Pigem peredraama kui triller

BRIGITTA DAVIDJANTS

Mängufilm „Ema“ (Meteoriit, Eesti 2016, 89 min), režissöör Kadri Kõusaar, stsenarist Leana Jalukse, operaator Jean-Noël Mustonen. Osades Tiina Mälberg, Andres Tabun, Andres Noormets, Jaan Pehk jt.

Tumma Lauri juures käivad oma muresid kurtmas mitmed kõrvaltegelased, nende hulgas ka Lauri hull lapsepõlvesõber Liina (Katrin Kalma)

Tumma Lauri juures käivad oma muresid kurtmas mitmed kõrvaltegelased, nende hulgas ka Lauri hull lapsepõlvesõber Liina (Katrin Kalma)

Heikki Leis

7. jaanuaril, möödunud neljapäeval, esilinastus Jõhvis Kadri Kõusaare film „Ema“. Tegemist on tema kolmanda mängufilmiga pärast „Magnust“ ja „Kohtu­mõistjat“.

„Ema“ on lugu Elsast (Tiina Mälberg), Eesti väikelinnas elavast keskealisest naisest, kes hooldab koomas poega Laurit (Siim Maaten). Intriig hargnebki ümber selle, kes ja millistel asjaoludel on kooliõpetaja Laurit tulistanud. Filmis kulgetakse mitme suhteliini ümber ja see annab loole vajalikus koguses dünaamikat. Nagu pealkiri vihjab, on kesksel kohal ema ja poja suhe, mis pigem valus kui ilus. Selle kõrvale mahuvad aga ka politseiniku ja ohvri, õpilase ja õpetaja, kahe sõbra, arsti ja patsiendi ning kallimate suhted.

Filmile lisab parajas koguses originaalsust tõik, et üks osaline, nimelt koomas poeg, on absoluutselt staatiline – võte on tuntud küll maailma filmikunstis, eesti filmis aga mitte niivõrd. Aina uuesti ja uuesti ilmuvad kaadrisse inimesed, kellel on koomas mehele midagi südamelt ära rääkida: kes avaldab armastust, kes räägib rahamuredest, kes kurdab oma raske elu üle. Dialoog toimib, kuigi üks osapool on tumm – karakter luuakse vaikuse kaudu. Lauri avatakse teiste inimeste ja nende monoloogideks pöörduvate kahekõnede vahendusel.

Need monoloogid lamajaga avavad kaadritagused sündmused, mis jäävad publiku eest varjatuks. Muidugi mõista koorub sel moel välja ka inimeste endi äng ja sopp, igaühe traagika, mis on võrdeline sellega, mida rohkem nad oma hinge uinunule avavad. Sellise taktika üks eesmärke näikse olevat ka vaataja eksiteele viimine, lastes tal kahtlustada küll üht, küll teist tegelast – kes siis ikkagi tulistas kooliõpetajat? Ja nii, kõigi nende vihjete ja valejälgede keskel, jääb vaataja pikalt mõistatama, kas kannataja on ka tegelikult kannataja, kes on ohver ja kes süüdlane. Seetõttu jääb aga ka pisut segaseks, kellele peaks kinolinal kaasa tundma ja kellele mitte.

Film on välja reklaamitud kui triller ja just selleks võikski seda kuiva sisukirjelduse põhjal pidada. Filmi vaadates ei teki aga psühholoogilise põnevusfilmi tunnet. No lihtsalt ei teki vajalikku pinget. Pigem mõjub „Ema“ peredraamana, kuhu on põimitud pikantseid detaile ja mõningast intriigi. Üldse jääb režiid jälgides kohati selline tunne, nagu koosneks film etüüdidest. Mõnikord moodustavad need etüüdid ka terviku, ent mitte alati. Ka mõni suhteliin on selgem, mõne teise puhul jääb aga õhku rippuma küsimus, miks seda üldse tarvis oli.

Filmi helgeimate hetkede hulka kuulub kahtlemata Tiina Mälbergi osatäitmine. Tundub täiesti uskumatu, et Elsa näol on tegemist tema esimese peaosaga filmis! Mälberg on loonud väga hea karakteri, joonistades selgelt välja keskealise naise ängi, luhtunud nooruse ja lootused ilusamale, tõelisemale elule. On ka teisi veenvaid rolle, näiteks Andres Tabun Lauri isana ja Margus Mikomägi tema sõbrana, kohaliku metsavahina. Kokkuvõttes tundub näitlejaansambel siiski pisut ebaühtlane, nagu oleksid osatäitjad jäetud iseenda hooleks. Tõsi, seda kompenseerib Jean-Noël Mustoneni väga ilus kaameratöö käsikäes Tambet Tasuja montaažiga, mis näitab Eesti väikelinnaelu ühtaegu poeetiliselt ja klaustrofoobiliselt, surudes sedaviisi eri kaadritesse näiliselt teineteist välistavad kategooriad.

Omaette tähelepanu väärivad filmi naiskarakterid, sest just nemad on filmis juhtiv jõud. Meesrollid, alates Lauri isast ja lõpetades Andres Noormetsa koolidirektoriga, on kõik kuidagi pehmed ja pisut iseloomutud. See aga ei tähenda, et naisi oleks kontrastina kujutatud kuidagi stereotüübivabalt. Väga laias laastus kipub meile jutustatavates lugudes valitsema kaks naisetüüpi: ennastohverdav, neitsimaarjalik ema ning sellega vastandlik liiderlik patune naine. Just selline ettekujutus naisest domineerib vaikimisi meie kristlikus kultuuriruumis. Ka „Ema“ naisrollid järgisid enam-vähem seda dihhotoomiat. Olemas oli nii neitsiliku moega „ametlik“ pruut Riin (Rea Lest) kui ka salapärane Liina (Katrin Kalma), kes etendas tavapärast hüsteerikust naise rolli, kusjuures tegelikult jäigi mulle lõpuni segaseks, miks sellist tegelaskuju üldse loo seisukohalt vaja oli.

Lõpuks vaidlustatakse filmis ka ennastohverdavalt poega hooldav emafiguur, kui loosse integreeriti motiiv, mis on kultuuriloojaid intrigeerinud vaata et vanakreeka mütoloogiast saati. Filmis näeme naist, kes on oma elusaatuse tõttu sedavõrd meeleheitel, et on valmis olukorrast pääsemiseks kasutama ükskõik millist abinõu. Omamoodi progressiivne mõte ju, et emadus ei taga naisele igavest õnne, nagu meile sageli ekslikult sisendatakse. Lõpplahendus jäi aga pisut moraliseerivaks, sest naise patt, soov pääseda igavesest emarollist (kas siis suhtes poja või abikaasaga), saab karistatud.

Tundub, et Leana Jalukse stse­naarium võib olla väga hea, kirjanduslik ja kaasahaarav. Kahtlustan, et kui tegu oleks olnud raamatuga, siis poleks saanud seda enne käestki panna, kui lõpplahendus teada (võib-olla piiluksin lõpu isegi viimastelt lehekülgedelt ette ära). Filmi vaadates küsisin aga õige mitu korda: miks mulle ikkagi ühte või teist asja näidatakse? Milline siis ikka on tegelaste motivatsioon? Pealegi hakkas kusagil viimase kolmandiku paiku lõpplahendus end ise kätte andma.

Aga mis seal’s ikka, tegemist on üle keskmise tubli filmiga, mis on visuaalselt nauditav ja üldinimliku moraaliga, millega on täitsa võimalik suhestuda. Moraali võib seejuures igaüks välja lugeda omal kombel. Kes tahab, võib mõelda sellest, mida halba teeb rahahimu inimestega, mõnele teisele võib see film olla lugu armastuse puudumisest ja unistuste luhtumisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar