Valede sümfoonia

AURELIA AASA

Kaader filmist

Dirigendist pereisa Paul Levaldi (Roman Baskin) patud nuheldakse edasi
tema tütrele ja väimehele.

Kaader filmist

Mängufilm „Perekonnavaled“ (Filmivabrik, Eesti, 2016, 82 min), režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi, stsenarist Valentin Kuik, operaator Manfred Vainokivi. Osades Tambet Tuisk, Eva Koldits, Roman Baskin, Jaanika Arum, Ülle Kaljuste jt.

„Perekonnavaled“ pakub täpselt seda, mida pealkiri lubab – perekonnavalesid. Peale koduseinte vahel toimuva kulmineeruvad konfliktid ka orkestriproovide ajal ja kontserdisaalis. Ühes orkestris musitseerivad dirigendist pereisa Paul Levald (Roman Baskin), viiuldajast tütar Kristin (Eva Koldits) ja tema abikaasa Egon Rei (Tambet Tuisk). Paul peab insuldi tõttu dirigendiametist loobuma ning taktikepp liigub edasi väimehele. See ei mõju hästi ei rahapuuduses vaevlevale orkestrile ega perekonnale. Tööalaselt süüdistatakse Egonit onupojapoliitikas, kodus tuleb rinda pista alkoholilembese ämma (Ülle Kaljuste) ja abieluprobleemidega. Täiendavalt pärandab haiglavoodis lebav Paul Egonile seiku oma varjatud minevikust.

Tuhmuvad tunded, tekkivad armuafäärid ja minevikumustrite kordumine ei mõju filmilindil ootamatuna.  Kohati näibki „Perekonnavaled“ talitlushäiretega perekonna dokumentatsioonina, justkui oleks Manfred Vainokivi soovinud luua järjekordset dokfilmi, ent väljamõeldud tegelaste abiga. Ilma filmilike liialdusteta stsenaarium on justkui reaalsusest kinolinale tõstetud, film kulgeb rahulikus rütmis eneseteostuse ja suhtedraamade vahel. Ühetasandilist arengut võib ette heita, samal ajal võimaldab tasakaalukas süžee süüvida tegelaste olemusse, nende kuvanditagusesse maailma. Välja kooruvad peidetud ihad ja mahasurutud soovid.

Tunded ja ambitsioonid

Kõik kõlab tuttavlikult. Uudseid ideid või seda, et film läbi raputab, on tõepoolest palju oodatud. Ometi on näiliselt lihtsakoelisse, isegi leierdatud süžeesse põimitud moraali dilemmasid. Mineviku­illusioonides siplemine, suhtemustrite korduvus, loomeinimeste kokkupõrge kapitalistliku süsteemiga. Suurim kon­flikt kujuneb välja isiklike ambitsioonide ja inimlike tunnete kõrvutamisel. Kristin peab end jagama haiglapalati ja proovide vahel. Tema hilinemistel ja telefonikõnedel hoiab abikaasa pedantliku täpsusega silma peal. Egoni autokraatlik jäikus distsipliiniküsimustes tekitab vastumeelsust. Kummaline, milline mõju on võimul. Uute katsumuste valguses muutub minevik väheoluliseks, justkui poleks kunagi olnud armastust, isegi mitte kiindumust. Kõrkus ja üleolek, millega Egon naisele läheneb, on tajutavad igal pool – nii tööl, kodus kui ka voodis. Mida enam kosub Egoni maksimalistlik saavutussoov, seda enam kahaneb tema silmis naise väärtus. Tasast, ent etteaimatavat kaugenemisprotsessi esitab Tambet Tuisk karakterile sobiva passiivsusega, külm helk silmis terendamas. Isegi armukese puudutus suudab teda vaid veidikeseks soojendada, kuigi tunded näivad selgi puhul leiged. Siirast, õnnelikku uhkust tunneb Egon vaid dirigendipuldis seistes, kui imetlevad pilgud on temale suunatud.

Suure ideaali ohvrid

Arrogantse Egoni kõrval mõjub Kristin isetu ja haavatavana. Karakterina toob tema malbe, perehoidlik käitumine esile uue nurga. Ta muretseb mehe ja alkoholisõltuvuses ema käekäigu pärast. Altruistlikult, midagi vastu saamata. Kristin ei ole vaikiv naine, kes jääb halli hiirena mehe varju ja kiidab talle ainult kaasa. Tal on hääl, ent enamikul juhtudel valib ta karmide sõnade asemel vaikuse. Ta kasutab oma sisemist jõudu ebatäiuslikkuse säilitamiseks, mitte sellest välja murdmiseks. Ta on leppinud, nagu talle loomult omane, mehe põiklemise ja kõrvalsuhtega. See ei lähe talle enam korda. Kristin muutub kohati ohvrimeelse, kõike andestava naise sarnaseks, kes soovib isegi keerukas olukorras olla eeskujulik naine, hoolitsev pereema, selle asemel et pakkida kohver ja hõigata mehele möödaminnes mahlakad hüvastijätusõnad. „Perekonnavaled“ on jäänud truuks traditsioonilisele sookontseptsioonile, kus vaadeldakse meest läbi võimu ja eneseteostuse, naist ennastsalgavast, emalikust vaatepunktist.

Egonit oleks ülekohtune süüdistada inimeste ärakasutamises. Ta ei lipitse ega manipuleeri. Hoolimata kõrvalsuhtest võib teda tinglikult pidada isegi kõige ausamaks tegelaskujuks. Ta ei näe vaeva olude varjamisega. Naiste alalhoidlikkuse tõttu ei pea ta suhete vahel valima. Ta otsustab jätta alles mõlemad. On see arusaam, et nii toimides haavab ta teisi vähem või maksimalistlik soov saada enamat, kui üks naine suudab anda? Seesuguste võimalike dilemmadeni peab iga vaataja jõudma iseseisvalt, sest sisekaemuste sisu sõnadega ei avata. Mehe hingeheitlusi annab edasi kaunis stseen inimtühjal rannal, kus Egon uhkes, ent trööstitus üksilduses jalgrattaga mere piiril kihutab. Isegi kinosaalis on tunda külma tuule vihisemist. Nagu ka mehe hinges valitsevat segadust.

Tegelikkuses ei suuda kumbki naine võistelda Egoni tõelise paleuse – muusikaga. Kõik muu on vahepala, nauditav ajaviide, mis ei vii iialgi sama tundelaenguni, mida pakub eneseteostusest saadav adrenaliin. Egon ja tema eelkäija Paul näivad ainsad, kes võivad maha salata teised, ent mitte iialgi iseend. Valedest läbiimbunud eraelust on au­mehe­likkust või auväärsust palju otsida. Samal ajal on naisedki teinud leppides ja salates oma valiku. Samalaadsetele naisstereotüüpidele on jäänud pidama ka selle aasta esimene eesti täispikk mängufilm „Ema“ (Kadri Kõusaar, 2016), kus kujutatakse armastuse järele janunevat meeleheitel naist ning noort meelast tütarlast. Kahe filmi vaheliseks paralleeliks on siiski inimelu haprust kujutavad lahendused. „Ema“ algusminutitel näidatakse vaatajale koomas noort meest, „Perekonnavaled“ juhatatakse sisse insuldistseeniga. Sünged noodid ei jää „Perekonnavaledes“ siiski kestma. Lootust pakutakse palju rohkem, kuigi ka siin on usk paremasse homsesse varjutatud tumedate pilvedega. Paul Levald näitab paranemismärke. Kui ta seisab sügisesel rõdul, liigub käsi taas muusika taktis, ent unistus tagasi lavale pääseda hääbub ühes surevate lehtedega. Purunenud unistustega lööb klaase kokku tema abikaasa, kes hiilib öö varjus majas ringi, sõbrustades raamatute ja perekonnafotode taha peidetud alkoholipudelitega. Süveneva napsitamisvajaduse puhul on režissöörid arvatavasti tabanud paljude perekondade kurva sümfoonia. Filmi seisukohalt jääb vaid küsida, kas tütre Kristini elu kulgeb sama rada.

Otsepilk elule

Eesti filmides näivadki domineerivat kaks peamist emotsionaalset suunda: melanhoolse nostalgiaga immutatud morbiidsus ja halenaljakad seigad, mis pakuvad tõsistele teemadele vaheldust, ent mille huumor ei tõuse nabast kõrgemale. Vaatajate eelistustest annab selgelt märku „Klassikokkutuleku“ (René Vilbre, 2016) triumf. Rõõmutut reaalsust markeerivate linateoste asemel soovivad inimesed kogeda helgemate eluvarjundite äratundmist. Vaatajaarvud on pigem ühiskonna seisundi kui filmi tugevuse mõõdupuu ning oodatavast edust lähtudes saab vaevalt luua midagi kunstiliselt erakordset. Kui „Klassikokkutuleku“ ideaalne linastuspaik on tugitoolidega saal lahja alkoholi ja istme kõrvale ritta laotud näksidega, siis „Perekonnavalede“ tabamiseks pole vaja kinosaali minnagi – piisab terasest pilgust enda ümber. Värvi lisavad klassikalisse muusikasse mattunud atmosfäär ja karakterite tuntav elitaarsus, mis kannab kujutatud perekonna publikust eemale.

„Perekonnavaled“ päästavad elufilosoofiline alatoon ja romantilisi suhteid hülgavad liinid, kus peamiseks saab elukeerisesse sattunud inimene oma pingutustega. Toimuvale lähenetakse sügavuti ja objektiivselt, jagamata hukkamõistu või liigseid kommentaare. Tegijad portreteerivad toimuvat, vaatajal lastakse kujundada seisukoht. „Perekonnavaled“ on film mõtlevale inimesele, kes suudab mõista inimhinges toimuvat ka ilma alltekstita.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar