Me tusameele talv

MARTA BAŁAGA

Persse. Kuulsin, et võib hakata lund sadama.

„Kokkupõrge“ („Crash“, Paul Haggis, 2004)

[Hoiatus! Artikkel sisaldab spoilereid, mõningaid profaansusi ja sõna „pudupood“.]

 Lumest võib filmides ühtäkki välja ilmuda igauguseid elukaid. Pressifoto filmile „30päevane öö“ / „30 Days of Night“


Lumest võib filmides ühtäkki välja ilmuda igauguseid elukaid. Pressifoto filmile „30päevane öö“ / „30 Days of Night“

Ryan O’Neal suudlemas Ali MacGrawd pooleldi valmis lumememme kohal filmis „Armastuslugu“ („Love Story“, Arthur Miller, 1970), Andie MacDowelli jääst portreeskulptuur ja Oscari-vääri­lised laulud minnalaskmisest – mis ta nimi oligi? – Adele Dazeemi esituses. Arvad, et tunned filmilund läbi ja lõhki, eks? Mõtle ümber. Lumi võib olla pehme, ilus ja viia laste kilked sellele kõrgele sagedusele, mida kuulevad ainult koerad, kuid ära lase ennast petta: igale Cheri „Kuutõbisest“ („Moon­struck“, Norman Jewison, 1987) tuntud hiiglaslikule soengule langevale täiuslikule lumehelbele vastab üks Uruguay ragbimeeskond, kes maiustab šokolaadi ja oma surnud kaaslaste lihaga.1 Filmikunstis ennustab lumi enamasti pahandusi. Sellest ajast saati, kui vennad Grimmid panid kirja sõnad „nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri“, tunduvad need kaks lahutamatud. Mitte et me kurdaksime, sest lumised väljad ja verised mõrvad tähistavad kuldseid filme. Mõni ütleks, et asi on kontrastides, nagu veini ja juustu puhul: äsja langenud lume puutumatu puhtus lausa anub, et saaks urmaga lagastatud. Juba Alfred Hitchcock hoomas selle koosluse visuaalset metafoorsust ja kasutas enda huvides ära. „Blondid on parimad ohvrid, sest nad on nagu puhas süütu lumi, mis reedab verised jalajäljed,“ arvas vatsakas vanameister ja kes saaks talle vastu vaielda. Talve võlumaa? Tsiteerides lõputult väljendusrikast Snoop Doggi: „Bitch, please“. Kui avastad end filmimaailmas lumes lebamas, ei ole see seotud lumeinglite tegemisega, vaid tõenäoliselt on mõni lennuk alla kukkunud või närib su jalga äsja üles sulanud zombi-nats. Tõmba villane müts kõrvuni, võta sõõm hõõgveini ja valmistu halvimaks.

Talv on hea aeg kodus­istumiseks ja kudrutamiseks“

Vähemalt on see nii kõigi uue lemmik­lumemehe Olafi arvates Disney üliedukast muinasloost „Lumekuninganna ja igavene talv“ („Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013). Võib vaid öelda „jumal tänatud, et see kutt on animeeritud“, sest sellise lõdva olekuga ei peaks ta enamikus filmides detsembri lõpuni vastu.

Nagu võis viimati näha „Vihases kaheksas“ („The Hateful Eight“, Quentin Tarantino, 2015), ühendab lumi inimesi, kuid see ei pruugi anda alati häid tulemusi. Näiteks Jack Torrance tundub „Hiilguses“ („The Shining“, Stanley Kubrick, 1980), kui välja arvata jahmatav sarnasus ühe Hollywoodi näitlejaga, justkui tavaline mees. Pane ta aga keset lumetormi üksildasse hotelli ja järsku tundub kirvega märatsemine hea mõttena. Jah, lumi võib väheke hulluks ajada. Vastupidiselt sellele, mida väidavad Bing Crosby muusikalid, ei hakka lumevangi jäänud inimesed laulma ega tantsima. Või vahest hakkavad, aga ainult hetk enne seda, kui kellegi kolp sodiks lüüakse ja Jennifer Jason Leigh’le verd näkku oksendatakse, mis tavaliselt tundub publikut vähemalt sama palju vaimustavat. Olgu väikelinnas, Overlooki hotellis või Wyomingi pudupoes (viimasest on muide saanud moesõna, mida võib kohata igas teises arvustuses) – peatselt läheb mingiks jamaks. Võib-olla seetõttu, et praksuva kamina ees istumine tüütab lihtsalt ära – tõsiselt, kui palju vahukomme üks inimene ikka süüa jaksab?

„Tegelased on ühes ruumis kinni, kedagi ei saa usaldada ja väljas on kohutav tuisk,“ kirjeldas Tarantino oma viimase šedöövri pressikonverentsil. „Kui oled sees, toimub alati õues midagi. Lumetorm on nagu koletis õudusfilmis – varitseb väljas. Vihane, raevutsev ja ootel, et saaks tegelased nahka panna, kui nad välja tulevad.“ Ja teate, mis? Vahel panebki.

Ootamatud kohtumised maailma lõpus

Talvel võib kokku puutuda ükskõik millega. Ma ei mõtle igasugust jura, mida toodavad Antarktika uurimisjaama kinni jäänud teadlased, nagu see on John Carpenteri filmis „Võõrkeha“ („The Thing“, 1982), sest sellest saaks eraldi artikli. Millal inimesed ükskord mõistavad, et paksu lumevaiba alla maetud asjad on seal tavaliselt mõjuval põhjusel? Näiteks, kui tegu on ämbliku jalgadega tulnukparasiidiga, kes oskab teha grimasse paremini kui „Saturday Night Live’i“ tüübid.

Õnneks ei pea väga kaugele minemagi. Nagu tõestab Tommy Wirkola „Surnud lumi“ („Død snø“, 2009), leidub isegi Norras zombistunud natse, kes jahivad lumistes metsades meditsiinitudengeid. Hoolimata meelelahutuslikkusest (kes oleks võinud arvata, et elava surnu soolikad nii pikad on?) on see suhteliselt mõttetu film. Isegi laps teab, et talvel ei saa zombi eest ennast puu otsa peita. Lehti ju ei ole.

Zombid ei ole mõistagi kõige graatsilisemad olevused, ent äärmuslikud ilmastikuolud ahvatlevad isegi nõtkeid vampiire. Päikesevalgus mõjub nende jumele halvasti, seega üritavad nad sind kuhugi pimedasse ja lumisesse kohta meelitada. Alaskal näiteks Barrow linnakesse, kus elab 152 inimest. David Slade’i „30päevases öös“ („30 Days of Night“, 2007) muutuvad vampiirid pärast teksade väel kilomeetrite kaupa valge tühjusega võitlemist eriti näljaseks. Pole ime, et neil puudub Dracula elegants – glamuuri ja sügavamõttelise ajaloovestluse asemel saad sügavad hambajäljed ja kuuled hääli, mida teeb karvapalli välja köhiv Marilyn Manson. Kui mängus on lumi, ei malda vampiirid uskumatul kombel isegi oodata, et nad uksest sisse kutsutaks.

Tõesti: kus on lund, seal ilmub vasakult ja paremalt karvaseid elukaid, keda ei koti marjad ja puukoor. Arvestades seda, kui tihti tuleb lumeteemalistes filmides ette igasugu elajaid, on lausa ime, et me pressilinastustele joostes mõnega kokku ei ole põrganud.

Kolleeg puidupurustis

Võimalike ohtude nimekiri ei lõpe üleloomulike nähtuste ja kiskjatega, sest talvel võivad inimesed ka lihtsalt lollusi teha: automüüja laseb röövida oma naise kummalise välimusega kõrilõikajatel, lihtsameelsed tolad kaklevad mahajäetud lennukist leitud miljonite pärast ja sõjaväe eriüksus püüab vabastada kahtlast Lõuna-Ameerika poliitikut. Lumi toob inimestes esile nende halvima külje. Filmis „Visa hing 2“ („Die Hard 2“, Renny Harlin, 1990) näeme, et külmaga katkeb kannatus palju kiiremini. Asja hea külg on see, et vähemalt saab alati kedagi jääpurikaga pussitada. Silma.

Nõrkusehetked tipnevad võimekusega leida muidu ohututele riistadele alternatiivseid kasutusviise, olgu või Steve Buscemi raiemasinasse toppimine „Fargos“ (Joel Coen, Ethan Coen, 1996) või mootorsaaniga laipade sillalt alla lükkamine.2 Hans Peter Molandi filmis „Kadumise järjekorras“ („Kraftidioten“, 2014) sahatab Stellan Skarsgårdi „aasta kodanik“ lumiseid teid, maksab makse ja on naabrite vastu viisakas, kuni ühel päeval tapetakse tema valesse seltskonda sattunud poeg teo eest, mida ta toime pole pannud. Kui politsei konstateerib, et tegu oli lihtsalt õnnetu juhusega, haub Nils kättemaksu. Kui oled vahel mõelnud, mida teeks Paul Kersey3 lumesahaga, siis näeb „Kadumise järjekorras“ ilmselt kõige lähedasemat võimalust.

Talvefilmid panevad meid alati kaaluma vastust küsimusele, milline on kõige hirmsam suremisviis – kindlasti mitte uppumine. Kui mingil seletamatul põhjusel tundub endiselt, et filmi­unelmad koosnevad lumistest mäe-nõlvadest ja jäätunud jõgedest, mine vaatama Alejandro González Iñárritu filmi „Mees, kes jäi ellu“ („The Revenant“, 2015). Mehhiko päritolu režissöör võtab kahe tunniga kokku kõik, mis võib talvel üldse viltu minna. Külmakahjustused? Olemas. Metslooma saagiks langemine? Kindlasti. Kellegi sõrmede mahalõikamine lihtsalt sellepärast, et ta on selle ära teeninud? Ütlematagi selge. Pärast selle filmi läbielamist koos Leonardo DiCaprioga veedad kõik järgmised talvepuhkused Balil, sest kui pead külma eest varjumiseks hobuse sees magama, ei saa suve kuidagi üle hinnata. Loodame, et pääseme seekord eluga.

Tõlkinud Maarja Hindoalla

1 Täpselt nagu Frank Marshalli ellujäämisdraamas „Jääda ellu“ („Alive“, 1993), aga me ei mõista kohut.

2 Täpselt nagu „Lihtsas plaanis“ („A Simple Plan“, Sam Raimi, 1998), mis oli kokkuvõttes kõike muud kui lihtne plaan.

3 Charles Bronsoni legendaarne tegelaskuju filmisarjas „Surmasoov” („Death Wish“).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar