Kuidas me Viru mikrobetoonist lutikaid otsime

Enn Säde, filmimees

Kõiges on süüdi orelid. Noor režissöör Olav Neuland on suutnud Eesti Telefilmis käivitada oma teise dokfilmi, mis saab pealkirjaks „Oreli sisse minek”. On talv 1974, kui oleme lähemalt tuttavaks saanud professor Hugo Lepnurme ja Rolf Uusväljaga ning sõidame tasapisi mööda külmi Eesti kirikuid ja lagunevaid oreleid. Kas mitte Rolf Uusväli ei paku meile üles võtta ka esimene üleliiduline orelimuusika festival Tallinnas (15. – 24. II 1974)? Peame omavahel tasakesi sõjanõu: on ju ilmselge, et Lepnurme-filmi lõpetamine saab olema üks munade peal kõndimise lugu. Et kas poleks nutikas ühtlasi teha ka üks  „üleliiduliselt” aktsepteeritav kontsertfilm kohe-kohe startivast orelifestivalist, mine tea, ehk on dokfilmiga siis lihtsam. (Ei olnud!) Uskumatu küll, kuid Eesti Telefilm saadabki meid Estonia kontserdisaali ja tunnipikkune, väga hea vastuvõtu pälvinud „Orelitoonid” tolmab tänaseni kusagil ETV filmoteegis.

Kontsertfilmi pealkirja laename Anti Margustelt, kelle samanimeline orelipala tollal esiettekandes kõlas. Rasked filmivõtted publikut puupüsti täis saalis, korraga kolm 35mm kaamerat, kõik kolm operaatorit õhtuülikondades! Muidu lihtsalt poleks saali direktriss meid õhtustele kontsertidele lasknud, ministrid  ja muud nõukogulikud VIPid ju kohal. See pole veel videofilm, sestap valmib Olavil ja Rolfil absoluutselt täpne kaamerate käivituste ja plaani suuruste käsikiri või sünopsis, noot-noodilt, ja Rolf teeb lavakaamera kõrval imetrikke, et kahele saalikaamerale „märkamatult” märku anda. Hommikustel interpreetide proovidel oleme naksti kohal ja lepime nendega kokku väikesteks intervjuudeks hotellis Viru, kus nad ju elavad. Meie küsijameheks tuleb muusikakriitik Ivalo Randalu ja kõik koos lähme Virusse sobivat ruumi üürima. Mul on kuri kahtlus, et oleme vist ülepea esimest korda Viru hotellis, sest nõukogude inimesel  pole asja Inturisti hotelli, kus uksehoidjagi küllap KGB polkovnik. Jah, talvine aeg, soomlasi vähe, palun võtke see sviit – ja me marsime sisse. Sedakorda kaasas ka vanem naiskunstnik ETVst, kelle ülesanne on lillekimbud paika panna. Lähebki lahti veidi lapsik plära – näe, kaks vanni, ühte laseme šampuse, näe – kellanupp call girl’idele, ja millal soomlaste ehitatud Viru monoliitbetoonist mikrobetoon on saanud ja kus siis mikrofonilutikad on …

Hakkame Anton Mutiga (meie peaoperaator) kahekesi eest ära tõstma suurt ümmargust lauda, et kaamerale ruumi teha, kui selle raske vasetatud jalg alt ära kukub. Muidugi, saepuruplaat  ja kruvid suisa lahtiselt sees. Panen need aknalauale ja unustan nad sinna, ja see on saatuslik unustus. Vahepeal on kunstnikuproua läinud tagasi Eesti Telefilmi, meie sätime valgust ning mikrofone. Homme keskpäeval on esimene intervjuu. Kui jõuame telemajja, tormab meile otsa ähmi täis kunstnik: „Poisid, meid kuulati seal sviidis pealt! Olin just praegu Telefilmi juhataja Harry Loidi kabinetis, kui ta rääkis telefoniga, ja ma sain aru, et tsiteeritakse teie juttu Viru sviidis …”.

Esiotsa ei juhtu midagi. Palume meid viia Viru katusele, et  Ivalo Randalu saaks teha sissejuhatava viite: „See on see maja …” ja näidata Estonia peale. Alati tuleb meiega kaasa kaks noormeest 24. korruselt, seda nimetavad nad tehniliseks korruseks. Ivalo Randalu kardab hirmsasti kõrgust, teine operaator Illis Vets on temaga hädas ja nii käime seal katusel vähemalt kaks korda. Ja ikka julgestus kaasas. Muidugi oleme selleks ajaks teada saanud, et sealsamas „tehnilisel korrusel” need pealtkuulajad elutsevadki. Ja olen oma kolleegilt ETVs Kaupo Randmalt teada saanud isegi mikrofonide margi, mis meid teraselt peavad seirama – Austria firma AKG. Üks tema kunagisi helipoisse olla  nimelt siin ametis … Aga kus need kuradi mikrofonid on, seda me veel ei tea. (Täna, novembris 2009, tean, et KGB paberites on pealtkuulamismikrofonid, lutikad udustatud eufemistlikult littera H-deks) Hommikuti intervjueerime siin interpreete-organiste: Leonid Roisman, Eteri Mgaloblišvili, Boriss Romanov …

Jumala juhuslikult on festivali viimane kontsert 24. veebruaril, jätame intervjuu prof Lepnurme ja Rolf Uusväljaga nimme viimasele päevale ja siinne foto, õieti ju kaader filmist, ongi sealselt õhtult. Aasime veidi Rolfi kallal, kelle kontserdil mõni päev tagasi kõheda hetke üle elasime. Väga impulsiivse artistina on  ta ootamatult peatanud mängimise ja hõikab üle publikut täis saali: „Kuni see prožektor pole kustutatud, ma edasi ei mängi!”. Olime hommikuse proovi ajal temaga kõik valguseküsimused ju selgeks teinud, orelipulti veidi keeranud, et filmimeeste rõduprožektor teda kui prillikandjat ei pimestaks, ja nüüd säärane skandaal! Kõhe hetk kestab kaks minutit ja 10 sekundit, helilindid ju ketravad edasi …

Ja siis Bachi „Passacaglia” c-moll, uuesti! Hiljem, võetud materjali vaadates-kuulates ütleb Rolf, et see on ta parim passacaglia. Kirjutan filmigrupi nimel kultuuriministrile seletuskirja, milles  võtame tule enda peale, õnneks vist kõik laabub, ehkki skandaali järellainetus pole raugenud veel selgi hommikul. Nüüd, Viru sviidis, oleme filmimise lõpetanud, professor Lepnurm kiirustab minema ja korruse korrapidaja abiga ilmub lauale pudel head veini. Peaoperaator Antoša Mutt on meil absoluutse alkoholikeelu all, mis ei sega teda esinemast filmifolkloorsete memuaaridega, ja siis hakkame kõik otsima mikrofone. Lambikuplid, seinakontaktid, öökapid – jahmerdame ikka tükk aega, kuni leian kalingurseinakatte all ümara lohu. Küll kiheleb käsi see koht lahti lõigata! Ja sedasi me koputame iga natukese aja  takka seinale ja käsutame: „Fedja, vaheta linti! Raz-dva-triii!”

Ükski heategu ei jää karistamata ja kui meie filmigrupi direktor Joh. Tilk (nii teda hüütaksegi – Johtilk) läheb Virru lõpparvet võtma, ulatatakse talle sajarublane tšekk „mööbli lõhkumise eest”. Tõepoolest, lauaplaadi kinnituskruvid ununesid ju aknalauale! Aga halenõukoguliku loo puänt tuleb veidi hiljem. Eesti Televisiooni pearežissöör Tõnis Kask on parasjagu tegemas oma sugulase Jüri Müüri ja Hans Luige käsikirja järgi mängufilmi, mis saab hiljem pealkiri „Aeg maha”, ning selle filmi direktor on  tatsanud Viru peaadministraatori juurde sooviga üks episood seal üles võtta. Ja siis: „Mis? Jälle Eesti Telefilm! Alles nad lõhkusid mööblit ja otsisid üles pealtkuulamise mikrofonid. Ei, ei, ei!”.

Tõnis Kask kutsub Olav Neulandi ja minu enda juurde ja on maruvihane: kas seltsimees Neuland ja seltsimees Säde tõesti ei tea, miks need mikrofonid seal peavad olema? Ei, tõesti ei tea … Tõnis Kasel oli 2. detsembril 80. sünnipäev, pidulikum juubel lükati üleeilse peale, käisin kätt surumas ja vana Viru littera H asju üle küsimas.