M nagu mäss

Mathura

Mängufilm “V nagu veritasu”. USA/Saksamaa, 2006. Režissöör James McTeigue, stsenaristid vennad Wachowskid. Peaosades Natalie Portman ja Hugo Weaving. Esilinastus Tallinna kobarkinos 28. IV.

“Matrix’iga” kuulsuse võitnud Larry ja Andy Wachowski uus etteaste ei kujuta maailma filmiajaloo laiemas perspektiivis erakordset kunstilist saavutust. Ometigi on praeguses ajahetkes ja globaalses ruumis tegu ideoloogiliselt igati huvitava ja tähelepanuväärse mõtteavaldusega. Seepärast tasuks esmalt ära märkida, et “Veritasu” pole kindlasti ainult ulme- või action-film. Võiks isegi öelda, et võrreldes “Matrix’iga”, mis kahjuks leidis siinmail vastukaja põhiliselt visuaalsete efektide ja muu säärase kommentaaridena, on Wachowskid oma uue filmiga teinud sammu õiges suunas. “V nagu veritasus” on lihtsamalt esiplaanile toodud just filmi sõnum.

 

Sünge tulevikunägemus – või olevikunägemus?

 

“Veritasu” on sünge, nagu on ka “Matrix”. Värvid on jäänud endiseks: kaadrid on tonaalsuselt kahvatud ning päevavalgusvaesed. Alan Moore’i koomiksile tuginev film (mis pole seejuures mitte sugugi esimene seesugune) on lugu hüpoteetilisest tulevikust Inglismaal, kus pärast mitmeid globaalseid epideemiaid ja katastroofe valitseb totalitaarne režiim. Näeme Londonit, kus kehtib komandanditund ja kus tänavatel jõlguvad militaarpatrullid. Juhuse läbi (ehkki film eitab korduvalt juhuste olemasolu) satub tavaline Londoni naine Evey (Natalie Portman) ühel õhtul tänaval kokku salapärase härra V-ga (Hugo Weaving). Nagu hiljem selgub, peab härra V kavalat plaani ellu viia see, mis 1605. aastal Guy Fawkesil ebaõnnestus. Nimelt kavatseb ta õhku lasta Briti parlamendihoone. Nagu Fawkes näeb ta selles lahendust olukorrale, kus võimuesindajatest on saanud pigem rahva rõhujad kui selle väärilised juhid. Müstiline maskeerunud V köidab noort naist oma üllameelsuse ja eruditsiooniga (pillates mu hulgas arvukaid tsitaate Shakespeare’ilt).

Laias plaanis käsitleb “Veritasu” sama teemat, mida ka “Matrix”. See on lugu inimese vabadusest (või selle puudumisest) ning võitlusest selle eest. Kui “Matrix’i” puhul oli vabaduse küsimus seatud tehnokraatliku ühiskonna orjastavuse konteksti, siis “Veritasu” vaatleb sama teemat poliitiliselt küljelt. “Veritasus” küsitakse, kuidas mõjub võim inimesele ning kuidas võivad võimustruktuurid muutuda isiksust ahistavaks või vaimses mõttes ta koguni hävitada. Tõsi, nagu öeldud, tehakse seda ulmelises tuleviku olukorras, ent filmide puhul, mille huvikeskmes on  niivõrd eksistentsiaalsed küsimused nagu isikuvabadus, tundub tegevustiku seadmine tulevikku peaaegu alati üksnes kunstilise võttena. Ka “Veritasus” kujutatud kurioosumid (valitsuse varjatud kuriteod rahva vastu jmt) ei pruugi seega olla pelk utopism.

 

Rahvas ei peaks kartma oma valitsust

 

Kust jookseb võimu isikliku huvi või rahva heaks tegutsemise piir? Näiteid selle piiri ähmastumise kohta aeg-ajalt ei tule otsida kusagilt kaugelt. “Veritasu” juhtlause, mida härra V ka ise väljendab ja kehastab, on: “Rahvas ei peaks kartma oma valitsust, valitsus peaks kartma oma rahvast.” Teisiti võiks selle sõnastada, et rahvas ei vaja valitsust rohkem kui valitsus vajab oma rahvast. Sõnum, mis sellest välja koorub, on hoiatus mitte muutuda arutuks lambakarjaks, kes on nõus oma juhtide ebakompetentsusega vaikselt leppima. Seda enam, kui arvestada, et nende puhul, kellel võim, olgu see siis poliitiline või muud laadi, on sageli avaldunud soov allutada masse oma kontrollile. See on aga suurepärane eeldus manipulatsiooniks.

“Veritasu” on seega otseselt ja üheselt mässufilm. Ühelt poolt annab see loole selguse ja terviklikkuse. Stseenid rahva läbinägelikkuse kohta meedia ja riigipeade valede suhtes on tabavad. Ent “Veritasu” sirgjooneline mässulisus lõikab ära ka hulga võimalikke nüansse ja suuremat sügavust. Puudu jääb laskumine sellesse reaalsuse kihti, kus must-valget polaarsust enam ei eksisteeri. Kuigi mäss on veenev ning selle põhjused välja toodud, ei jõuta mässu sisuliste tulemuste ja tagajärgede juurde.

Omapära lisab filmile selle teatav teatraalsus maskielemendi ja kirjandusajaloo viidete kujul. Enamikul puhkudel on see kõik isegi üllatavalt hästi välja mängitud, ometigi mõjub see aeg-ajalt üksnes stilismi ja efektitsemisena, mis aga tüütab. Ka aimatavad viited natsismile on filmile pigem koormaks kui sisuliselt rikastavad. Kui öelda midagi kokkuvõtteks, siis ehk vaid seda, et kindlasti viitab “Veritasu” ühiskonna valupunktidele, millest aja edenedes on üha raskem mööda vaadata.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming