Mere filmientsüklopeedia teine tulemine

HEILIKA PIKKOV

Lennart Meri andmas nõu operaator Ago Ruusile filmi „Toorumi pojad“ võttel. Pildistab Mart Meri.

Enn Säde

Kuus aastat tagasi ilmus Lennart Mere 80. sünniaastapäevaks kahe plaadiga DVD-kogumik „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“. See sisaldas viit dokumentaalfilmi, mis Meri režissöörina tegi: „Veelinnurahvas“ (1970), „Linnutee tuuled“ (1977), „Kaleva hääled“ (1986), „Toorumi pojad“ (1989) ja „Šamaan“ (1997). Filmid restaureeriti „Eesti film 100“ programmi raames, digiteerimisel olid abiks ka Soome fondid. Nüüd on kogumik saanud uue kuue ja täiendatud versioonina taas välja antud: hõbevalge kaas on asendunud väärika hõbemustaga ning juurde on tulnud kolmas plaat, millelt leiab Mere algatatud ja Enn Säde teostatud dokumentaalfilmi „Liivlaste lood“ (1991) ning Jaak Lõhmuse dokumentaalfilmi „Tantsud linnuteele“ (2010) Mere filmide valmimislugudest. Lisatud on veel Mere filmiekspeditsioone ja tema filmide taastamistööd meenutav digitaalne fotoalbum, kuhu fotokunstnik Peeter Laurits on valinud ligi 200 ülesvõtet 4000 pildi hulgast. Märkimisväärne on seegi, et eesti, soome, inglise ja vene keeles versioonile on lisandunud ungari, saksa ja prantsuse oma. Rosinaks „Liivlaste lood“, mis on peale loetud ja subtitreeritud ka liivi keeles. „Liivi rahvas on välja surnud, paar aastat tagasi lahkus ju viimane liivi keelt emakeelena kõneleja, aga meie oleme välja andnud maailma esimese liivikeelse filmi,“ räägib uhkusega DVD bukleti koostaja Jaak Lõhmus. Liivi teksti loeb praeguseks tuntud laulja ja rahvamuusik Julgī Stalte, keda näeb filmi avaepisoodis 12aastase tütarlapsena.

Juba taastatud dokkidest on uues kogumikus välja vahetatud „Toorumi poegade“ pilt, sest vahepeal jõudsid Eestisse originaalnegatiivid, millelt saadi kätte parem kvaliteet. Tänaseks on tegelikult skaneeritud kogu „Toorumi poegade“ 18tunnine must materjal. Telejaamade soovil tegi Meri iidsest hantide karupeierituaalist tunnise filmi, kuid tal oli plaan kokku panna ka kuuetunnine teadusfilm, kus oleks kogu rituaal algusest lõpuni olemas. See jäi aga teostamata, sest 1990. aastal, kui „Toorumi pojad“ välja tuli, hakkas maailm suure hooga muutuma ja Meri suundus poliitikasse. Nüüd on filmitud materjal digiteeritud kujul kõvaketastel olemas ja filmientsüklopeedia kogumiku eestvedajatel Enn Sädel ja Jaak Lõhmusel on mõttes see teadusfilm ikkagi ära teha. Tegemist on ju materjaliga, mille väärtus ajas ainult kasvab. Plaan on esialgne monteeritud pildirida valmis saada rahvusvaheliseks fennougristikakongressiks selle aasta augustis. See toimub kaheteistkümnendat korda ja leiab aset Soomes. Täpselt 50 aastat tagasi peeti II kongressi, samuti Soomes, kus käidi välja idee hakata tegema etnograafilisi filme. „Sealt noppis selle mõtte üles ka Meri, tema paberites on viited antud kongressile olemas. Nüüd, pool sajandit hiljem, teeksime comeback’i: näitaksime handi asjatundjatele Mere eestvedamisel filmitud kogu karupeierituaali. Loodame saada tagasisidet, mida selle materjaliga täpsemalt edasi teha,“ selgitab Lõhmus.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“ on ainus Eesti filmitegija antoloogia, kus autori kogu looming on ühes kogumikus koos. Jah, tõepoolest ainus. Eesti filmiklassika restaureerimist alustati ligi 15 aastat tagasi. 2001. aastal tuli välja taastatud animafilm „Kutsu-Juku seiklusi“ (Voldemar Päts*, 1931), järgnes mängufilm „Viimne reliikvia“ (Grigori Kromanov, 1969). Dokumentaalfilme on Eesti filmi instituudi andmetel eelmise aasta seisuga taastatud kokku ainult üheksa ja digiteeritud umbes 15% kogutoodangust. Kuna restaureerimine on väga kulukas, siis ongi esmatähtis võimalikult paljude filmide digiteerimine. Nõnda on dokumentaalfilmidest antud DVD-l välja peale Mere filmide kõigest kolm restaureeritud Andres Söödi filmi, aga näiteks tänavuselt juubilarilt Peep Puksilt kahjuks mitte ühtegi. Mere filmide kogumik on hea näide, kuidas esitleda ühte autorit eri vaatenurgast ja vormistada tema loomingust kvaliteetne, ilus ja sisukas toode, mida on hea meel kinkida ka välismaa kolleegidele. Sellist kogumikku väärib iga Eesti dokumentalistika pioneer!

* Veebiverisoonis täpsustatud 24.04.2015 autori nimi – Voldemar Päts.