahvuskaaslane Milan Kundera oma lühiromaanis „Identiteet” (1998) ühe tegelase suu läbi: „Tänapäeval oleme kõik ühesugused, kõiki meid ühendab seesama ükskõiksus meie töö vastu. See ükskõiksus on meie kirg”. „Masohhisti pihtimuse” protagonist ületab kirjeldatud ükskõiksuse ühe hoopis teist tüüpi kire toel. Töö (kui valu ja avaliku alanduse allikas) saab talle libiido sublimatsiooniks, tema ametipidamises on emotsionaalset (ja ka seksuaalset) kohalolu ning kirge. See on huvitav karakter, tema kirjanduslikest lähisugulastest meenub üksnes filmi „Sügav kurk” („Deep Throat”, 1972) peategelane – tüdruk, kellest kujuneb innukas mineti­masin, kuna tema g-punkt asub juhtumisi sügaval kurgus.

Roman Sikoral on õnnestunud leida huvitav teema ja lähenemisnurk. Kes on (sado)masohhistid? Milline on nende tee rahulduseni? Millistes olukordades võib see ristuda teiste inimeste tegemistega? Milline side on sotsiaalsetel rollimängudel seksuaalsete rollimängudega? Kuidas ikkagi on, kui isutab piitsa, nuudi või nööri järele? Kirjanduse, filmi ja teatri kontekstis on sellel probleemipüstitusel väga suur psühholoogiline, sotsiaalpoliitiline ning ka koomiline potentsiaal.

Mul on kahju, et nii näitekirjanik ise kui ka VAT-teatri lavastuse autor Christian Römer (Saksamaalt) on rõhunud üksnes viimasele – ja sedagi mitte eriti leidlikult. Minu kui vaataja seisukohast on muidugi natuke rumal ja täiesti tarbetu heita teosele avalikult ette, et see ei ole midagi muud, kui see, mis ta on. Kuid ma ei saa kuidagi üle vägisi tekkivast kujutlusest, et ideaalis võiks kõnealuse teema dramaturgiline ja lavastuslik käsitlus lüüa publikule piitsaga näkku, südamesse ja kubemesse. Stiilselt ja valusalt. See ainestik väärib ja võimaldab seda. Tean, et Eestis on truppe, lavastajaid ja ehk kuskil ka dramaturge, kes suudaksid olla kirjeldatud ülesande kõrgusel.

VAT-teater, kelle puhul võib mööndusteta rääkida oma kunstikreedost ning selle pikaaegsest ja õnnestunud realiseerimisest, oli minu silmis seekord otsustanud (ilmselt tahtmatult) solkida ühe teise kohaliku näitetrupi turgu. Nimelt Vana Baskini teatri oma. On ju viimase spetsialiteet jämekoomilised ja mõnikord leebelt sotsiaalkriitilised farsid, kus kriitika pole üldiselt eesmärk omaette, vaid püsib koomika teenistuses. Ka „Masohhisti pihtimuse” puhul taandus kõik turvaliseks laiatarbe meelelahutuseks. Nii autor kui ka lavastaja olid viinud oma fantaasia koomika altarile: igast näidendi tegelasest ja olukorrast oli püütud välja pigistada kogu selle meelelahutuslik potentsiaal, mis tingis omakorda püsiva kaldumise jämekoomikasse. Ent minu nähtud etendusel
(22. III) rõkkas saal naerust kõigest vähestel kordadel.

Teatri kodulehel lubatakse, et „Masohhisti pihtimus” on „metsik ja mõtlemapanev” lugu, mis „tabab kümnesse”. Lavastaja lausub Müürilehe intervjuus „Pihtimust” reklaamides muu hulgas, et talle „meeldib teater, mis on kohati päris vastik, sest see on võimalus sõnum inimesteni viia”. Midagi metsikut, vastikut või mõtlemapanevat selle teose dramaturgilises ja lavastuslikus teostuses mina ei leidnud.

Kirjanduslikult on „Masohhisti pihtimuse” tekst piinlikust tekitavalt nõrk ning pealegi veel paljudes asjades sisemiselt vasturääkiv. Selle hoiak on läbivalt satiiriline, kuid fookus hajub stseenide kuludes sihitult laiali. Keda siin kriitiliselt naeruvääristatakse? Kas peategelasest hardcore-masohhisti, alalhoidlikke pühapäevamasohhiste, empaatiata ja kujutlusvõimeta seksiteenuste pakkujaid, patsifistidest skinhead’e, kasumlikkusele orienteeritud tööandjaid, empaatilisi ametiühingutegelasi, sadistidest keskastme juhte, normaalset palka ja inimväärseid töötingimusi nõudvaid lihttöölisi, ühiskondlikku töömoraali, vabariigi valitsust pea-, majandus- ja rahandusministri isikus või Tallinna linnapead (kes on ühtlasi Eesti suurima opositsioonipartei liider)? Tundus, et kõiki korraga ja läbisegi.

Igasuguste sotsiaalkriitiliste hoiakute ning avalduste taga peaks olema hoomatav positiivne programm, mis „Masohhisti pihtimusel” täielikult puudub. See on kõige madalamaid intellektuaalseid ja esteetilisi vajadusi rahuldada püüdev farss, mis näib seejuures pretendeerivat nii sisulises kui ka vormilises plaanis justkui millekski hoopis rohkemaks.

Samuti pole „Masohhisti pihtimuses” vähimatki psühholoogilist sügavust. Ka peategelast on üksnes karikeeritud. Vaataja ei tunne tema valu (ei sadisti puudu- ega kohalolust), mingit karakteri arengut ei toimu, ta jääb üheplaaniliseks karikatuurseks kujuks. Tegijad on seda teost kirjutades, dramaturgiliselt kohalikku konteksti mugandades ning lavale tuues kaotanud täielikult silmist põhjuse, miks on peategelase kreedo „Mina olen kõigega nõus!”. Tema elustiili ja töökoormust esitatakse ühest hetkest alates kui ebaõiglase sotsiaalse tellimuse ning majandusliku paratamatuse tulemust – ohvriks saada sooviv masohhist lavastatakse märtriks. Ja siit peaks tegijate meelest välja kasvama mõttekoht ja moraal. Aga kohe kuidagi ei kasva.

Väga suure osa selle teemapüstituse dramaturgilisest ja lavastuslikust potentsiaalist lõhub asjaolu, et näidendis on elu enese grotesk segamini kirjandusliku groteskiga. Etenduse kuludes läheb üks sujuvalt teiseks üle (viimases stseenis kujutatud Ülemaailmsed Inimressursi Olümpiamängud on juba täiesti üle võlli). See võtab kogu taotletud sotsiaalkriitikalt jalgealuse ja tõsiseltvõetavuse. Olen juba pikka aega täheldanud, et enamiku loojatest kultuuriinimeste silmis sobib kapitalistliku vabaturumajanduse kriitikaks ka igasuguse argumentatsioonita üleolev vihje; et see nähtus naeruvääristab ennast nende meelest justkui ise, piisab vaid sellele osutada. Sotsialistlike, kommunistlike või anarhistlike majandus- ja ühiskonnateooriate ning neist lähtuva praktika puhul see millegipärast nii ei ole – need tunduvad arenenud empaatia ja alaarenenud süvenemisvõimega inimestele „intellektuaalsemad”.

Ja mis suur uudis see üldse on, et töö juures on paljudel nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt raske? Juba antiikajast peale on paljud mõtlejad (viimasel kahel sajandil eelkõige Arthur Schopenhauer ja E. M. Cioran) osutanud, et ainuüksi eksistents ise on ka ilma töökohustuseta ülimalt masohhistlik kogemus. Mina küll ei julge isegi mitte unistada sellisest sotsiaal-majanduslikust süsteemist, kus kõik on õnnelikud; kus toimib mingi jumalik või riiklik ettehooldus ka kõigi erivajadustega masohhistide ja sadistide suhtes.

Näidendi tegevuse mugandamine Eesti oludesse on küllap omamoodi vajalik, kuid sellega oli kvantiteedis minu silmis selgelt liiale mindud (eriti punnitatud ja publikule perssepugev oli praeguse Tallinna linnapea asjassesegamine). Pealegi olid tegijad kasutanud suurt hulka rahvasuus ammu hapuks läinud kalambuure. Kogu lubatud metsikus piirdus labaste ja lamedate verbaalsete vulgaarsuste rõõmsameelse etlemisega, mis võiks ilmselt loodetud viisil šokeerida üksnes üksikuid hiliskeskeas puriste.

Sadomasohhismi ja meid ümbritseva sotsiaalmajandusliku ruumi põimimine üheks metafooriks, mis võiks intellektuaalses plaanis võimekama ja emotsionaalses plaanis ausama-tõsisema käsitluse puhul päris hästi välja kanda, jääb kõnealuse draamateose puhul hõredaks. „Masohhisti pihtimusest” kujuneb etenduse kuludes venima ning iseennast kordama kippuv anekdoot, mille aur saab otsa ammu enne lahjat lõpupuänti.

Lavastus on esimeses pooles hoogne. Püstijalakomöödia stiilis monoloogid lähevad sujuvalt üle sketšilaadseteks stseenideks. Etendusse toovad värvi ja vaheldust videoklipid ning kabareelikud tantsunumbrid. Kuid kuskil poole peal (alates farsi standardite kohaselt igakülgselt õnnestunud Maxima-stseenist, mis markeeris „tõelist autoriteeti” otsinud sadomasohhistile õnnelikku lõppu) kaob sellest teatritükist dramaturgiline pinge ning lavastuslik intensiivsus. Kõik järgnev tundus punnitatud ja piinlik. Oleksin kasutanud „safeword’i”, kui see oleks mulle enne etendust saaliuksel kaasa antud.

Mulle meeldis väga lavaruumi loodud sm-kabaree õhustik (kunstnik Iir Hermeliin). Ka dekoratsiooni, kostüümi ning rekvisiidina kasutamist leidnud õhukummid olid mõjuv leid, millest oli kasvatatud kogu lavastust läbiv visuaalne juhtmotiiv. Tantsud (koreograaf Marge Ehrenbusch) tõid lavale särtsu, kuid paraku jagus neid üksnes etenduse esimesse poolde.

Raivo E. Tamm vedas etendust hästi, sisuliselt oligi tegemist tema soologa. Kuna „Masohhisti pihtimuse” lavastaja näis olevat otsustanud, et näidendi peategelane on jobu, oli Tamm, kellele pole pärast Dan Põldroosi varajast lahkumist Eestis selles ampluaas eriti väärilist konkurentsi, muidugi ideaalne valik. Teiselt poolt on see valik oma turvalisuses, läbinähtavuses ja otsapidi koguni ainuvõimalikkuses natuke igav. Näinud Tamme nüüdseks vist juba kümnetes järjestikustes joburollides nii teatris, teles kui ka kinos, on see asi end vähemalt minu meelest juba ammu kordama ja ammendama hakanud. Tamm näib lavastajate ning casting’u-inimeste kollektiivse kapriisi tulemusena langevat samasse lõksu, kuhu kukkus aastakümnete eest Ervin Abel. Mul on vaatajana sellest kahju: usun, et Tammes on näitlejana palju rohkem peidus, kui juba pikemat aega kasutada osatakse ja soovitakse.

Ülejäänud trupp tegi kamba peale suure hulga episoodilisi väikerolle, millest enamikule polnud lavastaja minu meelest toimivat ja meeldejäävat lavakuju leidnud. Hästi olid õnnestunud advokaat sm-klubis (Margo Teder), Maxima boss (Tanel Saar) ja prostituut (Katariina Ratasepp). Ago Soots oli väljapeetud laulva antropomorfse hobusena, Lauri Saatpalu tegi video vahendusel episoodilise ülesastumise Domina Laurana. Kõik ülejäänud karakterid jäid minu silmis kas värvivaeseks või koguni maitsetuks.

Selle teose objektidele on mul üks soov: et iga masohhist leiaks oma sadisti ja vastupidi; ning subjektidele kaks lugemissoovitust: Milton Friedmani „Kapitalism ja vabadus” ning Anita Phillipsi „Masohhismi kaitseks” („A Defence of Masochism”).

* Määratlust „pervert” pole siin käsitletud meditsiinilise diagnoosina – kõik seksuaalse teadvusega subjektid on omal moel perverdid. Perversioon on suhteline mõiste, mille tähenduslik sisu sõltub alati selle kasutajast ning kasutuskontekstist. Meenutagem pervertide vanasõna: „Its only kinky the first time”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming