Kus on Ilmar Raagi sisu?

Peeter Sauter

Filmi peaks tegema iseendale ja mitte püüdma vaatajale meeldida.Mängufilm „Kertu” (Amrion, 2013, 97 min), režissöör ja stsenarist Ilmar Raag, operaator Kristjan-Jaak Nuudi, kunstnikud Jaagup Roomet ja Kristjan Suits, produtsent Riina Sildos. Osades Ursula Ratasepp, Mait Malmsten, Leila Säälik, Külliki Saldre, Peeter Tammearu jt. Linastub Eesti kinodes.

Stsenaarium on kirjutatud jumala käega. Näitlejad mängivad nagu kulda. Peaosatäitjaid patsutatakse nagunii, aga ma tahan esile tõsta Tammearu Peetrit, kes viskab isa rolli teha nii, et süda lustib. Ta silm muutub, ta on korraga armastaja ja siga, ja me hakkame teda vihkama ja tunneme talle kaasa – ja usume Tammearu mängu. Seda on eesti filmi kohta juba väga palju.
Olgu, Tammearule on ka hea osa kirjutatud, mitmeplaaniline, aga peategelastel polnud sellist dostojevskilikku karakterit stsenaariumist võtta, nad pidid läbi ajama sellega, mis võtta oli. See on Raagil võib-olla suur pluss. Teha lihtne ja selge stoori joodiku ja autisti (või Aspergeri sündroomiga tüdruku?) armastuse loost, aga anda kõrvale ka nahaalist ja päheistujast isa, ehk isegi seksuaalpervert, kes oma tütart üle kõige armastab ja teda joodikule loovutades end maha laseb.
Võimalik, et ma tundsin ennast ära. Mingi osa endast. Ja selle eest aitäh. Seda juhtub harva ja ainult väga heade ja psühholoogiliselt täpsete ja peente karakterite juures. Aga kui Tammearu Peeter suudab taolist asja veenvalt teha, võib ta teha mida tahes. Loodetavasti kasutatakse teda varsti eesti filmis veel. Küllap võiks ta võluvalt tantsida väikeste luikede tantsu või vaadata eesti kõige parema kalasilma Raivo E. Tammega ekraanil kümme minutit vaikides tõtt ja siis nentida, et jah, nii see elu on.
Mait Malmsten ja Ursula Ratasepp Villu ja Kertuna on sobilikud ja head, ei mängi üle (eesti filmi suur oht), aga ma jätaksin seekord nende kiitmise teistele ja seda kiitust tuleb nagunii kapaga.

Hullumängu ja korra raskus
Muidu on vaimset eriseisu või puuet (kas seda sõna tohib veel kasutada?) peaaegu võimatu mängida. Sestap on ohtlik sellist tüüpi sisse kirjutada, sest kust sa võtad eheda aspergeri, kes rolli ka veel kenasti ära teeb? Ega naljalt ei leia, kui just kogu maailma läbi ei tuhni. Isegi väga head näitlejad suudavad harva end ehedalt hulluks ajada. Kunagi tegi Jessica Lange suurepäraselt Frances Farmerit, aga kui Farmerile tehti lobotoomia, siis oli kurb ekraanile vaadata, sest see, mis sinnamaani oli ehe ja läbi elatud, muutus korraga mängituks ja võttis tuju ära. Võib-olla ainult Faye Dunawayd olen ma kunagi näinud tegemas klaustrofoobiahoogu supermarketis nii, et ma jäin kahtlema, kas see oli mäng või elu. Dunaway on seal alkohoolikust peen daam, aga peab iga hinna eest ja kohe poest välja pääsema ja poeb paarikümnesentimeetrise leti alt läbi, jälitatava looma pilk silmis. Võimalik, et ma hakkasin seda vaadates nutma, rabatud olin igatahes.
Nii et, jah, siukseid asju tasub sisse kirjutada siis, kui usud, et keegi ära mängib. Kui aga midagi inimlikult puudutavalt pole sisse kribatud, pole ju midagi ka mängida. Dilemma.
Aga nüüd sõim, mida on suure töö juurde pisut patune lisada (tuttav toimetaja nimetab Raagi perfektsionistiks ja see meenutab mulle brittide hoiatavat fraasi „perfektsionism on aeglane surm”), aga lisada tuleb. „Kertu” on tehtud vaatajale (kellele teisele neid filme siis tegema peaks?). Ja nüüd ma ütlen ühe asja, mille eest ma saan arvatavasti veel aastate pärast nuhelda. Filmi peaks tegema iseendale! Ja mitte püüdma vaatajale meeldida, isegi kui need nõksud on üsna hästi käes (ja on sestap lootust ka järgmise filmi raha saada). Selles mõttes on Õunpuu kohati tüütu „Ballaad” ausam kui Raagi sile ja südamlik hollywoodlik pisarakiskuja. Hinnanguid ma küll anda ei taha. Nimetatud filmid on totaalselt erinevad ja see ongi hea. Ooperit ja rokikontserti pole vaja võrrelda.
Kõik on justkui tore ja kõik on justkui hästi tehtud ja sellega asi piirdubki.

Pisarakangutamisest
Ega päris kõik nüüd ka nii hea ei ole. Olin „Kertut” vaadates küll veidi vintis, aga kui armastajapaar mererannas armastusejuttu ajas ja varsti pükse jalast ajama hakati, oli nii ebamugav, et ma katsin näo kätega. Lugu kiskus läägeks ja ettearvatavaks (vist küll ainult tolles episoodis). Palun ärge kangutage labast armastusstseeni. Isegi siis, kui see sadadele või tuhandetele vaatajale pisara silma ajab. Ilmselt olen ma siinkohal Ilmar Raagiga eri parteis ja las see olla. Las siis Raag kangutab pisarat, olgu see tema peenramaa.
Jään nüüd mõtlema, kas näiteks Kruusemendi „Kevades” kah pisarakangutust tehti. Vist eriti ei tehtudki. Ja Luts ise ka ei teinud. Või Tammsaare. Võta missugune hea eesti kirjanik tahes, need pole seda kaevandustööd viitsinud ette võtta. Ei kanguta pisaraid Vallak ega Alver. Aga ega nad polnud ka Hollywoodi müügiedukaid filmipilte piielnud.
Mis siis selle pisarakangutamisega, millega „Kertu” hiilgavalt toime tuleb, viltu on? Ega olegi midagi. Ainult et aastate pärast kipub meeles olema see, kuhu pandi sisse oma süda ja hing ja kus asi ei olnud tehnika asi, hästi mängitud ja jutustatud lugu.
Nojah, mina loodan Ilmar Raagi südant ja hinge ükskord ikka ka näha, kuigi ma pole kindel, kas ta neid näidata tahab. Ja ega turulettidel peagi vedelema kõigi inimeste hinged ja südamed. Enamasti ostame meelsasti asendusi.
Aga peeni asju on Raagi „Kertus” mitmeid. On viitsitud head heli teha: kärbsed sumisevad ja linnud laulavad. See aitab luua atmosfääri. Kuigi, jah, see kipub olema püüdlik reaalsuse illusiooni loomine, aga justkui mitte režissööri oma kunstiline atmosfäär. Jällegi – see pole etteheide. Kui Raag on isiksusena niivõrd tagasihoidlik, et tahab jääda varjule ja mitte tõmmata hinge laiali nagu lõõtspilli, siis nii on ja eks see on tema voorus. Kuigi, kui me mõtleme Fellinile või Antonionile (kes erinevad totaalselt), siis mõtleme eelkõige nende stiilile. Sest nii nagu stiil on inimese sisu, on see ka kuulsate filmiväntajate sisu.

Peidetud intsesti võimalus
„Kertus” on peeni asju ja läägekskippuvat. Peen on näiteks isa enesetapp. Püssi meile ei näidatagi ja laipa ka mitte. Me näeme enne, et isa on jahimees ja nülib metssiga, vahepeal lajatab paar korda möödaminnes ja kergel käel oma naisele vastu vahtimist (hea stseen ja hästi mängitud) ja hiljem kuuleme vaid justkui möödaminnes püssipauku ja kõik on selge ja delikaatselt ära tehtud.
Ent kui Kertu aborti tegema viiakse, on kuidagi ette teada, et tal jookseb juhe kokku, ta valib lapse ja rebib end lahti isast. Kuigi ma ei oska öelda, mis värsket pööret sinna oleks saanud juurde teha. Et abordist loobub, aga samas tekib ikkagi iseeneslik abort? Noh, siis poleks vajalikku õnnelikku lõppu.
Minu silmis päästis sentimentaalseks kippuva asja üks twist, mis mul hiljem hakkas peas keerlema. Näeme, kuidas isa Kertut sügavalt ja kirglikult suudleb, näeme, kuidas isa nõuab, et ta jäetaks Kertuga kahekesi. Väga otsest viidet ei tehta, aga on ju võimalik, et Kertu lapse isa on Kertu isa ja see on hoopistükkis põhjus, miks iga hinna eest tuleb teha abort. Viite sellisele võimalusele Raag annab ja Tiit Tuumalugi räägib Postimehes võimalikust intsestist, aga liiga otseseks Raag ei lähe, siis poleks asi enam koguperefilm. Võimalik, et siin on jälle tegemist minu rikutud mõtlemisega. Aga mind see intsesti­idee intrigeeris.
Film saaks edasi minna: isa on end maha lasknud, laps sünnib, vähihaige Villu paraneb ja laps hakkab järjest enam Tammearu tehtud isa sarnaseks muutuma! Villu pole kindel, kelle laps see on, sest geneetiliselt võib ta olla ju nii oma vanaisa kui ka korraga isa ja vanaisa nägu. Lõpuks tehakse geenitest kui isaduse tuvastamine ja selgub, et on ikkagi Tammearu mängitud isa laps. Mis nüüd saab? Arvatavasti laseb Malmsteni Villu end nüüd maha samast jahipüssist, millest enne Kertu isa.
Pole küll minu asi Raagi filmi edasi kirjutada, aga, uups, nüüd seda siiski tegin. Küllap on hea, et kõik minu moodi vastikusi genereerida ei soovi, aga tahavad teha midagi ilusat ja ehk pisut valusat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming