Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada

EVA LIISA SEPP

Uurali kaja. 9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest. Koostanud Svetlana Karm, Art Leete ja Priit Tender, toimetanud Karin Kastehein. Eesti Rahva Muuseum, 2017. 102 lk.

Raamatuga on kaasas mälupulk 9 loo animatsiooniga. Autorid Valter Uusberg, Heiki Ernits ja Mattias Mälk, Priit Tender, Kristjan Holm, Ülo Pikkov, Mait Laas, Mattias Mälk, Priit ja Olga Pärn, Martinus Klemet.

Eesti Rahva Muuseumi käe all sai hiljuti valmis animafilmide kogumik „Uurali kaja“, mis on tihedalt seotud muuseumi samanimelise püsinäitusega. Kogumikku kuuluvad üheksa animeeritud lühifilmi mälupulga peal ja lühikesed soome-ugri muinasjutud, millel need filmid põhinevad. Filmid on valminud koostöös Eesti Joonisfilmi stuudioga, kes korraldas eelmisel kuul ka esilinastuse, kus olid kohal nii kogumiku kuraatorid kui ka filmide režissöörid. Lugude teemaks on soome-ugri naised ja mehed ning see, millised on vepsa, udmurdi, saami, komi, ersa, vadja, mari, handi ja mansi rahva arusaamad meeste ja naiste rollist ühiskonnas ja omavahelistes suhetes.

Filmide puhul paistab kõigepealt silma animatehnikate paljusus: 3D-animatsioon, liivaanimatsioon, arvutigraafikas tehtud lamenukud ja nõelatehnika, kus film graveeritakse kaaderhaaval väikesele pinnale. Iga loo jaoks on hoolega valitud tehnika, mis sellega kõige paremini sobib. Teiseks torkab silma, kui tähtsal kohal on vaata et igas muinasjutus karud ja jahipidamine. Viimase puhul võib võhik kindlustundega öelda, et kui rahvale on jaht peamine eluala, siis esineb seda loomulikult ka nende lugudes. Karud tundusid aga pigem uduste metafooridena, mis eeldavad põhjalikumaid teadmisi soome-ugri rahvaste kohta. Sellegipoolest kõnetavad need eesti vaatajat – justkui silmapilgutus, väikerahvaste omavaheline asi, millest kunagi ei räägita otsesõnu.

Suurim saavutus on nende filmide puhul kindlasti see, et kõik muinasjutud on filmides peale loetud soome-ugri keeltes. Kogumiku kuraatorid oleksid võinud sellest järelsõnas lähemalt kirjutada, sest kahjuks jäid kõik need põnevad lood ainsa handi keele valdajaga koos töötamise keerukusest ja teiste keelte pikast tagaotsimisest Sõpruse kino seinte vahele. See väike tagantjärele tarkus kahvatab siiski „Uurali kaja“ kogumiku suurema fopaa ees.

Kui esilinastuse ajal anti sõna režissööridele, rääkisid nad muiates sellest, kuidas neil tuli väga lühikeste tekstide põhjal hakata filme looma. Kuidas tõlgendada mitmeminutiseks animatsiooniks lugu, mis on ainult paar-kolm rida pikk anekdoot? Kõige edukamalt on hakkama saanud Mattias Mälk maride looga „Kuidas üks piiga kolmele peiule mehele anti“. Ta on teinud just seda, mida Pärnad üritasid oma filmis igati vältida – etnograafilise kostüümidraama. Mälk ise tunnistab raamatus, aga tegi seda ka filmide esmaesitlusel, et teda paelus lühikese loo juures ennekõike võimalus luua ohtralt tegelasi ja kujutada ajaloolisi rõivaid. Kuigi ka ülejäänud kaheksas filmis on jäädud truuks põhjamaade muinasjuttude hõngule, on Mälgu film kõige tugevama käekirja ja struktuuriga.

Ka Martinus Klemet on mansi lühifilmis „Karu hindab pruute“ pannud rõhku kostüümidele, kuid teisel eesmärgil kui Mälk. Olen tänulik Klemetile, et ta ütles esitlusel välja selle, mida paljud meist nende filmide vaatamisel kindlasti mõtlevad: need lood on seksistlikud (sama on ta teinud raamatus). Jah, neil soome-ugri lugudel on suur ajalooline ja kultuuriline väärtus ning neid peab säilitama, esitlema ja levitama, aga samamoodi peaksime ausalt tunnistama, kui suurt ebamugavust mõned lood tänapäeval tekitavad. Lugude kuraatorid Svetlana Karm, Art Leete, Madis Arukask ja Piret Koosa on raamatus oskuslikult need lood konteksti paigutanud, kuid filmide vaatamisel tundsin selgitustest puudust. Näiteks on raamatus seletatud, et handi loos „Silmadeta jahimees“ on osa magava mehe hingest tema silmadesse jäänud ning kui tähtsad on unenäod handi rahvale. Tekib aga küsimus, kui palju tehti mõtestamise osas koostööd filmide režissööridega. Pealtnäha jääb mulje, et osa režissööre nagu Klemet ja Valter Uusberg jäeti oma ebamugavustundega üksinda pusima.

Kahjuks läbib „Uurali kaja“ kogumikku ka teine ebamugav tendents, millega ollakse animatsioonimaailmas ammu juba liigagi tuttavad. Kokku on kogumikus „9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest“, nagu on ka raamatu peal suurelt ja uhkelt kirjas. Animafilmide režissööre on kokku kümme ning masendav on asjaolu, et nende seas on ainult üks naine, Olga Pärn. Pole siis imestada, miks osa lugusid on nii kohmakaks jäänud, sest ei ole võimalik rääkida tasakaalukalt lugusid meestest ja naistest ainult meeste vaatepunktist. See, et Eesti Joonisfilmi stuudio ei tahtnud leida rohkem naisrežisööre – rõhk sõnal „tahtnud“ – on ainult esimene pool probleemist. Teine pool domineerib animatsioonis üle maailma: nimelt on kolme animafilmi animaatorite hulgas naisi küll.

Lucija Mrzljak ja Heta Jäälinoja on mõlemad äsja Eesti kunstiakadeemia animaosakonna magistrantuuri lõpetanud animaatorid, kelle lõpufilmid „Šuma“ ja „Penelope“ (mõlemad 2016) löövad endiselt festivalidel laineid. Nad on mõlemad väga omapärase käekirjaga töökad, andekad ja võimaluse korral silmapaistvad režissöörid. Mrzljak ja Jäälinoja on juba tõestanud oma potentsiaali lugusid luua, mistõttu jääb arusaamatuks, miks neid lavastaja rolli ei valitud. Jah, nad on Eesti animatsioonis alles uued tegijad, aga selleks et oma professionaalset karjääri alustada, on vaja võimalusi eneseteostamiseks. Niisama autorifilmide loomine ilma mingisuguse riigi või stuudiote toetuseta saab meie väikeses riigis lõppeda ainult ületöötamise ja väsimussurmaga.

See ei tohiks kellelegi uudis olla, kui väga mujal maailmas eesti animatsiooni hinnatakse. Laika stuudio turundusjuht Mark Shapiro kirjeldas veebruaris avaldatud intervjuus eesti animatsiooni kui ainulaadset ja hästi töötavat nähtust. Kõik klassikalised loo elemendid on meie filmides ja ka „Uurali kaja“ animatsioonis esindatud, aga meie režissöörid oskavad need elemendid väga omanäoliselt ära kasutada. Shapiro ei räägi aga ainult eesti animahiiglastest, vaid toob esile ka nooremad tegijad nagu Kaspar Jancise ja Anu-Laura Tuttelbergi. Meil ei ole ainult üks-kaks tugevat tegijat ja teadmine, et kunagi 1980ndatel tehti head eesti animatsiooni, vaid meie noored režissöörid on samamoodi võimekad ja võimelised midagi ainulaadset looma. Me ei saavuta seda aga kunagi, kui jätame kõrvale noored animarežissöörid nende soo pärast.

Uusbergi lavastatud vepsa lugu „Kuidas jumal palus teed juhatada“ lõpeb sellega, et kuna naine ei katkesta tööd, et jumalale teed näidata, siis peabki ta nüüd kogu aeg tööd tegema ja mehele jäävad tema suitsupausid. Kui astuda sügisel sisse suvalisse EKA animaloengusse, siis vaatavad sealt valguslaudade tagant vastu enamjaolt naistudengid. Ärme nopi soome-ugri lugudest välja kõige seksistlikumaid tendentse ega jäta neidsamu naisi sinna valguslaudade taha meesrežissööride lugusid rääkima. Raske animeerimise töö tegemise karistus ei tohiks olla rohkema töö kaelakuhjamine ilma võimaluseta täita režissööri rolli. Priit Pärna projekti kaasamise „karistus“ ei tohiks olla „eks me siis võtame Olga ka“. Pigem peaks Eesti Joonisfilm häbi tundma, et esilinastuse ajal pidi Olga olema see, kes juhib tähelepanu, kui vähe naisi kaasati naiste ja meeste teemalisse projekti. Justkui oleks loodetud, et äkki keegi ei märka? Jäägu sellised kombed teistele riikidele ning niisugused hoiakud põhjarahvaste vanadesse lugudesse. See võib olla ebamugav, aga me peame õppima rääkima Eestis laialt levinud seksismist otse ja selgelt, ka animatsioonimaailmas.