Uni, hullumeelsus, surm. Nihe

Sven Vabar

Mängufilm „Uni” („Dream”, „Bi-mong”, Lõuna-K orea 2008, 95 min), režissöör ja stsenarist Kim Ki-duk. Osades Jō Odagiri, Na-yeong Lee, Mi-hie Jang, Tae-hyeon Kim, Ji-a Park jt.     Kim Ki-duki uusimast filmist „Uni” ei saanud võib-olla päris nii põrutavat elamust, kui pakkusid sama mehe tehtud „Tühi maja”, „Samaaria tüdruk”, „Paha poiss”, „Krokodill”, „Hingetõmme” või „Aeg”, kuid täiesti Kim Ki-duki vääriline litter on siiski ka „Uni”. Juba lugu on selline, milliseid suudab kirjutada vaid Kim. Loed lakoonilist tutvustust näiteks allmovie’st, ja kohe tuleb ära: oi, mait, ma tahan seda filmi näha. „Uni” algab sellest,  et mees (Jin) näeb unes, kuidas ta põhjustas liiklusõnnetuse ja põgenes sündmuskohalt. Uni on nii reaalne, et Jin tõuseb üles, sõidab sinna kohta, kus tema unes õnnetus juhtus, ja ennäe – toimuski, päriselt! Kuid kõik asitõendid viitavad, et õnnetuse põhjustas hoopis üks noor naine Ran. Edasi selgubki, et kui Jin ja Ran mõlemad ühel ajal magavad, siis kõik, mida Jin unes näeb, viib Ran kuutõbisena tegelikkuses ellu.

Ja mida Jin kogu aeg unes näeb? Muidugi  oma palavalt armastatud ekstüdrukut, kes ta maha jättis. Ja kes on nüüd koos ühe teise mehega. Aga mitte lihtsalt mingi mehega, vaid Rani eksmehega, keda Ran südamest vihkab … Jin aina näeb unes, kuidas ta endine tüdruk aina armatseb voodis uue mehega. Uned – ja seega ka tegelikkus – lähevad aina vägivaldsemaks. Jin ja Ran rakendavad järjest ekstreemsemaid meetmeid, et ärkvel püsida. Ja kes vähegi Kim Ki-duki filme on näinud, teab, mida  tähendavad ekstreemsed meetmed. Mina igatahes kõiki kaadreid vaadata ei suutnud, pöörasin pilgu ära.     

Une ja reaalsuse pingeväljas 

„Uni” on seda tüüpi film, millest annaks palju kirjutada. Hilisemale Kim Ki-dukile omaselt tuleb tugevalt mängu religiooniteema, sedakorda budism – muidugi, et „elu on kannatus” jne. Ning ka taoism, täpsemalt kogu see lugu Zhuangzist, kes näeb unes, et on liblikas, ja mõtleb, et äkki ta on tegelikult hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuangzi. „Une” peategelaste Jini, Rani ja nende paariliste suhetest aimub, et armunelinurga painajalikult valusate suhete võrk on une ja reaalsuse pingeväljas keeruline ning annaks end mitut moodi lahti mõtestada. Kuid võibolla polegi see „lahtimõtestamine” antud juhul möödapääsmatult oluline. Sest „Uni” meenutab, rohkem kui varasemad Kimi linateosed, hoopis Lynchi filme „Lost Highway” („Kaotatud kiirtee”, 1997), „Mulholland Drive” (2001) ja „Inland Empire” („Siseimpeerium”, 2006), mille kohta on peeni lahendusskeeme  pununud viletsamad ja paremad filmikriitikud – ja paljudel juhtudel on need skeemid vägagi produktiivsed. Lynchi ja ka minu meelest saab nende filmide põhiteema kokku võtta väga lihtsalt ja konkreetselt, isegi triviaalselt ja kasutult. Nõnda on ka „Unega”. Millest „Uni” räägib? Eks sellest, et kui keegi ütleb „ma armastan sind”, siis kes on see mina. Ja kes oled sina? Ei ole ühest subjekti: ühest küljest võime olla enda arust suhtes, ilma milleta  me ei saa elada, aga meie teadvustamatuses, allasurutud mälestustes toimub kurat teab mis.     

Reaalsusnihe

Tahaksin seoses „Unega” rääkida hoopis ühest teist sorti aspektist kogu Kim Ki-duki loomingus,  tahaksin rääkida reaalsusnihkest. Minu meelest on raske leida filmilavastajat, kellele võiks vähem ette heita seda, et ta filmid ei ole realistlikud. Et ta on „eskapistlik, põgeneb reaalsusest”. Sama hästi võiks seesuguseid etteheiteid teha Lars von Trierile, Ken Loachile või Alejandro González Iñárritule. Pigem võiks Kimile ette heita, et ta on liiga realistlik, et on siis nii palju tarvis seda verd ja valu ja värki. Aga on küll, elu on selline.  Kim muidugi ei ole siiski realistlik. Tema realismiga põimub tugev sümbolism või „semi-allegoorilisus”, nagu ta ise ütleb. Mõnedel juhtudel võib kõhkluseta kasutada maagilise realismi mõistet. Eriti kaob tavapärane realistlikkus ta filmide lõppudes. Kahtlustan, et kõige rohkem meeldivadki Kimi filmid mulle lõppude pärast. Selle realismi ja millegi muu põimumise puhul on kõige hämmastavam just see, et  õigupoolest pole „realism” ja „miski muu” eristatavad, lahtipõimitavad. Nad on nii orgaaniliselt koos, et vahet polegi. Aga ometi on. See veider põimumine ei ole nii märgatav ega minu meelest ka nii võimas juhtudel, kus kogu filmi võib algusest peale võtta sümbolistlikuna, nt „Saar” või „Kevad, suvi, sügis, talv … ja kevad”. Mõlemal juhul toimub tegevus tillukes(t)el saar(t)el, kus elab üks inimene, ja kuhu siis satuvad ka mõned teised  inimesed. „Inimene on saar”, „no man is and island” jne.

Sellesse lahtrisse kuulub ka Kimi film „Aeg”, mis on isesugune science fiction, kuigi ka selle filmi lõpp on võimas. Kuid huvitavamad on sellised Kimi filmid, kus alguses ei paista mingit sümbolismi või maagiat, või kui, siis üsna vähe, aga ühel hetkel, tavaliselt filmi lõpus, toimub vaikne nihe, ja kogu film (ja selle kaudu ka elu) omandab äkki hoopis teise tähenduse. 

(Ma ei kavatse siinkohal Kimi filme spoilima ja lõppe ära rääkima hakata. Kimi filmide puhul on täiesti erandlikult tõesti oluline, et kui vaadata neid esimest korda, siis on parem, kui lõppu ei tea. Siis tuleb emotsionaalne litter palju võimsamalt ära. Nii et kui ma neid lõppe lihtsalt mainin vaid filmi pealkirja abiga, ilma sisu kirjeldamata, siis kes teab, see teab; kes ei tea, on kõige parem ise vaadata.)

Mõnikord on see nihe tõesti radikaalselt  „maagiline”, nii et täiesti realistlik tegevus muutub ebareaalseks, muinasjutuliseks. Või miks mitte ka unenäoliseks. Näiteks filmis „Vibu” ja ka siin vaadeldavas „Unes”. Teistel juhtudel on nihe maagilisest prii, kuid sümbolistlik, midagi „objektiivse reaalsusega” vastuollu ei lähe. Kõik see võiks rangelt võttes aset leida ka tegelikus elus, aga ometi sooritavad inimesed tegusid, mida nad päriselus sellises situatsioonis ei sooritaks, sest see  lihtsalt oleks liiga kunstlik, liiga sümbolistlik; nende tegu ei omanda tähendust filmi ülejäänud tegelaste jaoks, vaid pigem filmi vaataja jaoks, kes loeb filmis tehtud tegudest välja sümboli(d). Näiteks „Samaaria tüdrukus” või „Pahas poisis”.

Kõige rohkem meeldivad mulle aga kolmandat liiki Kimi lõpud, kus nihe leiab aset tavapärases reaalsuses, tegevus omandab ootamatult tähenduse mingil muul, sümboolsel  tasandil, kuid ei ole võimalik tuvastada, kas tegevus on „ebareaalne” ja maagiline või mitte. Näiteks filmis „Tühi maja”. Ei ole võimalik kindlate faktide toel vastu vaielda, et seda, mida me ekraanil näeme, „ei saaks tegelikkuses olla”, kuid vastupandamatult tugevalt pakub end välja tõlgendus, et tegelikkuses nende tegelastega midagi sellist ei juhtu(nud), ja see, mida me näeme, on sümbol.  Või äkki vaataja isegi ei asu mitte „objektiivsuses”, sõltumatus positsioonis, vaid näeb ekraanil toimuvat mõne tegelase silmade läbi. Silmade, mis võivad ühtaegu kuuluda nii maagiliselt kirgastunud kui ka hullumeelsusse langenud tegelasele. Seda tüüpi filmilõppude ebareaalsuse ja reaalsuse eristamatus annab Kim Ki-duki nihkele erilise jõulisuse. 

Realismiülene sümbol

Ma ei tea ühtki teist kunstnikku Kim Ki-duki kõrval, kelle teostes „tegelikkus” ja „miski muu” nii hästi ja nii valusalt koos püsiksid. Kimi filmid, kus toimub ülalkirjeldatud nihe, on head põhjusel, et alguses on kõik tavaline, selline nagu elus. Nihe toob sisse ühel või teisel viisil realismiülese sümboli, mis töötab. Nihkega  sisenev sümbol osutab, et mõnikord on just meie tegeliku elu sündmusi produktiivne tõlgendada millegi muu abil kui see, mida „elus eneses” leidub. Tuleb tõusta reaalsuse kohale, vaadata seda sürrealistlikult, sümbolistlikult, maagilisrealistlikult või ulmeliselt. Mõnikord jookseb diskursiivne, põhjuslik, ratsionaalne tunnetamine ummikusse, nagu Kimi tegelastel nii tihti, millest edasi aitab unenäoline liikumine teadvustamatuses.

Üle-reaalsus pole reaalsuse vastand, nagu ju ka André Breton sürrealismi kohta ütles, see on reaalsuse jätkamine teiste vahenditega. See ei tähenda, et tavapärane puhas realism, olgu sotsiaalne või psühholoogiline või milline tahes, poleks produktiivne. Mõni arvab, et ei ole enam tõesti. Näiteks vahendab Jaan Kaplinski oma intervjuus mulle oma sõbra Antoine Chalvini arvamust, et „psühholoogilisel, klassikalisel romaanil [pole] enam tulevikku  või funktsiooni; tema arvates fantastika on žanr, millel on tulevikku ja mõtet1.

Mina seda arvamust (nagu Kaplinski isegi) päris jagada ei julge, ei tea mina, millel on tulevikku, aga kahtlemata tõestavad Kim Ki-duki filmid iseäranis võimsalt, eespool kirjeldatud nihke abil, et realistlikku esteetikat minetavad ja ületavad kunstilise kujutamise viisid on väga kasulikud just selle mõtestamisel, mida me oleme harjunud pidama tegelikkuseks, reaalsuseks.  Ja kui filmivaataja tunneb kui tahes ebareaalset filmi vaadates, et see aitab tal paremini mõista ja tunda reaalset elu, siis ta tunneb ennast sel hetkel reaalselt; ta ei hõlju igapäeva-rutiinses olemise unustuses, vaid tunneb, et on olemas tegelikult.

1 Sven Vabar, Jaan Kaplinski ja fantastika. Usutlus. – Looming 2009, nr 4.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming