Lennarti „koduseks kõnnitud maailma” üles võtmas

Enn Säde, filmimees

Jõelaevukese nooreohtu kapten ja tüürimees ühes isikus (peale junga meekonnas kedagi ju polegi) on hädas. Augusti lõpus on Siberi väikeste jõgede veetase ohtlikult madal ja kinni me nüüd istume, kindlalt ja tükiks ajaks. Vool on siiski ütlemata tugev ja meie laevuke hakkab tasapisi kreeni vajuma, kas nüüd suisa külili, aga paar-kolmkümmend kraadi küll. Jõgi on Tromjegan, Obi lisajõgi Surgutist ülesvoolu, oleme oma teisel filmimatkal hantide  juurde üles võtma karupeiete rituaale. Peameheks Lennart Meri, aasta on 1988. Surguti jõesadamas tuleb meie kampa kohalik vanem mammi, ütleme – Marfa Petrovna, kes on nõus meile ekspeditsiooni ajaks kokaks hakkama. Sealsamas Obil seisab suurem praamikolakas, mille parda külge haakume, ja Marfa Petrovna juhtimisel ostame kaheks nädalaks vajaliku proviandi, sest jõelaevnike toidulaev-kauplus see ju ongi. Ja nüüd armetult leetseljakul kinni!  Noor laevamees hüüab raadios appi, sest ise siit minema ei saa – vint keerab vaid jõeliiva üles, Surgutist lubatakse uus laev saata, linna kultuuriosakonnas on meil vägevad toetajad. Kes siis Lennarti diplomaadioskusi ei tunne ...

Siinsed Siberi väikesed jõed on oh kui kiirakäärulised, liivased kaldad on valgemad kui parimates Vahemere randades, ainult et kogu aasta vältel nad „rändavad”, see tähendab – muudavad oma trassi. Laevameestel on küll  täpsed jõekaardid paarisajameetriste lõikude kaupa, aga needki on mõne kuu pärast ebatäpsed ja siin me nüüd olemegi. Uus laev olla tulekul, Marfa Petrovna teeb meile kena pruukosti, ehkki kreenis kambüüsis toimetamine on suur trikivärk, ja siis loivab jõekäänaku tagant aeglane praam, sõidab meile poordi ja lükkab tasapisi meid madalikult lahti! Varsti keerame järgmisele lisajõele Aganile, et väikesest Agani külast kartuleid osta  ja uut laeva järele oodata. Nii on raadios kokku lepitud. Küla nagu need omamoodi „sünteetilised”, käsu korras paika pandud metsatundra külad ikka: liivastel tanumatel kolavad sead, kilpidest kokku monteeritud barakid, jõevool sööb kõrget liivakallast ja kahest kaldapealsest majast on juba varisemishirmus välja kolitud.

Kogu Lääne-Siber elab ju liiva peal, aga liiva all, mõne kilomeetri sügavusel, on nafta. Marfa Petrovna räägib loo, mis esimesel  hetkel tummaks lööb. Ta on abielus kohaliku handiga, poeg on autokraana juhiks ilmselt naftameeste juures ja on õhtul oma auto jätnud ühte külla, kus tavaliselt komandeeringus ööbib. Hommikul on miskitmoodi siis oma autole järele sõitnud ja näeb, et küla ei ole! Terve küla (kui suur see nüüd ikka võis olla) on vajunud koletusse liivalehtrisse, koos inimeste, pudulojuste ja tema autokraanaga … Šokis poeg olla koju tormanud – nafta väljapumpamine  on ilmselt maapõue tühemiku jätnud ja … (Viimases juunikuises „Tarkade klubis” pidas geoloog Alvar Soesoo seda võimatuks, ehkki siin on vist õigem öelda „ära iial ütle iial”.)

Uus uhke laev jõuab õhtu hakul kohale, mitte eriti originaalse nimega Zarja ehk Koit, kapteniks kunagine kaugsõidulaeva kapten, kes ühel tõetundmise hetkel on parteipileti lauale paisanud ja nüüd kõikidest pagunitest ja ordenitest puhastatuna siin Siberis elatist  teenib. Sellel laeval pole vinti: võimas miinikaatri diisel imeb eest vett sisse ja paiskab koletu jõuga tagant välja, nii et „reaktiivlaev”, aga see annab talle uskumatud omadused ka madalikest ülesõitmiseks. Ja ohtlikud murdlained, mis külameeste alumiiniumpaate ümber olla paisanud. Kapten näitab paari kuuliauku laeva keres ja on küladest möödasõidul väga delikaatne. Küll seal püsse leidub. Päikeseloojangul sõidame läbi kuulsa silla  alt, mis pärast valmissaamist osutus oma keskmise sillasamba justament keset jõge sättinud olevat. Laevnike hädakisa järel on see kandev sammas lihtsalt ära koristatud! Nüüd on silla mõlemas otsas vahimehed, kes raskeid liivakallureid ükshaaval üle lasevad, õnnemäng seegi.

Peame laeva kinni ja filmime – seda iga päev ei näe. Hämardub, jõekallastel süttivad pisikesed „seasilmad”, need on akutoitel jõemajakad,  rohelised ja punased. Kapten kardab edasi liikuda, augustiöö on pime. Marfa Petrovna tuleb tüürikambrisse, kus me kõik ju põnevusega jälgime seda jõeslaalomit, ja julgustab kaptenit: „Sõida edasi, kohe oleme kohal, näe – vasakul on Serafimi heinaküün! Need metsad (taiga ju!) on mu igipõlised seene- ja marjamaad, küll ma kohti tunnen.” Ja viie minuti pärast oleme Tõltšini-pere suveleeris, kus kolm aastat tagasi, 1985, olime  septembridessandil juba üht-teist jõudnud üles võtta. Vanaperemees on vahepeal ära surnud, tema oli see, kes meile veidi kiirustaval lahkumisel ütles: „Teie tulete ja lähete, meie peame karuga edasi elama!”. Sestap me nüüd siin olemegi, varustatud rohke filmimaterjaliga ja koguni kahe elektrigeneraatoriga. Eelmisel korral saime jumala juhuslikult nõusse kaks handist laevnikku, kes sõitsid oma sajakilovatise(!) generaatorpraamiga meile elektrit  hõõruma, kui olid kuulnud karupeiete filmimisest, sest „nii lihtsalt on vaja!”. Olin istunud üksi nende soojas laevas poole ööni ja kuulanud masendavaid lugusid hantidest, naftast ja surmadest …

Ja Ivan Sopotšin on kohal, pisike Napoleoni kasvu šamaan, parim pikkade ballaadide laulik, kes räägib puhkehetkel, poeg tõlgiks, loo, kuidas ta 1918. aasta talvel 18aastase poisina võttis neli koera ja läks 1200 kilomeetri taha  naist võtma, läbi lumise taiga. Ega mõista meie küsimust: kuidas ta teadis, kuhu minna? Esimest korda elus, üksinda? Tema on see laulik, kes tagasisõidul esimeselt filmiretkelt on meiega väikeses laevas Remez ja palub mul veel lisalaule salvestada! Oleme seda juba neli päeva teinud, mul on lindid otsas. Handi poisid käivad koolis ja panevad pihta diskolindid, kettad haisevad kalarasvast. Lülitan maki suurema kiiruse peale ja Sopotšin laulab ürgvanu  lugulaule! Oleme imetillukeses kajutis, ülejäänud filmirühm, Lennart Mere sõnul „see väike tank”, on surmväsimusest risti-põiki suuremas kajutis magama varisenud. Trummi on vaja! – ja proovime läbi kõik kambüüsi alumiiniumpotid, seome ühele ümber käteräti ja Ivan laulab, tantsib ja taob trummi. Teeb seda neli tundi järjest! Küllap ei oskaks ta seda, miks ta nii teeb, nõnda kenasti sõnadesse panna kui Lennart  on teinud, aga ta mõtleb täpselt samamoodi: „Kui mingi rahvaloomingu oskus, tava või teos hävib, siis on see häving lõplik ja absoluutne nagu mammutite häving …”

Ülijumal Toorum, kelle poeg on karu, vaatab pealt ja laulab kaasa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming