Ruumimaagia, õpetlik lugu ja meisterlik nukukunst

Kristi Ruusna

Nukuteatri „Lugu kahest vereliblest”, autor Pilvi Üllaste, dramatiseerija ja lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik, videokunstnik ja muusikaline kujundaja Sander Põldsaar, valguskunstnik Märt Sell, liikumisjuht Kardo Ojassalu. Mängivad Sandra Lange, Mart Müürisepp, Kadri Kalda, Kaisa Selde, Katri Pekri, Jevgeni Moissejenko ja Mihkel Tikerpalu. Esietendus 2. III Nukuteatri ovaalsaalis.

Teater täidab vaatajate erisuguseid ootusi: olgu selleks kunstiline kogemus, meelelahutus, päevakajaliste sündmuste tõlgendus vm. Teater on aga ka hõlbus vahend noorele vaatajale millegi uue õpetamiseks, mingite väärtuste edasikandmiseks – ning seda mängulisel viisil, mis on auditiivselt ja visuaalselt stimuleeritud. Nukuteatri vahendid on käepärane tööriist lavastajale, kellele jutustajaande kõrval on omane eeskätt visuaalne mõtlemine. Seda on lavastajana meisterlikult kasutanud Jaanika Juhanson uuslavastuses „Lugu kahest vereliblest”, kus on võimsalt kokku seotud Pilvi Üllaste südamlik lugu ja nukuteater.
Lavastuse õpetlikkus väljendub eeskätt loos, mis selgitab vaatajale elusolemiseks hädavajaliku vere mikroskoopiliste osade funktsioone. Lavale loodud ruumimaagilises maailmas on loo ringikujulised pulseerivad peategelased, personifitseeritud punased ja valged verelibled, ning kõrvaltegelastest usjad mikroobid nukunäitlejate käes pidevas liikumises. Tegelaste eesmärk on oma funktsioonide selgitamine inimorganismis, kuid ka humaansete ja elujaatavate väärtuste kandmine. Mikrobioloogiat õpetatakse ka lava- ning helikujunduse abil, mille keskel etendajate käte külge kinnitatud nukud tegutsevad. Pidevalt on kuulda lavaruumis liikuvate vereosakeste tekitatud helide imitatsioone – vaikusehetki lavastuses peaaegu polegi, aga puudub ka nende järele vajadus.
Inimkeha ei vaiki ega peatu kuni elu lõpuni ning seda ei tee ka Juhansoni lavastuse tegelased ega Sander Põldsaare kujundus enne etenduse lõppu. Rohkel helikujundusel on oluline osa lavastuse õnnestumises: see on kui tegelane, kes muudab loo kahest vereliblest täisväärtuslikuks. Koreograafilise liikumise abil keerukaks süsteemiks kombineeritud lavakujundusega haaratakse publik fiktsionaalsesse maailma. Liikumisjuhi Kardo Ojassalu loodud liikumismustrid elavdavad lavakujunduse samaväärselt nagu nukunäitlejate mäng elustab vereliblenukud. Liikumiste abil areneb lavakujundus tinglikult veresoonkonnaks, mille käänakuid pidi reisitakse eri organite ja kehaosadeni. Tunne, nagu viibiks publik veresoonkonnas, on loodud oranžikate venivast kangast lintidega, mis ulatuvad poodiumi tagant lavakeskmesse ja on kinnitatud erisuguste raudkonstruktsioonide külge – nukunäitlejad liigutavad neid pidevalt vajalikesse kombinatsioonidesse. Samast materjalist kangaribasid on kasutatud organite kujutamisel. Kõige meeldejäävam oli süda: vertikaalselt lavale asetatud rütmiliselt pulseerivad kangalindid lõid elava kujundi verd pumpavast südamest, mis hüüab verelibledele mahedal häälel: „Siia, siia!”.
Nii nagu on lavastus visuaalselt mitmekülgne ja auditiivselt rikkalik, on ka etendatud jutustus mitmetasandiline. Keskne vereliblede (armastus)lugu on asetatud raamjutustusse, millega etendus algab: muinasjuttude kooli õpilane on tegemata kodutöö tõttu sunnitud õpetaja juuresolekul improviseerima ühe loo. Ainest ammutab ta füsioloogiast selle kõige otsesemas tähenduses. Vereliblede-keskses loos tuleb aga esile kolmaski teema – muinasjutt kahest inimtegelasest tundmatul muinasjutulisel maal. Kolme eri jutustuse jälgimine on hõlbustatud struktureeritud selgete eristustega tegelaskonnas: musta riietatud muinasjutud koolis, vereliblesid ja mikroobe kujutavad nukud organismi sees ning inimnäolised nukud muinasjutulises maailmas. Seda on lastel lihtne jälgida, kõik on põnev ning vaheldusrikas, laskmata noore vaataja huvil vaibuda. Professionaalsed nukunäitlejad loovad nukkudega manipuleerides totaalse illusiooni, fiktsionaalse vereliblede ja muinasjututegelaste maailma. Eriti jäävad meelde just vingerdavad usja välimusega mikroobid, kes mõjuvad heatahtlike vereliblede kõrval silmanähtavalt õelamana. Mustadesse kostüümidesse riietatud nukunäitlejad on sealjuures jäetud tagaplaanile, et esile saaks tõusta meisterlik nukukunsti valdamine. Sellisel moel ärkavad veel enam fantaasias elule nukktegelased, kes ammutavad oma elujõu täies mahus nukunäitlejatelt.
Puudutatakse ka vigastuste ja surma teemat, mis on läbi mängitud väga tervitataval viisil – delikaatselt, aga siiski ausalt. Ilmekalt on välja mängitud haava tekkimine kehal, mille puhul kogu trupi kehastatud vereliistakute mass abiväena kohale ilmub. Rohkearvuline nukkude seltskond on loodud nutikalt etendajate käte külge kinnitatud nukkudega, mis jäävad vajalikesse asupaikadesse kergelt võnkuma. Ehkki õnneliku lõpuga, on lavastuses omajagu õnnetusi, mida esitatakse aga traagika ja paatoseta. Seetõttu mõjub kujutatu igati loomulikult. Paiguti jääb loost pisut kuhjatud mulje, mis küllap on tingitud originaalloo külluslikkusest. Tekst on aga tugevalt seotud tegevustikuga, mistõttu ei lähe lugude kuulamine kurnavaks.
Lavastuse õnnestumises on tähtsal kohal tugeva trupi koostöö, „Loos kahest vereliblest” on see hästi tunnetatav. Seitsme nukunäitleja liikuvus teatri ovaalsaali loodud funktsionaalses ja vaatemängulises lavakujunduses andis kenasti edasi inimkeha sisemuse tunnet – kõik liigub, elab, toimib. Nukunäitlejate tegevusest peegelduv kindlustunne jättis lavastustervikust mulje kui hästi õlitatud masinavärgist, nagu seda on ka inimkeha. Täpse viimistluse ning õnnestunud, keskmisest suurema auditiivse-visuaalse osakaaluga lavastus on põnev vaatamine nii täiskasvanule kui ka noorele, pakkudes toreda loo armastusest ja sõprusest, hariva kogemuse inimkeha toimemehhanismidest ning loomulikult väga hea sissevaate nukukunsti võlumaailma ja võimesse elustada tegelastena ka kõige ootamatumad osakesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht