Tähelepanekuid „Perekonnavaledest“

LINNAR PRIIMÄGI

Kaader filmist

Egon Rei (Tambet Tuisk) – kas hea dirigent ja halb inimene või halb dirigent ja hea inimene? Või keskpärane inimene ja keskpärane dirigent?

Kaader filmist

Mängufilm „Perekonnavaled“ (Filmivabrik, Eesti, 2016, 82 min), režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi, stsenarist Valentin Kuik, operaator Manfred Vainokivi. Osades Tambet Tuisk, Eva Koldits, Roman Baskin, Jaanika Arum, Ülle Kaljuste jt.

Ei või avada raamatut midagi õppimata.

– Konfutsius

Juri Lotman kirjutab: „Objekti maailm on jagatud nähtavaks ning nähtamatuks. Ja kohe, kui kaameraobjektiivi silm millelgi peatub, ei kerki mitte üksnes küsimus: mida ta näeb?, vaid ka küsimus: mida tema jaoks ei eksisteeri? Ekraanitaguse maailma struktuur osutub filmikunstile väga oluliseks… ekraanimaailm on alati osa mingist teisest maailmast.“ See „teine maailm“ on päris-, mitte mängumaailm.

Lotman jõuab tsiteeritud mõttekäigust lähtudes sedastuseni, et kinematograaf tükeldab nähtava maailma pidevuse. Mina tsiteerisin teda osutamaks, et vaataja teadvus integreerib nähtava ekraanimaailma ja enese kogetud pärismaailma, luues oma teadvuses mingi kolmanda – filmimaailma. Ekraanimaailm on visuaalne, pärismaailm reaalne, filmimaailm imaginaarne ja kontseptuaalne. Just selles kolmandas, kontseptuaalses maailmas paikneb filmi idee.

Mitte kõikidel vaatajatel ei õnnestu filmimaailma sünteesini jõuda – kas siis oskamatuse tõttu ekraani jälgida või siis puuduliku elukogemuse tõttu.

Ekraanimaailm

„Perekonnavaled“ on hõre, ja see on eelarvelise vaesuse hõredus. Tavaliselt maskeeritakse too paratamatus tinglikkuseks, aga režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi on läinud realismi teed. Vaene realism oleks sümbolite pärusmaa, ent „Perekonnavaledes“ ei leidu ka sümboleid. Tulemusena tekib katseklaasiefekt: film näitab hüpoteetilist sotsiaalset eksperimenti – piiratud aktantidega, isoleeritud tingimustes, in vitro. Sellele osutab juba avakaader, kus dirigendi töönurk on paigutatud laeni klaasakendega fuajee nurka. Niisiis mitte „väljalõige elust enesest“, vaid konstrueeritud situatsioon. Tegijate tööriist pole olnud mitte suurendus-, vaid katseklaas. Sündmustik hargneb Pärnus tema kontserdimajaga, aga suvepealinn on dechiricolikult inimtühi, ehkki peaks valitsema rannahooaeg. Ainult kahes kõrtsistseenis paistab pisut melu, muidu leiab film aset mingis depressiivselt õõnsas vaakumis.

Seal katseklaasis, probiiris, näeme üht perekonda: vana dirigenti, tema abikaasat, nende tütart ja tolle meest. Nad kõik on seotud muusikaga, kolm neist Pärnu linnaorkestriga. Tegelaste nimesid algustiitrites ei näidata, ainult osatäitjate omi. Keda kuidas kutsutakse, tuleb vaadates endal avastada, enne kui lõpus täis rolli-eesnimede loetelu üle ekraani jookseb. Lihtsuse ning äratuntavuse huvides kasutangi siin tegelaskujudest rääkides näitlejate ristinimesid.

Operaatoritöö

Operaatori peamiseks stiilivõtteks on maalikunstist tuttav repoussoir – paigutada pildi esiplaanile figuur, mis näib pildipinnast eenduvat ja süvendab seega pildiruumi sügavuse illusiooni. Ka Manfred Vainokivi kaameras on peaaegu iga kaadri eesservas mingi asi (sammas, käsipuu, kummuti- või klaverinurk, inimsiluett heledal taustal), mis lisab muidu lamedale tagaplaanile optilist sügavust. Eriti ohtralt kasutab kunstnik-operaator sel eesmärgil ukseprao­võtteid.

See ainult süvendab katseklaasimuljet: kas tõesti on Tambeti ning Eva magamistuba suures eramus nii tilluke, et voodipäits ulatub läveni, kohe paistma piitade vahelt? Ainult paar, vist sümboolsust taotlevat kaadrit on lageda esiplaaniga (nt 38sekundiline rattasõit inimtühjal merekaldal – rannahooajal Pärnus!).

Montaaž

Eriti algupoole torkab silma seriaalides kasutatav „lahtiste otste“ montaaž, kus dialoogi lõpprepliik jäetakse „tähendusrikkalt“ õhku.

Mängufilmi stseen monteeritakse valemiga (A_C) + (D_F) + (G_I) + …, kus kriips märgib väljajättu. Toon näite viimati vaadatud „Haitarmast“ (Ahtem Seitablajev, 2013): A: Amet-han Sultan võtab krimmitatarlasest vanamehelt kiksi ja hakkab tema asemel tolle naisele hauda kaevama; C: Amet-han ja krimmitatarlasest vanamees palvetavad kääpa kohal. Kokku vähem kui minut, aga väga mõjus stseen. Vahepealset naise matust (B) ei näidata, lõhuks meeleolu.

Seriaalides harrastatakse teistsugust montaažiskeemi: (AB_) + (DE_) + (GH_) + … Iga lõige jätab õhku rippuma küsimuse, millele samas kaadris vastust ei järgne. Näiteks Ülle: „Kus Paul on?“ (6’11); Tambet: „Mulle on siis kergem asendajat leida või?“ (7’48”); Ago: „Kas see on tõsi, et vähendatakse palka?“ (10’01”) …

Säärane võte võimaldab mängida lühikeste juppide kaupa rööbiti kaht iseenesest triviaalset stseeni, kusjuures ühe või teise lõigu igakordne katkestus jätab selle viimasest, kõige tavalisemastki lausest kaaluka, tähendusrikka, puänteeritud mulje. Nõnda algab ka „Perekonnavaled“:

* Kontserdimaja, tühi fuajee, kaadritagune tekst (Anu): Sa teed nalja! Ütle, et sa tegid nalja! (6”).

* Fuajee, kohandatud tööpaigaks, Roman istub, võtab kingad jalast. (14”)

* Bürooruum, Anu istub, Tõnu püsti, kohvitass käes. Anu: Ütle siis, et see on nali! Tõnu: Kahjuks ei ole. (14”)v

* Kontserdimaja fuajee, Roman kõnnib tööpaigas edasi ja tagasi, ohkab korduvalt. (14”)

* 01’37” Bürooruum, endised, Anu: Kas me arved saame ikka ära maksta või? Ma tellisin Tambergi Trompetikontserdi partituuri. Ma ei ole mitte kunagi mitte kellelegi võlgu jäänud. (14”)

* Kontserdimaja fuajee, kaadrist kõnnib läbi Roman, kaadritagune dialoog: Anu: Tema teab juba? Tõnu: Jah. Anu: Mis ta ütles? Tõnu: Küsis suitsu. (11”)

* Fade out. (4”)

Muide, jutt, nagu ühest hilisemast repliigist võib järeldada, käib noodikogu­korraldaja koha koondamisest.

Tüübid ja karakterid

Kandvad tegelased on vana dirigent Roman, tema naine Ülle, armuke Laine, tütar Eva, väimees Tambet ja tolle armuke Inga; orkestri direktor Tõnu ja noodikogukorrastaja Anu, trompetist Alo ja metsasarvemängija Ago.

Head koori, isegi head ansamblit ei saa kokku solistidest, kes püüavad üksteisest üle laulda. Näitlejate ansambel moodustub tüüpide ja karakterite vastastikusest tasakaalust lavastuse rollilahendustes. Tüüp on suuretäheline üldnimi: Dirigent, Armuke, Tipsutaja, Intrigaan, Arst, Matuseline, Orkestrant. Tüübiloome on osaloome esimene, aluslik järk – rollijoonise kujundus.

Sellele peab järgnema teine etapp näitleja töös oma osa ning iseenda kallal, rollijoonise täitmine sisuga, värvi-ise-ülesanne. Diderot ütleb „Paradoksis näitlejast“ („Paradoxe sur le comédien“, 1773/1830): „Te olete tartüff, ihnuskoi, misantroop ja mängite hästi, aga te ei korda kirjanikku, sest tema tegi Tartuffe’i, Ihnuskoi ja Misantroobi.“ Individuaalne karakter tuleb tüüpilise tegelaskuju sisse luua omaenda näitleja-ainesest.

Lavastaja tarkus ansamblit kujundades seisneb selles, et karakteritena soleeriksid just õiged tegelaskujud ja teised tüüpidena piirduksid taustamänguga. Kaalul on lavastuse reljeefsus, figuuri ja fooni õige vahekord.

„Perekonnavaledes“ on kolm kindlat karakterit: Ülle, Tõnu ning Anu. Kogenud kolmikul on omast käest küllalt võtta värve, millega rollijoonis täita. Ülle dominantsuses on midagi almodóvarlikku, midagi võimalikust Bernarda Albast. Tõnu ning Anu sekundeerivad talle – üks mao diplomaatilise sihikindluse ja teine tuvi lihtsakoelise aususe kehastajana.

Karakteersust napib Tambetil ning eriti Eval. Noored jäävad liiga tavaliseks, kahvatuks vanade ja värvikamate kõrval. Nende individuaalsus joonistab kohusetundlikult rolli, aga ei täida seda veel. Mis parata, oskust elu kasutada saab omandada üksnes elu hinnaga!

Romanile jätab stsenaarium ruumi vaid tüübiloomeks, Dirigenti on ta juba ka harjutanud omaenda lavastuse „Orkestriproov“ (2004) tarbeks. Filmis on ta järgemööda tüüpiline Dirigent, tüüpiline Patsient, tüüpiline Rehabilitant – aga mitu tüüpi ei anna kokku üht karakterit. Sellegipoolest võtab ta oma võimalustest maksimumi, jääb meelde.

Muusika ekraanil

Näitlejatööd on realistlikud, aga paratamatult tuleb mittemuusikutest osatäitjatel imiteerida pillimängu, mida nad ei valda. Seda asjaolu ekraaniservaga varjata on vana kelmus. Hoopis teine asi on petta filmipublikut akustiliselt. Tõesti, mis mõte on Romani lausel orkestrile: „Intonatsioon on vale! Lähme algusest!“ (4’09”) Mis seal valet oli? Kuidas oleks õige? Öeldu jääb sisutuks ja mõttetuks. Samuti eeldatakse, et filmi auditoorium nõustub küündimatuks pidama Mozarti Teise flöödikontserdi ettekannet Leonora Palult üksnes seetõttu, et filmis imiteerib tema mängu ettenähtult keskpärane Teine Flööt.

Fellini needus

Hoiduksin meeleldi meenutamast Federico Fellini filmi „Orkestriproov“ („Prova d’orchestra“, 1978) ja tolle põhjal valminud Roman Baskini lavastust (2004). Sarnasusi torkab paraku silma rohkem kui mõni. Nõnda ei satu „Perekonnavaled“ just soodsaimasse kõrvutusse. Orkestritel on sama kandev tegelaskond: dirigent, direktor, noodihaldur.

Tuttavad tulevad ette nii puldile panekul mahakukkuvad noodilehed, 20minutine proovivaheaeg kui ka alguses jalatseid siduv dirigent, kes teeb nägusid ja kisub krampi, nagu hakkaks kokku varisema. Ning et need, kes parajasti ei mängi, tegelevad kõrvalisega, flöödimängija tukub …

Kardetavasti on just Fellini filmi Dirigendi-kujust laenatud arusaam, et Tambet peab endast kujutama auahnet füürerit, ehkki tema roll säärast tõlgendust ei võimalda, tema karakter on selleks liiga pehme. Ka pealkiri „Perekonnavaled“ tundub mulle ülemäära dramaatiline: valed, mis välja tulevad, pole paadunud nüüdismaailmas kuigi tõsiseltvõetavad. Et dirigent Romanil on armuke, seda teab tema abikaasa Ülle ning isegi noodikogukorraldaja Anu. Et Tambet võtab samuti salajas naisarmukese, on niihästi filmi- kui ka pärismaailmas kahvatu valge vale.

Kuid on ka oluline erinevus. Itaallase orkestrantide kujudes rullub lahti lai satiirilis-psühholoogiline ühiskonnapanoraam. Eesti filmis seda pole, on vaid neli moosekanti oma partikulaarsete probleemidega. Ülejäänud kolleegid ei pälvi kinematograafilist fookust.

Filmi idee

Mis oleks siis „Perekonnavalede“ idee? Film näitab elu depressiivses väikelinnas. Igaüks otsib sellest väljapääsu, igaüks on ka midagi leidnud. Roman oma salajase armu- ning alternatiivse perekonnaelu, Ülle oma kunagise kuulsuse mälestused ning alkoholi, Tambet, Tõnu ning Anu pühendumuse oma ametitegevusele, Alo läheb ära Stockholmi … Kõigil on illusoornegi väljapääs. Ainult Eval ei ole muud kui jälitada alkohoolikust ema, kuni viimaks stsenarist ja režissöör Valentin Kuik temalegi halastab ning annab talle lootusepidemena klassitäie laulvaid mudilasi – liiga hilja, et mõjuks veenvalt.

Filmi idee ei peagi selguma filmi tegelastele. Selleni peab jõudma vaataja, ühendades ekraanimaailma ja pärismaailma. Idee paikneb filmist väljas: iga kord, kui väikelinna rusuvasse depressiivsusse lööb sisse muusika, lõhuks see nagu kõik argielu hallid raamid ning ülendaks hinge inimese ülevama minani. Seda muusikat tuleb kuulata, vaadates filmi kinnisilmi! Margarita Voitese imeline hääl toob siis meelde Goethe lause: „Mõnedes oma nootides on ööbik veel lind.“ Ülemal ütlesin, et „Perekonnavaledes“ ei ole sümboleid. Üks siiski on! See on muusika, mis õilistab inimese kõrgemaks iseendast. Mõningates nootides on muusik veel inimene.

Film, mis võimaldab teha selliseid tähelepanekuid, väärib kindlasti tähele­panu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar