Sitsid-satsid

Olev Remsu

Kahjuks määravad tootmissemineku hoopis muud tegurid kui korralik käsikiri, nõnda oli see nõukogude ajal ja nõnda on see ka praegu.  

Mängufilm ?STIILIPIDU?. Re?issöör ja kaasstsenarist Peeter Urbla.

Osades Maarja Jakobson, Anne Reemann, Evelin Pang, Karol Kuntsel, Meelis Rämmeld, Madis Kalmet, Marika Vaarik, Hannes Prikk, Toomas Urb, Hannes Kaljujärv jt. Stsenarist Mo Blackwood, operaator Mait Mäekivi, kunstnik Inessa Renser-Josing, helilooja Tiit Kikas, monteerija Anri Rulkov. Produtsent Anneli Ahven. Tootnud Exitfilm ja Silva Mysterium, 110 min, 35 mm, Dolby Digital. Jookseb kobarkinos ja Tapal, esilinastus 14. IV.

 

Maarja Jakobsoni mängitud Alice on meelekindel ja tragi. KAADER FILMIST

 

Urbla on Urbla. Minu arvates ei ole ta kunagi hoolinud loost, tegevuse põhjuse-tagajärje keti hoolikast kokkusõlmimisest, samuti mitte loogilisest põhjendatud karakteriloomest. Selle asemel on ta oma filmides pakkunud visuaalset estetiseerimist, otsekui kirjutades alla aeg-ajalt ikka kostvatele, ammu aegunud manifestidele, et filmikunst pole mingi kirjanduse ori, vaid täiesti iseseisev suur ?anr (kunstiliik). Uskumatu, ent ?Stiilipeo? kasseti vutlaritekstilt ei leiagi stsenaristi nime. Võtke lahti allmovie.com, tesaurus, mis sisaldab umbes poole miljoni filmi filmograafilised andmed, sealt ei leia te naljalt ainustki säärast kuriositeeti. Ainult meil on kõik võimalik. Enesestki mõista on ka ?Stiilipeol? dramaturg olemas, lugesin stsenaariumi enne filmi käikuminemist, seal seisis tiitellehel autorina Valentin Kuik. Meenub taas vana ja üldteada tõde, et filmitegemine on tiimitöö, ent tiimis endas valitseb ja kujuneb hierarhia, mis paneb paika maitse-eelistuse.

 

Naiste südi vastuhakk paratamatusele ja kaosele

 

Jah, käsikiri lubas nii mõndagi. Mitte küll tähti taevast, ent selgelt oli tunda õhus rippuva sotsiaalse tellimuse kompamist. Tegevus toimub siin ja praegu, iga vaataja võib kontrollida, kas ?jutt vastab ka tõele?. Teemaks on sõprus ? kes ei tahaks, et tal oleks sõpru? Vahest ei söanda mõni seda tunnistada, kuid tegelikult igatseme me seda kõik. ?Kolm musketäri? ja ?Tähtede sõda? on teosed sõprusest, sõprusfilmide tarbeks on teoreetikud loonud isegi spetsiaalse ?anri, nn buddy cinema. Teemaks on töötuksjäämine ning naiste südi vastuhakk paratamatusele ja kaosele. Alice (mängib momendil tühiajakirjanduse poolt staariks puhutud päris korralik noornäitleja Maarja Jakobson), üks naistest, on eriti meelekindel ja tragi. Nii-öelda kauaoodatud positiivne tegelane vaatas paberilt välja ning naeratas oma kahjuks küll mõneti üheülbalist naeratust. Selge, edasine töö stsenaariumi ja hiljem filmi kallal vajas sotsiaalset osavõtlikkust, sukeldumist indiviidi- ja ühiskonnaprobleemidesse, seega kvaliteete, milliseid Urbla töödes ei ole kunagi olnud. Lugu võis kõrvutada Aki Kaurismäki kohvikufilmiga ?Kauas pilvet karkaavat??, aga mis siis, maailmas on lugematu hulk rohkem või vähem ühes plaanis teoseid.

Aga käsikirjas oli ka midagi urblalikku: juttu oli naiste garderoobist, kostüümifirma rajamisest, sõnaga, sitsist-satsist, mis kohe pidi Urblat köitma. Millised ammendamatud võimalused värvidemänguks, aah, kuidas võiks panna toonid omavahel kõlama! Proovid punast roosa kõrvale, siis musta kollase kõrvale, sätid korda kaadrikompositsiooni? Peaaegu nagu päris maalikunstis?

Ja Urbla ongi sellele rõhunud. Mulle jääb Urbla film täiesti kaugeks, olgugi et juba homme võidakse meist igaüks tänavale visata ? milline masendus meid haaraks! Ent tegevus ekraanil on hermeetiline (puuduvad tundeseosed) ning seega täiesti võõras, mis sest, et isegi võttekohad Tallinnas tulevad tuttavad ette. Urbla lihtsalt ei oska filmi teha tõetruuks ja usutavaks, järelikult ei suuda panna kaasa elama.

 

Kohmakad karakterid

 

Olgu, ma räägin ainult iseenda nimel: minus ei tekitanud see film pisimatki huvi, igavusega võideldes vaatasin filmi lõpuni. Ehk leidub naisi, kes tahaksid samastuda Alice?iga (ja see peaks olema autorite eesmärk), ent ma luban endal selles kahelda. Vähemalt ma ütlen nii: vähem kohmaka karakteriloomise puhul oleks naiste soov samastuda Alice?iga võrratult suurem.

Ei tunta jutustamistehnika ABCd, lihtsalt ei osata episoodist episoodi, kausaalselt põhjendatult jutustada lugu ja samas luua karaktereid.

Hüva, tegevus algab korralikult, hopsti: kolm naist kaotab firma pankroti tõttu töö, nad visatakse välja. Naised on väljapääsmatus olukorras, ja las nad seal vaataja pingesse tõmbamiseks rabelda, olnuks rahul iga dramaturg. Ja väljapääsmatust olukorrast väljapääsemine olgu astumine uude väljapääsmatusse olukorda. Aga ?Stiilipeos? ilmuvad ilma pikemata kohale uued kliendid, olgugi et uus firma on veel loomata, ja asi läheb edasi oma üksluist ning fantaasiavaest rada. Ehk ainult prostituuditöö pakkumine Alice?ile on midagi üllatavat, ent sellest ei arene pöörakut. Filmis ei jutustata, filmis tegutsetakse!

Keda usaldab inimene oma sõbraks-sõbrannaks elus? Seda, kelle kohta ta palju teab. Tegelasega ekraanil on sama lugu. Meie aga saame teada ainult Alice?i õnnetu lapsepõlve (seksuaalvahekord kasuisaga), veidike abistaja-puusepa (Meelis Rämmeld) kohta, ja see on kõik. Löödagu lahti elementaarne draamaõpik, juba selle esimeses karakteripeatükis on öeldud, et vaja on esitada kõigi peategelaste võrdlemisi täielik CV. Ja veel on seal öeldud, et tuleks hoiduda sellest, et tegelased ennast ja teisi dialoogirepliikides otsesõnu iseloomustavad, see ei kõla usaldusväärselt. Aga just seda Ada ja Janne teevad! Ning kuna ei ole usaldusväärset karakteerimist (tegevuse kaudu), siis jäävadki nende hinnangud Alice?i kohta õhku rippuma. Seega jäävad õhku rippuma ka Ada ja Janne enda karakterid. Ja tulemuseks on vaataja (vähemalt minu) ükskõiksus. Me ei taju Ada ja Janne (Anne Reemann ja Evelin Pang) tegevuses loomulikkust, kuna neile ei ole loodud karaktereid, mille järgi võiksime otsustada, kas nad talitavad enesepäraselt või mitte.

Jutustamises lonkab aga täiesti kompositsioonitunnetus, ettevõtte edasi- ja tagasiminekutes, naiste rõõmudes-kurbuses ei ole mingit rütmi.

Hüva, Urbla on kunstnik, kes peaks tegema mitte­mi­mee­tilisi taieseid (nende loojad ei seagi endale ülesandeks tegelikkust jäljendada-matkida-peegeldada), neid, milliseid sarjas juba Platon, ja see on üks väheseid seisukohti, milles Platon ja Aristoteles on ühte meelt. Suurtes kunstides on seesuguseid autoreid hulgi, olgu siin vaid nimetatud mitme põlvkonna iidolite Buñueli või Jean-Luc Godard?i nimi. Aga meil ju puuduvad selleks traditsioon, publik ja muud võimalused, kuigi aplodeerijaid jätkuks ehk rohkem kui üks saalitäis. Ent kellelegi ei antaks ei stardi- ega arendustoetust, kui ta esitaks kavatsuse à la ?Andaluusia koer? või ?Weekend?. Ja töösaamise huvides Urbla ikkagi matkib tegelikkust, matkib, et matkib. Ja see silmakirjalikkus on kohe tunda: teda huvitavad rohkem filmi tantsu ja muusika intermetsod, kord paljaste rindadega, kord kaetult, kui vaevarikas töö tõetruuduse ning vaatajaga kontaktisaamise nimel. Ja antud kontekstis on need intermetsod nii kompositsiooniliselt kui sisuliselt mõttetud maitsevääratused, mille tõttu kaob (isiklikult minul!) pisimgi usaldus ekraanil toimuva vastu.

 

Väljamaiste asjapulkade autoriteet

 

Miks ma seda kõike räägin? Ma tean, et kohe väidetakse vastu, et see või teine välismaine scripdoctor või editor (oi, kui kuulsad!) kiitis taevani narratiivi. Juhul, kui need asjapulgad olidki olemas, siis vaatab nende tase ekraanilt vastu? Ma tean, et mu jutt on peaga vastu müüri jooksmine, endale vaenlaste tekitamine.

Meil levinud kinematograafiline mõtlemine on tasakaalust väljas, selgelt kaamera poole kaldu. Paned kaamera käima, vaat, siis algab õige filmitegemine. Tegelikult on film kui kunstiteos valmis ammu enne, kui kaamera tööle hakkab, ja seda majandusliku külje kõrval ennekõike stsenaariumi poolest. Lugu otsustab, kas tuleb hea või halb film, ja on otsustanud ka ?Stiilipeo? puhul.

Kahjuks määravad tootmissemineku hoopis muud tegurid kui korralik käsikiri, nõnda oli see nõukogude ajal ja nõnda on see ka praegu. Ja nende teiste tegurite nimel tegutsetaksegi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming