Meelepete udusel merel

Tarmo Teder

Lühimängufilm „Distants” (Alasti Kino, 2012, 24 min), režissöör Janno Jürgens, stsenaristid Janno Jürgens ja Anti Maulinen, operaator Mart Raun, kunstnik Matis Mäesalu, monteerija Martin Männik, helirežissöör Matis Rei, helilooja Kaspar Kadastik. Produtsent Kristjan Pütsep. Esilinastus kinos Sõprus 21. VI 2012. Ligi aasta tagasi esilinastunud lühimängufilm „Distants” valiti mullu suvel maineka, 1946. aastast peetava A-kategooria Locarno filmifestivali lühifilmide rahvusvahelisse võistlusprogrammi. Kahtlemata on see omaette saavutus, enne oli sinna suutnud tungida vaid üks eesti film. „Distantsi” režissöör Janno Jürgens lõpetas mullu Balti filmi- ja meediakooli ning on varemgi oma lühifilmidega lokaalsemalt esile kerkinud. Tema lühimängufilm on pühendatud lahkunud Jüri Sillartile ning selline mälestamise viis on oma vormiga adekvaatne ja ka elegantne austusavaldus BFMi kirglikule filmiprofessorile. Kõnealune lühifilm peegeldab ka operaatori ja režissööri Jüri Sillarti nõudlikkust filmitudengite koolitamisel. Täidetud on mitmed kaadrikeskkonna kohustuslikud seaded, elemendid ja rakendused kui tehnilised kriteeriumid, allveevõtete tarvis ehitati koguni omaette bassein ja värvati vastav operaator. „Distants” on pealtnäha lihtne, ökonoomsete vahenditega, vaid kahe näitleja lühidialoogidega naturaalses keskkonnas talletatud film, kuid ei tohi kahe silma vahele jätta, et üle poole linateosest on võetud vee peal. Siin peab meenutama vanade režiikalade soovitust noorele lavastajale: ära püüa filmida lapsi, loomi ja vee peal. Viimast on „Distantsis” julgesti eiratud, õieti ongi selle minimalistliku, justkui kaheharulise filmi üks säsi veepealses udus. Teisel harul mängitakse toore jõu ja mõjususega ette poja ja isa oidipaalset vahekorda talupoeglikus kastmes.

Filmi alguses künnab paat laineid all tumeda pilvevööga ähvardava taeva, taamal kerkib üksik metsaga kaetud saar. Lained peksavad vastu parrast, dramaatiline sümfooniline muusika ja naturaalne helitaust mängivad korraga. Kõikuvas paadis võib vaheldumisi näha kahte meest: umbes 35aastast (Indrek Ojari) ja 60aastast (Väino Laes). Veidi hiljem selgub, et tegu on isa ja pojaga.

Vihmavalingu alla jäänud saarel paikneb suvilakõks, paat on tõmmatud lautrisse, inimesed võivad istuda interjööris laua taga. Mehed neelavad viina ja haukavad peale, tüübid on mornid ja sõnatud, palgetel peegeldub selge pinge kui rahulolematus. Noorem haarab sigaretipakist suitsu ja krapsib tulemasinat.

„Mees võiks ikka niipalju teenida, et suudaks endale ise suitsu osta. Mulle ei meeldi varganäod,” ütleb vanem mees.

„Kümme aastat. Sa hõõrud seda ikka mulle nina alla.”

„Mis vahet sel, varganägu jääb varganäoks.”

Verbaalse pingestusega on antud vihje, et noorem vist varastas kunagi, vahest istus vangiski. Napist dialoogist selgub seegi, et poja pulma isa kunagi ei jõudnudki. Mehed veavad sõrme, vanem tõmbab ära, nad kaklevad maadeldes, ilma löökideta, kuid ikka vihaga, pigem kägistades – ja vanem jääb peale.

„Sa, kurat, viid mu niimoodi ära,” iniseb noorem, „ma olen sinu poeg.”

„Kes teab. Võib-olla sa polegi minu poeg?” Vaatajale on visatud veel üks pingeallikas.

Kahe mehega lühifilmi ekspositsioon on lihtsate vahenditega vihjeliselt tihe, nii sõnas kui pildis jämedalt ja mõjusalt markeeritud poja ja isa suhte taust lahti mängitud. Mõrkjat atmosfääri toonitab naturaalvalgus hämaras suvemaja interjööris, kus kõigub valgusest kumendav lambikuppel.

Nüüd on aeg liikuda filmi teise harusse: hommikune rand, tuuline kõrkjastik, lainte kohin. Päramootor seatakse paadile, ankrud-aerud pardale, sõit viib suurele hallile. Aerulabad solisevad vees, päike helendab, kajakad rüügavad, võrgus ripub mõni lest. Mängima hakkab kummaline valgus, merevee kihistus, udu, vaikne paadi kõikumine, tasanevad keskkonnahääled koos kahtlaste helinditega. Midagi on õhus. Poja suures plaanis vahelduvas näos on ärevus, ka vanem muutub murelikuks, helitaust ähvardavaks. Udu voogab vee peal, segatud helidega mullitab märg kurjakuulutav sügavik, allveevõtete linaletoomisega on üksjagu higistatud. Tegelaste pingestumine psühholoogilisse kaitseseisundisse on ilmekalt välja toodud, võib näha inimhirmu algmeid.

Kuid kalur merel ei saa oma toiminguid katkestada, isa peab võrguselist pardale sikutama, poeg mootorit käivitama. See on tõrges ja tuleb haarata aerud, et justkui põgeneda seletamatult ähvardavast atmosfäärist. Näitlejad mängivad rannakalurite tavalised toimingud orgaanilise loomulikkusega, mille üle domineerib subjekti psühholoogiline seisund. Kohe antakse filmi üks oluline kulminatsioon: mootoriga jändav poeg kukub üle parda, isa ulatab talle käe ja tõmbab tagasi pardale.

Jätkuvad suures plaanis näod, ilmed peegeldavad segaduses meeleseisundit, minimalistlike vahenditega ja dramaturgiliselt pealtnäha lihtsaks puhastatud filmis on esmatähtis psühholoogilise atmosfäär. „Distants” on, vaatamata mitmele harule ja pingeallikale, kompositsiooniliselt tasakaalustatud ja terviklik seisundifilm.

„Mis kurat see on?” küsib noorem jõuetus paanikas.

„Kurat ise ongi vist,” kostab vanem.

Hääled udus, kriginad, vilinad, metalselt taob justkui mingi mootori rüma, korraks võibki läbi udu näha möödalibisevat, kummalise figuuriga laeva, mille sireenid pole tavalised. Mis laev see on, jäetakse muidugi targu avamata. Filmi metafüüsikalt on selle viitega loor rebitud, ent kohe see selginemine filmi müstikat ei tapa. Jääb siiski võimalus, et midagi lisaks tundmatule laevale oli seal merel veel. Mis aga, jäetakse loomulikult vaataja fantaasia viljaks. Vaskpillide helitaust peab sumbuma, mehed justkui rahunema, kuid vaataja ei usu ikka veel ainult laeva ja kummitava udu versiooni, sest filmis oli midagi ju veel tunda, seal udus.

Minu kogemused, eriti just väliskeskkonnas, ütlevad, et kahtlased hääled, mis justkui kusagilt eemalt ärevusttekitavalt kostuvad, tulevad enamasti inimese enda lähedalt, riiete hõõrdumisest, kõhu korinast jms. Valvas ja pinges inimene lihtsalt projitseerib oma hirmuseemne eemale, välisele tundmatule. Nõnda aitab inimene ise luua ülekandemehhanismi, et potentsiaalne hirm saaks organismi pesa teha.

Ka „Distantsi” mehed on pardal nõutud ja ärevuses, kuni selgemini eristatav kaubalaev neist mööda libiseb – kas siis polnudki midagi muud kui paljas inimese enda pettekujutlus? Hirm oleks nüüd ületatud, helitausta kood muutub mažoorseks, lootusrikkamalt tulevasse ellu vaatavaks. Kas merepealse udu ebamaise moonutuse kogemus lähendab isa ja poega, mahendab nende suhet edasises elus? Koos läbi elatud eksistentsiaalne piirsituatsioon peaks ju inimesi ühendama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming