Vittorio De Sica viis meisritööd

Aare Ermel

 

„Vittorio De Sica Masterpiece Collection”

„Ladri di biciclette” („Jalgrattavargad”, 1948, 87 minutit), „Miracolo a Milano” („Ime Milanos”, 1951, 93 minutit), „Umberto D.” (1952, 83 minutit), („Ieri, oggi, domani” („Eile, täna, homme”, 1963, 114 minutit), „Cinema senza tempo: Cosi è la vita” („Ajatu filmikunst”, 2001, 56 minutit). Levitab Oy Future Film Ab.

 

Itaalia filminäitlejat ja -lavastajat Vittorio De Sicat (1902–1974) on harjutud pidama üheks itaalia neorealismi tähtsamaks režissööriks. Sellise arvamuse teenis ta oma peateosega „Jalgrattavargad”, millel oli ühtviisi publiku- ja kriitikamenu.

Paar-kolm kuud tagasi meie põhjanaabrite poolt üllitatud DVD valimik näitab 34 aastat tagasi surnud klassikut üsna vastuolulise filmiloojana, kelle loominguline pärand on küll võrdlemisi suur, kuid tõelisi pärle polegi selles eriti palju. Esindatud on De Sica enda lavastatud „Jalgrattavargad”, „Umberto D.”, „Ime Milanos” ja „Eile, täna, homme”. Kaks esimest kuuluvad neorealismi perioodi, kolmas on meisterlik fantaasia karnevalilikuma itaalia kino algusaastaist (samalaadseid ekraanilugusid on lavastanud ka noor Fellini) ning neljas rahvalik ajaviitekomöödia, milliseid iseloomustati kunagi sõnaühendiga commedia all’italiana. Kõik filmid on korralikult restaureeritud, lisatud omaaegsed reklaammaterjalid ja katked toonastest kinoringvaadetest. Veel leidub „karbis” Sandro Lai peamiselt arhiivimaterjali põhjal koostatud portreefilm Vittorio De Sicast.

Vittorio De Sica sattus esimest korda filmikaamerate ette 15aastaselt ja juba aasta hiljem debüteeris ta teatrilaval. Oma esimese filmi „Punased roosid” lavastas De Sica 1940. aastal. Ühtekokku leidub tema filmograafias umbes 160 filmirolli ja kolmkümmend täispikka filmilavastust (valdavalt ajaviitekomöödiad ja melodraamad). Kui nüüd mõelda, milline oluline väärtteos on muidu ülevaatlikust DVD valikkogust välja jäänud, siis on see kahtlemata Giorgio Bassani romaani järgi vändatud lüüriline draama „Finzi-Continide aed” (1970), mida on tunnustatud Berliini Kuldkaruga ja parima võõrkeelse filmi Oscariga. On ju tegemist Vittorio De Sica ühe kõige mõtlemapanevama ja tundeküllasema ekraaniteosega, mis jutustab Itaalias elanud juutide saatusest aastail 1938–1943.

Itaalia neorealism ei olnud sugugi üksnes Roberto Rossellini, Vittorio De Sica, Luchino Visconti ja veel mõne silma paistnud filmilooja mängumaa. Pigem oli see sadade andekate inimeste nägemus filmitööstuse  tollasest seisust. Teoreetilise aluse kujundasid 1940. alguses noored nonkonformistlikud filmikriitikud, loomingus hakati neorealismi põhimõtteid rakendama alles pärast ilmasõja lõppu. Eeskätt kujutati ühiskonnakriitilises laadis peamiselt lihtinimeste argikonflikte, kusjuures tõsielulisust taotledes filmiti harilikult ehtsas linnakeskkonnas ning kasutati enamasti harrastusnäitlejaid või nn inimesi tänavalt. Aastail 1945–1950 toodeti Itaalias 313 kinofilmi, millest vaid 46 võib pidada neorealistlikuks. Toonane poliitiline, ühiskondlik ja majanduslik situatsioon ajendas Giuseppe de Santist, Pietro Germit, Renato Castellanit, Luciano Emmerit ja mitmeid teisi looma filme, mille hea tasemeni nad hiljem pea kunagi ei küündinud.

Vittorio De Sica loomingu kroonijuveeliks on igihaljas „Jalgrattavargad”, lihtsakoeline neorealistlik draama, kus pakutakse vaa­tamiseks üht filmiajaloo ilusamat isa-poja suhet, mis on täis tõuse ja mõõnu. Antonio Riccil (Lamberto Maggiorani) tuleb oma naise Maria ja poja Bruno (Enzo Staiola) ülalpidamise nimel kõvasti vaeva näha. Kui naine pandib nende voodipesu, et jalgratas pandimajast välja osta, leiab mees lõpuks tööd plakatite üleskleepijana. Jalgratas on Antonio asendamatu abivahend, sellest sõltub tema õigeaegne töölejõudmine ja kojutulek. Sestap on tõeline tragöödia, kui ühel päeval üks pikanäpumees rattaga minema sõidab. Isa asub koos pojaga palavikuliselt mööda Rooma tänavaid ekslema, lootes, et enne esmaspäeva hommikut jalgratas siiski kusagilt välja ilmub – vastasel juhul on varast jälitav Antonio sunnitud ise samuti vargaks hakkama. Isa-poja teekonnal näeme pealinna elu kogu oma kirevuses. „Jalgrattavaraste” kõrvutamine Roberto Benigni tragikomöödiaga „Elu on ilus” (1997) laseb aimata, kui lihtsustatuks on viimase poolsajandiga muutunud maailma kommertskino suhe reaalsusega. Üleüldisele viletsusele vaatamata puudub vaesema rahva esindajate vahel igasugune solidaarsus. Antonio on oma hädas täiesti üksinda. Pööbli tähelepanu pälvib ta üksnes filmiloo lõpuminuteil, kui ühtäkki tahavad kõik eneseväärikuse kaotanud „libastunu” üle omakohut mõista. Antonio pääseb hullemast vaid tänu Bruno palumisele.

Sama üksi on filmis „Umberto D.” vaesunud vanahärra Umberto Domenico Ferrari, kes elab üürnikuna koos rahaahne korteriperenaise ja tolle teenijatüdrukuga. Kunagine keskklassi intelligent talub kannatlikult oma kurba saatust ega soostu ennast kerjamisega alandama. Kuigi lootus kunagi rahulikke vanaduspäevi veeta kahaneb iga päevaga, pole Umberto D. suuteline oma trööstitut olukorda karvavõrdki muutma.

Võrdlemisi vaadatav on ka De Sica fantaasia „Ime Milanos”, kus pärast ilmasõda äärmises vaesuses elanud orblaps Totò leiab mõistmist üksnes linna kerjuste silmis. Kui noorukile kingitakse võlutuvi, loodab Totò tõsimeeli, et soovides linnukeselt midagi saavutamatut, see ka teostub. Paraku tuvi varastatakse. Seejärel jäävad kerjused ilma väärtuslikuks osutunud maatükist, millel nad olid seni elutsenud. Enamgi veel, osatuid ootavad ees rootsi kardinad. Õnneks saab Totò oma õnnetuvi tagasi ning tema suur soov, et sõbrad taas vabadusse pääseksid, täitub. Sünnib „ime”. Ometi jääb filmis domineerima mõte, et vaeste õnn näib olevat võimalik ainult muinasjutus.

Kolmest episoodist koosnev ajaviitekomöödia „Eile, täna, homme” tundub lootusetult vananenuna. Rumaltobedaid lühilugusid ei suuda päästa isegi toonaste ekraanikuulsuste Sophia Loreni ja Marcello Mastroianni karismaatilisus. Usutavasti oleks üldmulje pisut etem, kui valiku tegijad oleksid eelistanud „Eilsele” tunduvalt elujaatavamat satiirilist komöödiat ”Abielu itaalia moodi” (1964), kus esineb seesama populaarne filmitandem.