Suubub, oh sumbub see hoog

VAHUR LAIAPEA

Dokumentaalfilm „Lumi Punasel Lagedal“ (Amrion, Eesti 2017, 46 min), režissöörid Aljona Suržikova ja Julia Išakova, stsenarist Aljona Suržikova, operaatorid Kristjan-Jaak Nuudi, Ivar Heinmaa, Sergei Trofimov ja Joerg Burger, helilooja Aleksandr Žedeljov.

Televiisorit ei ole mul juba kümme aastat. Viskasin selle garaaži, kui mu teise pesakonna esimene poeg jäi vaatama episoodi, kus üks mees saeb teisel mootor­saega pead maha. Poeg oli kolmene. Kanal oli avalik ja mäletamist mööda ka õiguslik. Pea saeti ilmselt maha, aga selleks ajaks oli telekas juba garaažis.

Ma ei ole tookord tehtud otsust kunagi kahetsenud. Filmireisidel satun aeg-ajalt hotellides telekapulti klõpsima, külas või kohvikus jääb pilk vahel ka Eesti kanalitele. Iga kord mõistan, et telerist loobumine on aidanud alal hoida sisemise baromeetri, mis aitab eristada elavat surnust. Filmide vaatajana ja filmitegijana. Arusaamise, et laip jääb laibaks, meigi teda palju tahad. Selle sisemise baromeetri kängumine on hullemaid asju, mis minu arvates võib elus juhtuda. Inimene kaotab kunsti tajumisel kontakti oma tunnetega ja hakkab toetuma autoriteetide hinnangule. Telekat mul küll pole, aga püüan filme vaadata kinos ja internetis. Mitte selleks, et väga palju teada saada – raamatud ja vahetud inimsuhted on selleks palju paremad vahendid –, vaid selleks, et leida teose kaudu kontakt oma tunnetega nii vaatamise ajal kui ka järel. Ja küsida endalt, kas film, mida vaatasin, on elus.

Paljudes dokfilmides on tohutu aeg, töö ja muidugi ka raha kulutatud esimesest viimase minutini selle peale, et tõestada juba tõestatut, näidata juba näidatut. Püstitatakse üht ja sama teesi, vastatakse ühele ja samale küsimusele. Pärast esimesi minuteid on kõik vastu võetud, mida filmil anda, nii informatiivses kui emotsionaalses mõttes, ja edasi algab lõpu ootamine. Hakkama võiks aga saada hoopis lühemalt, lihtsamalt ja odavamalt. Filmi poleks mõnel juhul ehk vaja olnudki, oleks piisanud telesaatest või leheloost.

Kui palju aastaid on möödas sellest, kui saime teada, et Putini märg unenägu korraldada taliolümpia subtroopilises Sotšis sõidab sahaga üle eesti väljarändajate asundusest Punasel Lagedal; et Eesti Aiake võidakse välja juurida? On sellest möödunud juba kaheksa aastat? Igal juhul tegi mitu Eesti produtsenti-režissööri siis kohe madalstardi, et see dokumentalistile eriti paljutõotav protsess filmiks vormida. Finišisse on praeguseks jõudnud Aljona Suržikova ja „Lumi Punasel Lagedal“. Rahvusvahelise meeskonnaga kaua ja ilmselt kallilt tehtud koostööfilmi vaatamine tegi mind nii kurvaks ja nõutuks, et selle vaikne allaneelamine käis üle jõu.

Film on ühetooniline, deklaratiivne. Idee ja ideoloogia, mis seda kannab, on tüdimuseni tuttav, loetud, nähtud ja kuuldud juba mitmete aastate vältel. See, et eestlaste järeltulijailt võeti vägisi ära maad ja kodud ning olümpiarajatised ehitati nende peale, kuigi oleks võinud need püstitada ka mujale. Et Punase Lageda eesti kogukonna juhi Valter Germani sõnul osales protsessis neli kihti vargaid. Kuidas oleks see Venemaal teisiti üldse võimalik? Valter German saab filmis kõige rohkem sõna, aga autor esitab teda paraku üheplaaniliselt. Enamasti seisab ta kusagil, mäed taustal kumamas ja esitab soravalt oma mõtted selle kohta, kui ebaõiglaselt on käitutud kogukonna ja külaga. Tõepoolest, me teame seda. Teadsime juba ammu.

Ekskavaatorid, veoautod, ehitajad puutumatu looduse vastu, vabapidamisel sead ja „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“ külaklubis paari külanaise esituses. Must-valge dualism.

Mis oleks võinud filmi päästa? Minu meelest ainult see, kui autor oleks leidnud võimaluse jõuda oma tegelastele väga palju lähemale sellest kohast, kuhu ta jäi. Isiklikkus. Liikumine teemalt inimesele, mis toob kaasa kunstiteose loomise üheks eelduseks oleva ambivalentsuse, laseb vaatajal materjali tõlgendada; olla kaaslooja, mitte neelata valmistoitu. Jõudmine skeemidelt viideteni inimese ja elu kummalisest ja saladuslikust olemusest.

Aimdus võimalustest sinnapoole liikuda kumab läbi lõigus, kus jälgitakse Vilmat, üht vanemat külaelanikku, kelle kodu oli hakanud olümpiasangaritele ette jääma. Olen veendunud, et keskendumine Vilmale tema kodus, mõne võtte­päeva jooksul, paari aasta vältel oleks toonud kodu kaotamise hirmu ja valu esile nii, et ka mina oleksin saanud vaatajana seda valu tema ja autoriga jagada. Paraku on Vilma ja tema juures viibiv meeskaaslane filmitegijate ootustele vastamiseks või nende palvel võtnud esitada venekeelse dialoogi, mis kukub välja kunstlik ja ebaloomulik:

Mida me siis teeme? / Aga mida me teeme? / Oleme oma sünnipaigaga harjunud / Oleme siin sündinud ja üles kasvanud / Sündinud ja elanud / Midagi uut alustada on raske / Kes meid seal ootab? / Pooled sugulased on Eestis / Selles vanuses ära minna?

Ja eesti keeles: Ei, enam ei lähe. Surnu­aeda lähen.

Järgneb kiri: Vilma suri oma kodus olümpiamänge nägemata.

„Lume Punasel Lagedal“ oleks võinud päästa see, kui autor oleks leidnud võimaluse jõuda oma tegelastele väga palju lähemale sellest kohast, kuhu ta jäi.

Kaader filmist.

Filmi lõpus tänavad tegijad esimeses järjekorras kaht tähtsat eesti juurtega meest. Esimene on Abhaasias Salme külas sündinud Ugo Reiljan, Kaukaasia eestlaste liider ja autoriteet, eesti asja edendaja Sotšis, kes nooruses on töötanud ka Punase Lageda metsapunkti juhatajana ja hiljem tõusnud Sotšis miilitsapolkovnikuks. Ilmselt juhatas ta kunagi metsapunkti sealsamas, kus olümpiarajatiste ehitamiseks mõned aastad tagasi mets maha võeti. Teine tähtis äramärgitu on Ugo poeg Juri Ugovitš Reiljan, kelle kohta ütleb Vikipeedia, et ta on Venemaa poliitik ja riigitegelane, kes on alates 2009. aastast Vene Föderatsiooni regionaalarengu ministri asetäitja ja vastutas Sotši 2014. aasta tali­olümpiamängude eest. Juri Reiljan on siis äkki see mees, kelle nõusolekul hävitati Eesti Aiake ja ehitati sinna olümpia­rajatised? Või tuleb talle tänulik olla, et midagi alles jäi – näiteks Tammsaare majamuuseum? Ei tea, mida ta tegi või tegemata jättis või mille eest filmitegijad teda tänavad. Küllap nad ise teavad.

2015. aasta suvel liikusin paar nädalat kaameraga ringi eestlaste juures Abhaasias Salme ja Sulevi külas, Vene Föderatsiooni Burna külas ja Punasel Lagedal. Sündis väike film „Mesipuu poole“ (2015). Kinnitan siinkohal, et sealsetes inimestes ja nende elus on peidus – nagu inimestes kõikjal üle ilma – tohutu spekter värve ja varjundeid, mõistlikku ja mõistetamatut. Kui palju sellest minu filmi jõudis, jäägu vaataja otsustada, aga üht võin oma kogemuse põhjal öelda: värvid ja varjundid jõuavad filmi ainult siis, kui filmitegija ei loo endale peas valmis ideoloogilist skeemi, millele filmitav elu peab vastama ja millesse mahtuma tegelaskujud. See muudab skemaatiliseks ka filmi toodud karakterid. Siis sumbub hoog, mis oleks võinud filmile väge anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming