Milline on Eesti teleseriaal?

Kodumaiste seriaalide stsenaristidele on tuttavad nii hullumeelsed tähtajad kui ka kohustus tõsta kanali reitingut.

ANDRA TEEDE

Eesti seriaalide kullavaramu „Õnne 13“ on tänavu jõudnud 23. hooajani. Käsikirja sellele on läbi erinevate aastate kirjutanud Astrid Reinla, Kari Murutar, Teet Kallas, Urmas Lennuk ja Andra Teede.

Eesti seriaalide kullavaramu „Õnne 13“ on tänavu jõudnud 23. hooajani. Käsikirja sellele on läbi erinevate aastate kirjutanud Astrid Reinla, Kari Murutar, Teet Kallas, Urmas Lennuk ja Andra Teede.

Kaader seriaalist

Telestsenaristide vestlusringis kohtusid Martin Algus („Varjudemaa“, „Doktor Silva“), Urmas Lennuk („Õnne 13“, „Naabriplika“), Andra Teede („Õnne 13“) ning kirjutamispartnerid Livia Ulman ja Andris Feldmanis („Kättemaksukontor“, „Keeris“). Räägiti sarjakirjutamise eripäradest ja raskustest, sellest, millises olukorras on praegu Eesti teleseriaal ja kuidas paistab see võrdluses maailma sarjadega. Viie peale kümnete vaadatumate kodumaiste seriaalide juures olnud stsenaristidele on tuttavad nii hullumeelsed tähtajad kui ka kohustus tõsta kanali reitingut.

Andra Teede: Öeldakse, et maailmas on teleseriaali kuldaeg. See algas 2000. aastatel. Kas sama saab öelda Eesti telesarja kohta? Mul on endal tunne, et meie tippsarjade ühine nimetaja on teatav infantiilsus. Popmuusikaga on sama: tihti on meie turu hittlauludel selline tunne juures, nagu oleks onu võtnud lõkke ääres kitarri kätte.

Urmas Lennuk: Kuna teleseriaal peab ennast ära tasuma, siis määrab sarja kvaliteedi ikkagi turg. Kestlikud Eesti sarjad on täpselt niisugused, nagu on kestlik Eesti vaataja.

Martin Algus: Palju tehakse, aga reitingu poolest on tipus asjad, mis on juba ennast sisse töötanud, mida publik vaatab tihti inertsist, harjumusest. Eks mingi tase peab ikka olema, täielikku jama ka ei vaadata, aga tihti on populaarne sari selline, mis meeldib natuke kõigile.

Teede: Nii et edetabelisse jõuab see, mille peale vaataja ei vihasta ega kiirusta kanalit vahetama?

Algus: Äärmuslik asi ei tööta jah massidele, selle sihtrühm on liiga kitsas.

Livia Ulman: Stsenaristide seis ongi selles mõttes halb, et me võime ju edasi areneda nagu ka maailma sarjandus, aga Eestis tegeletakse turu tõttu pigem peavooluga. Sari peab kõigile meeldima ja nišiasjad meil ei tööta, pole vaatajat.

Andris Feldmanis: Esikümne sarjad korjavad võimalikust auditooriumist protsentuaalselt väga suure osa, ligi viiendiku. Meie seriaalimaastikul on väga raske müüa nišisarja.

Algus: Kanalist peab aru saama. Ei saa kliendile öelda, et osta reklaami hoopis sellesse nišisarja, sest seda vaatab kümme väga lahedat inimest, kes hakkavad kindlasti tarbima teie toodet. Eestis on aga olemas rahvusringhääling, mis võiks olla üldse üle reitingu jahtimisest. Seal ei müüda niikuinii reklaami.

Teede: Mina kirjutan ETV-le. Survet küll ei ole, aga avalik ruum ja meedia paneb kanalile ikkagi kohustuse, et maksumaksja raha eest peaks tehtama asju, mis inimestele meeldivad.

Algus: Ei tohi keskmisele maksumaksjale pettumust valmistada.

Ulman: Kust sa tead, milline on keskmine maksumaksja?

Teede: See on see suur ja üldine eesti rahvas.

Feldmanis: Stsenaristi eesmärk ei ole ka ilmselt kirjutada mingi arusaamatu nišitoode. Küsimus on selles, kuhu piir tõmmatakse, mida arvatakse vaataja alla neelavat ja mida mitte. Siin on meie telemaastikul kindlasti veel palju avastamata territooriumi.

Ulman: Asi on kommunikatsioonis. Kuidas edastada ja presenteerida asja, mille vaataja peaks alla neelama? Kui juba ette rääkida, et uus sari on väga arusaamatu ja sügav, siis see hirmutabki telepubliku ära.

Algus: On võimalik kirjutada näiliselt lihtne komöödia, milles on piisavalt teravust ja sügavust. Ei pea jooksma lati alt läbi vaid sellepärast, et tegemist on peavooluasjaga. Piirang annab kirjanikule vahel hoopis tõuke leida parem lahendus. Kui kõik võimalused on olemas, lähed laisaks.

Teede: Ühes „Õnne 13“ episoodis on neli võttekohta ja selle raami sees tuleb edasi anda kogu tegevus. Pead loo niimoodi välja mõtlema, et see töötab ka ilma liikumiseta. Ausalt öeldes on pärast küll tunne, et suudad kõike kirjutada.

Algus: Kitsendused on hea trenn kitsendustega toimetulekuks.

Vaatajaskonna suurus kohustab olema õilis

Teede: Keskmist luuleraamatut müüakse Eestis umbes 300 eksemplari, nii et „Õnne 13“ kirjutama hakates olin ma pikka aega šokis sellest, et mu auditoorium kasvas peaaegu tuhat korda.

Algus: Jah, tabeli tippe vaatab üle 200 000 inimese.

Teede: Tekkis tunne, et suur vaatajaskond kohustab mind arvestama moraaliga, andma sotsiaalseid hinnanguid: sorteerige prügi, lapsendage kodutuid kasse, valige normaalseid poliitikuid. Nagu vägisi hakkasid sisse tulema sellised näpuviibutused, kuigi ma tean, et vaataja ei taha seda. See pole orgaaniline. Saan sellise hääletoru erilisusest väga hästi aru, sest neid inimesi ei ole tegelikult palju, kes saavad iga nädal rääkida viiendikuga rahvast.

Lennuk: Kindlasti võiks populaarsetel sarjadel olla suurem sotsiaalne kohustus. Aga jällegi – raha, aeg, tellimus. Kuni need kolm komponenti puuduvad, võin ma ju tunda stsenaristina sotsiaalset kohustust, aga rakendub see vaid pisteliselt. Ma olen ka inimene.

Algus: See võib olla pigem nii, et kui on mõni sotsiaalne teema, mis mind ennast puudutab, püüan selle loo sisse põimida. Äkki keegi saab siis aru, et see probleem on olemas? Aga me räägime siin õigest doseerimisest.

Feldmanis: Kirjutad ju alati oma tõekspidamiste baasil.

Teede: Minul on küll karaktereid, kelle jutule ma inimesena alla ei kirjutaks.

Ulman: Igal tegelaskujul on muidugi oma hääl ja tõekspidamised, aga kui sa ei taju sarjas mitte mingit moraalset kompassi, siis on vaatajal raske sellega haakuda. Isegi „Dexteris“ – kuigi peategelane tegeleb halbade asjadega – on olemas mingi üldkehtiv moraalne alltoon. Ei pea muutuma didaktiliseks ega seda rõhutama, aga ta peab seal olema. Vaataja tajub läbi sarja autorit suhtluspartnerina.

Teede: „Õnnet“ vaatab näiteks ka palju lapsi, „Kättemaksukontoriga” vist sama asi. Kas sellega peab ka arvestama?

Ulman: „Kättemaksukontorit“ kirjutades võin midagi tahta, aga kui mu sugulase laps ütleb pärast, et ta ei saa enam magada, olen ma imelikus olukorras. Romaanikirjanik ei pea sellele mõtlema.

Algus: Kõik sõltub sellest, mis tootega on tegu, millised on ootused, aga ka näiteks eetriajast. Mõrvalugu õhtusel ajal vaadates oleks kummaline eeldada, et seal näidatakse ainult häid inimesi ja käsitletakse lastele sobivaid teemasid. Ise tunnen näiteks, et olen ropendamisest välja kasvanud. Mulle meeldib mõelda välja lahedaid kirumisi ja vürtsikaid väljendeid, aga niisama vägisõnad ei paku enam pinget.

Teede: Ropp sõna on teleekraanil kaalukam, täpselt nagu teatrilaval. Raamatust lugedes on hoopis teine tunne.

Karakter, keda kõik tunnevad

Teede: Üks seriaali eripäradest on see, et vaataja ja karakteri vahel tekib pikk ja usalduslik suhe, palju pikem kui filmis. Ma saan vahel kirju, kus vaatajad ütlevad, et see pole võimalik, mis Allan eelmises osas tegi – ma tunnen teda ju nii hästi! Eks tunnevadki, nad on teda üle kahekümne aasta telekast vaadanud.

Ulman: Meie alustasime Andrisega kirjutamist seriaaliga „Kodu keset linna“, kus olid samuti valmis ja armastatud tegelased. Kartsime alguses, et peame hoidma salapära tegelaste juures, keda inimene iga päev näeb, ja ei tohi nende kohta anda liiga palju infot. Lõpuks saime aru, et huvitav on see, mis edasi juhtub, mis temast järgmises osas saab.

Feldmanis: Mida rohkem tegelast avad, seda enam hakkab ta elama.

Algus: Sarja puhul on oluline see, et tegelaste n-ö stardipakett oleks jätkusuutlik. Tuleb rääkida pikka lugu ja tihti pole teada, kui pikaks see võib kujuneda, mitu hooaega veel tellitakse. Asi pole salapäras, vaid võimalustes, mis tuleb karakterile luua. Sarjade kirjutamise juures paelubki mind see, et saan luua neid väikesi nirekesi, mis hakkavad algusest jooksma ja vedama pikka lugu.

Stsenarist kirjutab kogu aeg edasi

Teede: Stsenaristid võivad tihti rääkida lugusid kõige absurdsematest tööolukordadest, sest alati on kiire ja osa on vaja üle anda. Kutsusin endale mõned nädalad tagasi kiirabi, sest mul oli seljanärvipõletik ja käed värisesid valu pärast liiga palju, et edasi trükkida. Parameedikud tegid mulle kiire valuvaigistava süsti ja viis minutit hiljem jätkasin poole lause pealt.

Feldmanis: Tegelesime eelmisel kevadel „Keerise“ viimase osaga veel sünnitusmajas.

Lennuk: Haigused on kõige hullemad, kirjutada palavikuga. Sageli tuleb siis terveks saades kõik ümber kirjutada. Ja väga-väga kiiresti. Olen üleval olnud ja kirjutanud järjest ka 52 tundi jutti.

Algus: Minu esimene sari oli „Ühikarotid“. Olin nõus suurest entusiasmist kaasa tegema, kuigi töötasin täiskohaga reklaamibüroos ja kirjutasin öösiti. Kui stsenaarium oli valmis, printis Tuuli Roosma mulle selle 500-leheküljelise pataka välja ja ma olin väga õnnelik, et töö jooksul sellest aru ei saanud, kui palju tegelikult ära tegin. Muidu oleksin öelnud kohe, et see ei ole võimalik. Tegelikult on küll, kui mõelda ainult ühele stseenile ja ühele osale korraga.

Teede: Ületasin hiljuti „Õnnega“ kaks miljonit tähemärki ja olen nõus, et tuleb lihtsalt stseenhaaval tegema hakata.

Ulman: Isegi kui on raske, mõjub tähtaeg hästi. Suures plaanis oleks muidugi tore, kui oleks rohkem aega lugu arendada, aga loovat inimest tulekski üldiselt tagant piitsutada.

Algus: Loomulikult oleks väga tore, kui saaks terve hooaja ette ära kirjutada, kümme korda üle käia ja korraga valmis filmida. Arvan, et seda pole siiski mõtet lähiajal loota. Laias laastus öeldakse hooaja keskel, et on otsustatud edasi minna, ja siis on kohe vaja hakata tegema järgmist hooaega. Sellist lepingut pole mina näinud, kus lubatakse tellida seriaal kümneks aastaks loaga teha, mis pähe tuleb. Stsenaristitööd saabki teha inimene, kes suudab kohe reageerida. Paljud võivad osata kirjutada, aga mitte sellise pinge all.

Lennuk: Unistan produtsendist, kes tuleks ja ütleks, et raha mul eriti pole, aga aega see-eest „sitaks“, ning annaks vabad käed kirjutada draamasarja, mille tegevus toimub tänases Eestis väljaspool Tallinna. Kamp on kirglik, kõik on valmis kaasa töötama. Vaatajate hulk pole oluline. Põhiline on: suhted, suhted, suhted … Siis sööstaks nagu ketist pagend peni – 28 tundi ööpäevas! 12 päeva nädalas!

Algus: Seda tööd peab armastama, ega muud moodi ei saagi. Ainult nii on võimalik jääda tähtaegade ja piirangute raamidesse ning nutikaid lahendusi välja mõelda.

Kuidas kirjutada sellest, millest sa midagi ei tea?

Lennuk: Reeglina tuleb pakkuda iga spetsiifika juures ikkagi mingi ekvivalent. Loomulikult karjatab mõni spetsialist siis diivanilt püsti karates, et nii see küll ei ole! Kui aga on valida, kas teemakäsitlus on sajakonna spetsialisti hinnangul õige või intrigeerib 100 000 vaatajat, siis tuleb need spetsialistid lihtsalt põrgu saata.

Algus: Jah, näiteks politseisari räägib tegelikult ikkagi arhetüüpsest kollektiivist: üks on ussitaja, teine kangelane. „Menti“ tehes käisin politsei peamajas ekstra koolitusel, et aru saada, kuidas seal tegelikult ollakse ja üksteise poole pöördutakse, kuidas käib vahistamine. Fakte on suhete ümber vaja lihtsalt asja usutavuse mõttes, aga seda on ikkagi sarjas ainult garneeringuna ütleme 5%.

Lennuk: Või meditsiinisarjad. Kui neid teha nii, nagu see päriselt on, siis vaataks neid käputäis arste. Viimse detailini tõeseid krimisarju ei viitsiks vist isegi uurijad vaadata, sest igavus on ju nende argipäev. Ometi õiendavad nad sel teemal kogu aeg. Mina ju ei käi neid õpetamas, kuidas oma tööd teha.

Teede: Mina loen „Õnne 13“ hooaja jooksul meeletult kõike, alates Riigi Teatajast kuni Heino Kiige romaanideni just selle mõttega, et kindlustada oma tagalat. Küsin kogu aeg, kuidas need eestlased elavad. Mis neile oluline on? Kommentaare loen ka, suvalistele artiklitele. Väga kasulik asi on lihtsalt inimeste kuulamine. Bussis või raamatupoes on see mulle suur võit, kui prouad kõva häälega lobisevad.

Ulman: Meil on palju kontakte, kellelt küsida. Arutasin just oma psühhiaatrist sõbrannaga, miks on vaja armastust. Tahtsin konkreetset seletust, et arendada üht segadusttekitavat tegelast. Muidu aga on mul konto näiteks Ehitusfoorumis, Kalafoorumis, Perekoolis.

Feldmanis: Kirjutamine on ikkagi fantaasiamäng. Fakte võib teada, aga neid tõlgendatakse.

Lennuk: Ma olen üsna suur briti ülevõimendatud seebi austaja ja olen ka „Naabriplikat“ hooaja kaupa vaikselt „üle võimendanud“. Mõnikord, kui reaalsusest tekib liiga järsk võõrdumine, tõmbab režissöör Ergo Kuld pidurit. Hea, et keegi hoiab sind nööripidi maa peal. Koomilise uudisekünnise ületavad aga ikkagi sündmused, mis tunduvad reaalsuses uskumatud.

Algus: Ise realismist irduvaid reegleid luues, näiteks andes sarja lugu edasi läbi mõne suure fantaasiaga tegelaskuju silmade, võib endale palju lubada. Kogemata reaalsusest kõrvalekaldumine on aga minu viga – kriitika on teenitud. „Naabriplikas“ saab väga palju üle võlli minna, ka „Doktor Silva” on suurte võimalustega farss, aga „Padjaklubilt“ „Õnnelt“ ja „Kättemaksukontorilt“ oodatakse ikkagi realistlikumat lähenemist.

Feldmanis: „Kättemaksukontoris“ on käed tegelikult küllaltki vabad, mängime seal tihti groteskiga. Püütakse siiski arvestada politsei protseduurireeglitega.

Algus: „Varjudemaaga“ oli just nii, et kui dialoog või olukord hakkas naljakaks minema, kärpisime selle pigem välja, et ei lõhuks ära sarja tõsiseltvõetavat tonaalsust.

Teede: Sinu mängitud Andres oli ju klassikaline komöödiategelane.

Algus: Ma ei teinud teda mängides mitte midagi, olin täiesti tuim ja seisin paigal. Seal ei tohtinud midagi mängida, muidu oleks kohe olnud teadlik naljategemine. See oleks teinud kahju ülejäänud sarjale.

Palju seriaale ja vähe stsenariste

Teede: Miks on meil nii palju sisse ostetud stsenaariumidega sarju? „Mustad lesed“, „Köök“, „Viimane võmm“, ka „Naabriplika“ esimesed kaks hooaega olid välismaalt ostetud ja tõlgitud. Nüüd hakkavad venelased siin tootma Taani kultuskrimisarja „Sild“. Kas Eesti stsenaristidel ei ole tõesti endal piisavalt värskeid ideid?

Ulman: See on sissetöötatud ja kindel asi. Välismaise hiti tõlkimisega on risk väiksem.

Feldmanis: Olemas on ka juba kõikide osade käsikirjad, mille põhjal otsustada. Algupärandi puhul on vaid idee, paremal juhul alguse stsenaarium, mida kanalile pakutakse.

Algus: Ma saan aru sellest, kui erakanal läheb kindla peale välja. Aga miks teeb ETV otsuse tekst välismaalt sisse osta?

Feldmanis: See on tõesti suur küsimärk. Kas „Mustade leskede“ impordiga jahiti vaatajaid?

Algus: Küllap nad katsetasid trendi teiste järel.

Teede: Kas kollektiivselt on võimalik üht stsenaariumi kirjutada? Välismaal ainult nii tehaksegi, aga mulle meeldib üksi.

Feldmanis: Kirjutame Liviaga praegu koos soomlastega sarja, mille tegevus toimub Eestis. Kirjutajaid on praeguse seisuga kokku viis.

Ulman: Aitasime lugu arendada ja oleme kirjutanud kolme osa algversiooni, aga peakirjutaja vastutab ja otsustab.

Algus: Väga hea oleks mitmekesi kirjutada, läheks palju kiiremini. Kahjuks on aga ühelt poolt asi rahas ja teiselt poolt ei ole Eestis võtta eriti palju vabu stsenariste. Tunnen produtsendina, et inimeste leidmine ei ole üldse kerge tähtaja, koormuse ja muu spetsiifika tõttu. Eesti sarjade mahu seisukohast on stsenaristi töö meil väga hinnas. Tuleks tegelda süstemaatiliselt koolitamisega.

Teede: Jah, mina olen õppinud dramaturgiks, Martin näitlejaks, Urmas lavastajaks, Andris ja Livia on ajaloo- ning keeletaustaga. Keegi pole paberitega stsenarist.

Lennuk: Stsenaristika on töö, mida saab kindlasti iseseisvalt õppida. Telestsenariste oleks Eestis tegelikult kindlasti rohkem, aga seebikirjutaja on tavaliselt äärmiselt tagasihoidlik tüüp. Teda ei huvita reeglina nimi tiitrites ega tähelepanu. Fookus on pigem maailma ehitamisel ja elama panemisel. Tootjad ei saa neist potentsiaalse eeldusega inimestest kunagi teada, sest nad ise ei tüki kuskile … Produtsendid võiksid panna seljad kokku ja korraldada mõne konkursi, siis oleks neil vähemalt mingi plaan B, kui keegi tahab kõrvale astuda.

Feldmanis: Oleks väga hea, kui tekiksid inimesed, kellega saaks ühendust võtta ja neile ülesandeid delegeerida.

Lennuk: See on kultuuriliselt harimata uudismaa. Eestis domineerivad meelelahutuses siiski film ja eurovisioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar