Sümbolistlik-nostalgiline kurbmäng

JANNO ZÕBIN

Mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusse“ (Kinosaurus Film, Eesti, 2016, 86 min), režissöör Triin Ruumet, stsenaristid Triin Ruumet ja Greta Varts, operaator Sten-Johan Lill, heliloojad Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks. Osades Hendrik Toompere jr, Juhan Ulfsak, Hendrik Toompere, Liina Vahtrik, Jaanika Arum, Taavi Eelmaa, Klaudia Tiitsmaa jt.

Allar (Hendrik Toompere jr) ei oska Mariaga (Klaudia Tiitsmaa) rääkida muust kui peopanemisest. Sisemist muutust Allaris filmi jooksul ei toimu. Või pärast kirgastavat lõpplahendust siiski?

Allar (Hendrik Toompere jr) ei oska Mariaga (Klaudia Tiitsmaa) rääkida muust kui peopanemisest. Sisemist muutust Allaris filmi jooksul ei toimu. Või pärast kirgastavat lõpplahendust siiski?

Kaader filmist

„Päevad, mis ajasid segadusse“ räägib Eesti pöörastest, trööstitutest ja kaosehõngulistest üheksakümnendatest. See on justkui nostalgialaeng, mis suunatud hilistes 30ndates, varastes 40ndates ja pisut vanematelegi inimestele. Seega kuulun vist sihtgruppi. Mäletan üsna selgelt samasugust alevit, kus teismelisena üles kasvasin: diskoteeki, kaklusi, tooreid ja vägivallale kalduvaid jõmme ning heliriba eurotümmi, mida sai kohati isegi nauditud. Sageli ei sekkunud politsei rullnokakampade omavolisse ja sellesse, milliseid jubedusi nad korda saatsid. Kogu selle varakapitalistliku täispaketi on uues filmis lahti muukida võtnud noor režissöör Triin Ruumet. Tulemus tekitab vastakaid tundeid.

Miks selline film?

Jälgides filmi käekäiku enne ekraanile jõudmist, tekkis mul kohe küsimus: miks võttis 1990ndatel lapseeas olnud Ruumet selle üldse ette? Miks peaks provintsi masendav elu, dressides jõmmid, halvad peod, seksistlikud lamedad naljad, kaklemine, lällamine, sülitamine ja toorevõitu lühike seks noort intelligentset inimest niivõrd paeluma, et sunnib teda sellest filmi tegema?

On selle taga nostalgiaihalus oma lapsepõlve järele, adrenaliinipuhang nautimaks ekraanil puhast naturalistlikku reaalsust, kus mehed ei häbenenud oma seisukohti selgeks teha toore jõuga ja naised valisid tugevamaid tummisema autoga liigikaaslasi, või soov näha täiskasvanuna sama maailma, mida kunagi õnnestus kogeda lapsena? Küsimusi on veel. Vastuseidki võiks tulistada puusalt lõputult, kuid täpselt ei tabaks need ilmselt märki ei filmivaataja ega režissööri sihituna. Loome algimpulss, nagu ikka, on siingi liiga abstraktne, et vormida see usaldusväärselt sõnadesse.

Metsa vargile ja autoga bambusesse

Abstraktse juurest konkreetseks minnes olgu visandatud filmi mõned tähtsamad pidepunktid. 27aastane Allar (Hendrik Toompere jr), filmi peategelane, elab koos ema ja isaga (Liina Vahtrik ja Hendrik Toompere) ning jõlgub südasuvistel alevipidudel. Keeranud auto üle katuse ja puutunud kokku mitme kriminaalsevõitu tegelasega, teeb ta läbi katsumusi, mis sunnivad noort meest justkui oma elu üle järele mõtlema. Allar otsustab minna kooli ja saab läbi tumeda kardina pisukestki lootusekiirt nägevatelt vanematelt kingituseks mobiiltelefoni ürgse eellase – piipari. Üsna varsti läheb Allar aga lihtsama vastupanu teed ja langeb tagasi peorutiini. Tagatipuks varastab ta ettevõtliku Juuliuse (Juhan Ulfsak) juhtimisel kohaliku autoriteedi Pontu (Taavi Eelmaa) tagant mootorsaed ja metsa. Varguse ilmsikstulekul ähvardab neid kättemaks, mis oli toona teatavasti karm: kahju põhjustajad saadeti aeg-ajalt teise ilma. Kuhugi vahepeale mahub veel Allari sõbrad haiglasse viinud Petsi (Kait Kall) purjus peaga tehtud avarii (suurepärane peidetud must huumor, mille mõni kinoline ikkagi üles leidis). Hetk, mis võinuks anda ellujäänutele põhjuse taas sügavamalt oma elu üle järele mõelda.

Romantilise jõmmi kuvand

Provintsijõmmide omavahelist sotsiaalset jauramist on viimastel aastatel lahendada püüdnud mitu Eesti filmitegijat. Moonika Siimetsa „Viimane Romeo“ (2013) tõi kolkaküla minoorsesse argipäeva muusikali ja keeras kogu provintsidisko mõnusalt üle vindi. Rasmus Merivoo „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ (2006) adopteeris ulme­elemendid ja klassikalise muusika ning rikastas senist jõmmifolkloori mitmete värvikate fraasidega.

Ruumeti film kordabki tegelikult romantilise jõmmi kuvandit, mida on juba tehtud eespool nimetatud kahes filmis. Mida uut ja põnevat toob see kordamine? Neist kolmest mõjub lugu kõige masendavamalt. Kurbmäng on koguni niivõrd muljetavaldav, et üks mu kogu elu väikeses külas elanud sõber kostis pärast filmi: „See oli ikka, kurat, masendav. Jumal tänatud, et ma omal ajal päris selliste tegelastega kokku ei pidanud puutuma.“ Sotsiaalne noatera lõikabki kõige sügavamalt vahest just Ruumeti filmis. Kaamerasilm tungib töötu ja kriminogeense Allari koju ja valgustab mehepoja hingegi. Midagi ilusat või mingit sisemist muutust noores inimeses me eest ei leia. Saabub see ehk pärast kirgastavat lõpplahendust siiski?

Liialt sümboleid

Lisaks mustale bemarile – Ruumeti maalist, kus kujutatud seda autot kuusemetsa vahel, sai alguse filmi idee – on režissöör sisse toonud teisigi ootuspäraseid ajastu sümboleid: veri dressipluusil, aegluubis puuoksi laasiv mootorsaag, liivas ketsi panev auto, juuraeriala absoluutne kultusstaatus jne. Loetletud sümbolid retrofilmis on osalt möödapääsmatus, kuid siiski näib olevat filmis neile liialt rõhutud ja nii on loole endale vähem ruumi jäänud. Narratiivis on venitusi, pilt annab küll hästi edasi jõmmkärakate mõttetut oleskelu, kuid muutub pikapeale üksluiseks. Ajastu laul, Jaanika Sillamaa „Lootus“ „reklaamipausina“ mõjub kui režissööri kummaline ja lõbus kiiks, kuid lõhestab filmi ja toob sisse midagi seriaalilikku. Seevastu kiire ja testosterooni täis lõppmäng on üsna efektne ja igav juba ei hakka!

Sünge Ulfsak ja skisofreeniline Eelmaa

Karakteritest on tujutu ja tige Juulius (Juhan Ulfsak) usutav ning tema mõtetest areneb pätifilosoofia, mis pääseb oma sünguses mõjule. BMW tuled suumivad end pimedasse metsa, kogu atmosfäär on hämar, taustaks olukorraga haakuv atmosfääriline tume-industrial. Kogu hetk on mõnusalt kuri ja Juulius räägib: „Mets kasvab. Pole hirmu ka, et see mets kunagi otsa saaks. Ega vaesus pole kedagi vabaks teind. Vaesus on … üks kuradi türastunud vaesus. Töö ei tee vabaks. Inimene peab vaba olema.“

Tsitaat on filmi suulise osa tipphetk ja võtab kokku 90ndatel laialt levinud eetilised tõekspidamised, mis on selgelt vastuolus üldtuntud kristliku eetikaga.

Edasipüüdlike juuratudengite ja maanoorte vastandus on samuti hästi õnnestunud. Eesti väiksuse tõttu on sotsiaalsed grupid omavahel alati kokku puutunud, kuid kolkajõmmi staatusest välja murda näib siiski pisut problemaatiline. Omal moel kastiühiskond, kas pole?

Taavi Eelmaa Pontuna tekitab aga omajagu küsitavusi. Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, et skisokalduvusega mafioosnikuid oli neil segastel aegadel tõesti. Tuleb meelde ühes Eesti väikelinnas elanud hea ärikavaistuga kohalik autoriteet, kes tahtis vaimselt eba­stabiilsematel hetkedel hakata pööninguid erastama ja püüdis linna pargis koduparti, et see turul miljoni krooni eest maha müüa. Eelmaa tegelaskuju näib aga sellele vaatamata liig müütilisena. Ehk oleks karakteri lihtsustus ideoloogist ja visionäärist tavapätiks muutnud jõuguhierarhia kujutamise filmis tabavamaks.

„Päevad, mis ajasid segadusse“ on kindlasti nostalgiaärataja, mis temaatikaga kokku puutunuid, sh mind, külmaks ei jäta ja toob kohati külmavärinadki ihule. Meenub hetk, mil tuli alevipeol kohalikule autoriteedile vastu­hakkamise pärast auto eest põgeneda ja puuriida taga hinge kinni hoida. Kui poleks pääsenud, oleks võib-olla metsa viidud, nagu ühe sõbraga juhtuski.

Kui paljudes Ameerika kolkakülade sotsiaalseid probleeme kujutavates elulähedastes filmides surevad halvad ja paremadki poisid valimatult (meenub David Gordon Greeni 2013. aasta „Joe“, kus võtmeosi mängisid Nicolas Cage ja Tye Sheridan), siis Ruumet on siinsetele tüüpidele siiski armu andnud, püüdnud neis üles leida selle vähesegi positiivse. Jääb lootus, et inimese sees ei ole vaid „hakklihamasin“, nagu arvab Pontu, et midagi on siiski veel. Näiteks armastus puidu vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar