Pikaealisus kui klassivõitlus

Jaak Tomberg

Aeg kui inimelu mõõdupuu Andrew Niccoli filmis „Laenatud aeg”. On olemas teooriaid, mille kohaselt teaduslik fantastika suudab tänapäeva globaliseerunud kultuuriruumi kajastada märksa asjakohasemalt ja usutavamalt kui nii mõnigi „klassikaline” meetod (näiteks realism), sest võimaldab käegakatsutavamalt esindada seda ruumi kujundavaid võrdlemisi keerukaid ning esmapilgul raskesti hoomatavaid nähtusi ja ideid, mille representeerimiseks jääb nondel klassikalisematel vormidel ehk poeetilistest tööriistadest vajaka. Seo-Young Chu kirjutab oma hiljutises, teaduslik-fantastilist representatsiooniteooriat käsitlevas uurimuses „Kas metafoorid unistavad sõnasõnalisuse unest?”, et realismi iseloomustab valmidus imiteerida kindlat laadi objekte – näiteks mandleid ja münte –, mis ise on samavõrra valmid alluma lihtsale kirjeldusele. Teaduslikku fantastikat eristab seevastu suutlikkus saada hakkama väga keeruka representatsioonilise ja epistemoloogilise tööga, mida läheb tarvis selleks, et teha representatsioonile kättesaadavaks tunnetuslikult raskesti haaratavaid, tugevalt võõritavaid referente. Nii näiteks võib kommunikatsioonivõrgustike nüüdisaegsel tihenemisel ja tõhustumisel tekkiv tunnetuslik kompressioon võtta teaduslikus fantastikas teleportatsioonivõime kuju; mitmelgi pool esinev kunstiline diskussioon roboti õiguste üle võib hõlbustada inimõiguste üle mõtlemist biopoliitilise ajastu ambivalentses keskkonnas; küberruum aga, mis kunagi võis olla representatsiooniline otsetee hoomamaks hiliskapitalismi keskmetut ja paljususlikku globaalset võrgustikku, võib nüüdseks juba ise olla kujunenud sedavõrd kompleksseks ja hõlmamatuks nähtuseks, et nõutab ise omale mõnd käegakatsutavamat ja kindlakujulisemat kunstilist representatsiooni. Sellest poeetilisest vaatenurgast toimib teaduslik fantastika niisiis laias laastus (idee)metafooride (teaduslik-tehnilise) materialiseerimise, sõnasõnalisustamise põhimõttel.

Ent ei saa öelda, et teaduslik fantastika oma seesugust poeetilist kapatsiteeti ülearu tihti täie tõhususega ära kasutaks. Mitte et ta peakski: eelnenus oli juttu üksnes tähenduslikke tõlgendusi võimaldavast poeetilisest toimemehhanismist, mitte printsiibist, mida loojad luues tingimata sihipäraselt järgiksid või järgima peaksid – mõnikord ja ilmselt isegi enamasti on rohelised mehikesed ju ka lihtsalt rohelised mehikesed, sündinud fabuleerimismõnust või soovist kindlal moel unistada. Aga filmilavastaja ja -kirjutaja Andrew Niccoliga on reeglina olnud teistmoodi: tema sulest pärinev „Trumani šõu” (1998) analüüsis vaatemänguühiskonda, kujutades tegelikkust kui ühe inimese ümber konstrueeritud reality-show’d; „Gattaca” (1997) ilmestas sotsiaalseid klassivahesid ning kasvavat ebavõrdsust ühiskonnas, kus liberaalne eugeenika on igapäevane, koorekihti kuulutakse parima DN A alusel ning järeltulijad pärivad tänu sünnieelsele diagnostikale oma eellaste parimad geneetilised omadused; „S1m0ne” (2002) võttis staarikuvandi nüüdisaegse konstrueerituse ja absoluutse kohaldatavuse idee ning valas selle läbinisti programmeeritud virtuaaltehnoloogilise kuulsuse erakordselt seksapiilse mõju kujundisse. Kõik need filmid tagasid globaliseerunud kultuuriruumi mingile olemuslikule tahule hõlpsama juurdepääsu ning võimaldasid selle kattevarjus nende üle kriitiliselt järele mõelda.

Andrew Niccoli viimane film, vastne „Laenatud aeg” viib ülalkirjeldatud sõnasõnalisustamisemehhanismi teatava „klassikalise täiuseni”. Vaataja ette manatakse tulevikumaailm, kus „aeg on raha” pole enam mitte üksnes metafoorne kõnekäänd, vaid sotsiaal-majandusliku ruumi peamine materiaalne toimemehhanism. Selles („mitte nii kauges”) tulevikus on kõik inimesed geneetiliselt kujundatud niimoodi, et nad vananevad üksnes 25. eluaastani ning seejärel vananemine peatub. Pärast seda aga jääb neil elada vaid aasta, mis igaühe vasakul käsivarrel neoonroheliselt helendava biotehnoloogilise kellana sekundhaaval nulli poole tiksuma hakkab – seda muidugi juhul, kui nad vahepeal aega kusagilt juurde ei saa. Sest ajast, elueast on siin saanud sõna otseses mõttes käibel valuuta, millega tasutakse kõige eest: – üks öö viietärnihotellis maksab kolm kuud, paari aasta eest on võimalik kõrtsis kõigile välja teha, eri töökohtadel teenitakse erineval määral aega, ajaga makstakse selleks ette nähtud punktides kommunaalteenuste eest ning aega on võimalik hasartmängus kaotada või randmeid kohakuti asetades inimeselt inimesele otse, „füüsiliselt” üle kanda. Vastavalt sellele mehhanismile on välja kujunenud selgepiiriline, tosinkonnaks „ajatsooniks” jaotatud klassiühiskond, kus rikastel võib „arvel olla” tuhandeid aastaid, keskmine „töölisklassi esindaja” elab aga sõna otseses mõttes „üks päev korraga”, sest tema käe peal tiksub vähem minuteid kui pärastlõuna või isegi jooksva tunni üleelamiseks tarvis läheb. Rikkad surevad niisiis ainult mõne õnnetu juhuse läbi, vaesematel läheb sageli õnneks, kui nad jõuavad õigeks ajaks sõbra juude, kel parasjagu võib olla mõnikümmend minutit juurde laenata. Ja „vaesemast” ajatsoonist „rikkamasse” kolimine maksab seejuures kasvaval määral rohkem aastaid – seetõttu on „ühiskondlik klassivahetus” üpriski suur haruldus.

Filmi lugu algab sellest, kui ühel paar tundi korraga elaval, tehases töötaval noormehel Will Salasel (Justin Timberlake) õnnestub eluohtlikust olukorrast, „ajabandiitide” käest päästa 105aastane mees, kellel on „käe peal”
veel üle sajandi. Kui nad end bandiitide eest varjavad, räägib mees Willile, et maailmas on küllalt aega kõigi jaoks, aga rikkad kuhjavad seda oma kätesse, et tagada endale surematus. Öösel, kui Will jääb tukkuma, kannab mees oma sajandi talle üle ning tapab end elutüdimusest ja meeleheitest, Will aga jääb ajapolitsei silmis süüdi mõrvas ja ajavarguses ning on sunnitud end varjama „rikaste ja ilusate maailmas”, kus ta kerge vaevaga endale veel mõned tuhandid „käele mängib”, ühe suure ajapankuri tütrega sõbruneb ning koos temaga ikka veel politsei eest põgenedes omamoodi tulevikuajastu Robin Hoodi (aga ka Bonnie’t ja Clyde’i) mängib, varastab rikastelt aega ning jagab seda tasuta surmasuus rahvamassidele laiali.

Vormilt on „Laenatud aja” näol tegu võrdlemisi tavalise Hollywoodi stiilis põnevusfilmiga, mille helikujunduse, eriefektide jne kommenteerimine ei vääriks siin nähtavasti eraldi ruumi ja mille peamiseks narratiivseks tõukejõuks on lihtsalt „võidujooks ajaga” – aga juba see väljend niisuguses kontekstis (nagu ka „aeg on raha”, „elada üks päev korraga”, „iga sekund on arvel” jne) näitab, kuivõrd suutlik on Niccoli loodud allegooria mõningate justkui enesestmõistetavana näivate nüüdisaegsete ühiskondlike konventsioonide paljastamisel ning juba harjumuspäraseks kujunenud ideoloogilise keelekasutuse produktiivsel „liigestest lahti ajamisel”. Minule isiklikult jõudis too suutlikkus kõige jõulisemalt kohale tugevas tunnetuslikus dissonantsis ja võõrituses, mille tekitas aja- ja rahanumbrite filmis paiguti ülevaks kippuvate koguste võrdlus: hetkel, mil nägin kaadris ühe seitsmekümnendates eluaastates 25aastase välimusega „rikkuri” käsivarrel vilkumas üheksat tuhat kolmesada kaheksatkümmet seitset aastat, mis seal sekundhaaval vähemaks tiksus. Just siin peitub Niccoli allegoorilise ülekande kõige nihestavam ja tähenduslikum moment ning tema potentsiaalselt kriitiline sõnum: kas ei tundu ülevuseni absurdne, et keegi võiks kunagi nii vanaks elada, samas kui pole enam mingi eriline üllatus, kui paljudel on samavõrra ülev hulk (näiteks mitu miljardit dollarit) raha, mida ta ka parema tahtmise juures oma eluea jooksul „mõistlikult” ära ei jõua kulutada? „Laenatud aeg” annab sellega mõista, et seda võrrandit („aeg on raha”) võetakse nüüdisaegse tarbimisühiskonna hiliskapitalistlikus maailmaruumis juba niigi liiga sõna-sõnalt, liiga äärmusliku aksioomina – millegi märksa eksistentsiaalsemana kui lihtne igapäevane tõdemus, et aega otstarbekamalt planeerides võib teha midagi tähenduslikumat. Sest ehkki „tegelikus elus” ei tööta see võrrand kunagi nii äärmuslikus vormis – ma ei sure selles kultuuris kohe, kui mul raha otsa saab; mul võib olla nii palju raha, et mul võiks selle organiseeritud ja mõistlikuks kulutamiseks tõepoolest aastakümneid rohkem aega olla –, paistab moodne tarbimisühiskond käituvat, nagu see oleks peaaegu niimoodi: nagu oleks elutung tõesti tarbimisihaga võrdustatud, nagu tagaks pikaealisuse üksnes täisväärtuslik suutlikkus totaalselt tarbida, nagu sisalduks ühes viietärnihotellis veedetud öös kompresseeritud kujul tõesti väga palju rohkem aega (vahest tükike igavikkugi?). Siin meenub äraspidise peegelpildina ka üks Slavoj Žižeki hiljutine väide Londoni tänavaprotestide kohta: et need pealtnäha nõudmisteta meeleavaldused polnud muud kui tarbimisiha „illegitiimne väljendus”: kui suur hulk inimesi on jäänud rahata, ent nende igapäevaeksistentsi saadab sellegipoolest peaaegu mitteteadlik tarbimisimperatiiv, siis on nad sunnitud tarbima ainsal neile saada oleval moel. Ja tuleb tähele panna, et nüüdseks ühildamatult lõhestunud klassiühiskonna kasvav seesmine ebavõrdsus on otsapidi juba ka tolle mitteteadliku, üksnes ähmaselt ühismeelselt tajutava tarbimiskäsu enese tulem. Samamoodi nagu enamikus teaduslik-fantastilistes surematusevõi pikaealisuse-narratiivides ei käivita tungi „võita endale rohkem aega” mitte niivõrd vahetu teadlik hirm surma ees, vaid pigem mitteteadlik hirm „oma aega valesti kasutada”, jõustab ka tarbimisühiskonna otsekui vältimatut konsumeerimisimperatiivi pigem mitteteadlik hirm „valesti tarbida” ehk „üldse mitte tarbida”. Oma hästi viimistletud maailmasüsteemiga paisutab „Laenatud aeg” rikastavalt Asko Künnapi kunagist maksiimi „võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju” ning viib selle maksiimini „kellel on piisavalt palju asju, sellel on (igavesti) palju aega”. Irooniline, potentsiaalselt klassivõitluslik sõnum on siin selge: oma aega tuleb küll paremini kasutada, aga see ei tähenda a priori kogu aeg tarbimist – iga sekund on arvel küll, aga mitte (teaduslikfantastiliselt) sõna otseses mõttes.

(Nii nagu iga korralik utoopiline narratiiv, hoolitseb „Laenatud aeg” ka ühe hoopis vastupidise, ent ebaotstarbeka ajaraiskamise hirmuga vastavuses oleva hirmu eest: mees, kes peategelasele sajandi ülekandmisega filmi loo käivitab ning end pidevate ohtude ja elutüdimuse survel tapab, paistab olevat tarbimisimperatiivist välja murdnud „teisele poole”, igavustundesse: nii nagu mujal, kummitab ka siin utoopilist küllusülejääki tappev igavusehirm, illusioon sellest, et igasugune, ka konsumeristlik (pseudo)igavik, muudab lineaarse, ajalise aja sisemiselt üheväärselt otstarbetuks. Elada üks päev korraga: see on siin ühtlasi rohi ka tolle igaviku-hirmu vastu.)

Kahjuks ei saa jätta ütlemata, et seda, mille „Laenatud aeg” võidab oma n-ö teoreetilises potentsiaalis, saboteerib ta oma vahetu elluviidusega – ning seda kuni piirini, kus ma hakkan kõhklema, kas ma kogu seda „võimalikku kriitilist sõnumit” siia mitte liiga jõuliselt sisse pole lugenud. Sest vormiliselt on tegu siiski teaduslikfantastilise visuaaliaga üle klantsitud tiheda ja kaasahaarava põnevikuga, mis jätab kriitiliseks sisekaemuseks õigupoolest väga vähe aega. Ja juba „Laenatud aja” fiktsioonimaailma ülesehitusest tulenevalt valdab vaatajat varem või hiljem kindlasti näiteks „igavese nooruse afekt” – näevad siin ju kõik, ka isegi mitusada aastat vanad inimesed välja nagu elujõulised 25aastased („Need siin on minu ema, minu naine, minu õde ja mu tütar – aga kes neil kõigil enam vahet teeb …”).

Nii et suurema tõenäosusega see linateos siiski lahutab kui ärgitab meeli – pole ju tarbimisideoloogial ilmselt oluliselt raskem „kodustada” ka vormilt märksa kunstipärasemaid ja avatumalt kriitilisi tehissündimuse- või suremusega seotud teaduslikku fantastikat, nagu näiteks „Mehe lapsed” (2006) või (iseäranis) „Ära lase mul kunagi minna” (2010).