Kõnelused kolme punktiga lõpus

TÕNIS KAHU

Vox Clamantise uue Pärdi plaadi (tööpealkiri „Virgencita“) salvestamisel  ECMile 2013. aastal. 

Vox Clamantise uue Pärdi plaadi (tööpealkiri „Virgencita“) salvestamisel ECMile 2013. aastal.

Dokumentaalfilm „Arvo Pärt. Isegi kui ma kõik kaotan“ (Minor Film, 2015, 90 min), stsenarist, režissöör ja operaator Dorian Supin, kunstnik Sirje Tooma, helirežissöör Mart Kessel-Otsa, montaaž Kadri Kanter, produtsent Reet Sokmann. Esilinastus 25. VIII kinos Sõprus.

Kui olin filmi ära vaadanud, küsisin endalt korraks, kas ja kuidas õieti olen viimastel aastatel kellegagi vesteldes kasutanud sõna „sügav“, näiteks mõne kusagilt loetud mõtte kohta, mõne kuuldud muusikapala kohta, isegi mõne inimese kohta. Selgus, et olin alati leidnud mingeid muid kujundeid ja küllap põhjendatult. Asi on vist selles, et see sõna kannab argivestluses vägagi ilmseid riske: kui sinuga ei nõustuta, siis on see midagi enamat kui eriarvamus. Antakse mõista, et oled läinud liiga kaugele ja nüüd on juba hilja tagasi tulla. Ja teistpidi vaadates: kui ma ise kuulen kedagi seda sõna kasutamas, siis tundub mulle isegi põhimõtteliselt nõustudes, et olen korraga saanud teada liiga palju, et minu poole on astutud paar liigset sammu. Dorian Supini film „Isegi kui ma kõik kaotan“, tema juba kolmas ekraanitõlgendus Arvo Pärdist liigub just sellelsamal miinivälju tulvil piirialal – me peaksime kaevuma üha sügavamale, siis veel ja veel.

Iseenesest on kogu siinses projektis üks huvitav vastuolu. Supini filmi käivitab ühelt poolt soov jäädvustada argises mõttes nähtav ja ilmne tõde Arvo Pärdi kohta. Selles mõttes on tema üles võetu lihtsalt dokument, tema kaamera lihtsalt neutraalne aparatuur. Me näeme salvestusi, kuidas eakas helilooja elab oma igapäevast elu. Me kohtume arhiivi­kaadritega minevikust, näeme teda valjusti mõtlemas, erutumas ja rahunemas, nukra ja isegi naljakana. Seejuures ütleb film tegelikult pooleteise tunni jooksul kogu aeg midagi veel: meie ees on midagi enamat kui see, mis silma torkab, vaadake, süvenege ja te näete. Ja siin tahab ka tema kaamera olla juba midagi sootuks muud, tahab olla pigem mikroskoop, millega näeb kohe päriselt sisse ja taha ning millesse lubatakse pilku heita meil kõigil. Ah jaa, on veel muidugi Pärdi muusika – teekond sügavuse suunal ei realiseeruks ilma nende katkendite hüpnoosita.

Aga on veel Arvo Pärt ise ja tema toime on mis tahes otsingute, mis tahes küsivate kaevumiste osas pigem rahustav. Kui kaamera on talle suunatud, siis ta vastab talle, kohati siira huviga, kohati kerge irooniaga. Aga ta nagu ei tunnistaks, et see siin on film temast, Arvo Pärdist, ja juhatab meid leebelt põikleval moel kuhugi edasi ja tahapoole – näete, hoopis sellest peaksite rääkima. Ja me ei saa veel päris täpselt aru, et millest siis ikkagi me rääkima peaksime. Ja mulle näib, et kui oleme Supini abiga tal mõnda aega järel käinud, ütleb ta midagi sellist: pole olemas mingit suurt saladust, mis asuks kusagil sealpool, kõrgemal kõigist neist pisidetailidest ja olmelistest üksikasjadest minu ümber. Ehk siis – oleks lihtne, kui sellel saladusel, mida film otsib, oleks nimi ja kuju ja positsioon, mida imetleda. Aga ei, see on keerulisem. Filmi pealkiri lubab tegelikult aimata, et Pärdi maailmas ei ole võimalik päriselt kõike kaotada – kõige olulisem jääb ometi alles, mingitesse väikestesse, pealtnäha täiesti tühistesse asjadesse. Ja on näha, et seda on heliloojal oluline teada, sest paljuski räägib see film valmisolekust eluks ja surmaks, loominguks nõndasamuti. Muusika ei ole siin välja tõstetud kui mingi eriline tegevus väljaspool elu muid tahke – jumaliku armastuse jõud hoolitseb selle kõige eest.

Muusika ei ole filmis välja tõstetud kui mingi eriline tegevus väljaspool elu muid tahke –  jumaliku armastuse jõud hoolitseb selle kõige eest.

Muusika ei ole filmis välja tõstetud kui mingi eriline tegevus väljaspool elu muid tahke – jumaliku armastuse jõud hoolitseb selle kõige eest.

Võib öelda, et Pärdi meelest on igasugune kunst looduse enese salaplaani järkjärguline realiseerumine: taimed ja loomad ja inimene on kõik sammud sellel teel ning muusika just nõndasamuti. Ja aeg-ajalt osutab ta filmis säärastele panteistlikele seostele küll kujundlikult, aga siiski vastuvaidlematult. Näiteks demonstreerib Pärt rõõmsa elevusega, kuidas ühel ülelennanud linnul õnnestus oma väljaheitega tema noodivihik ära määrida. Loodus on ka oma madalamates ilmingutes otse siinsamas, kohe loomingu pühaduse kõrval. Ja kui miski filmi kõneviisis võibki hetkiti meenutada koduvideo loogikat, kui siin tundubki kaamera ette olevat jäänud liiga palju argisuse ülejääke, siis sellelgi on ju Pärdi maailmas tähendus olemas. Igatahes kohe kindlasti ei paljasta need veidravõitu ülesvõtted midagi, ei loo mingit uut ja senitundmatut „triviaalset“ Pärti. Nad lihtsalt on seal, just nagu noodi­vihikus see määrdunud lehekülg, mille servale on Pärt oma käega kirjutanud „linnusitt“. Elus pole midagi päriselt triviaalset, annab Pärt meile mõista ja saab just sealt oma alandlikkuse maailma ees.

Kusagilt sellistest järeldustest saab film oma jõu ning kaalukuse. Siiski teeb miski vähemalt mind vaatajana rahutuks: oled positsioonis, kus sa saad ainult vaadata. Tegelikult ei saa isegi midagi üle küsida, rääkimata vastuvaidlemisest. See on vaikselt olemise film ja see, et see pole autoritaarne, ülevalt alla suunatud summutav vaikus, vaid inimlikult tasane, mõtlik ja natuke kobav, ei muuda asja. Pärdi maailm vastab enesele ise, selgitab ennast ise. Kunagi pole ta loonud muusikat kellelegi meist, vaid on kummardanud oma teostega maailma toimimist üleüldse. Ning just nõndasamuti ei räägi ta siin filmis otse kellegagi. See on kummaline positsioon, mis meile siin osaks saab: meiega kõneldakse viisil, millele oleks ehk arutu ja rumal mitte järele anda, aga ma usun, et mitte kõik ei soovi triivida nõnda kaugele, kui film palub meil minna.

Mõtlen näiteks oma kogemustele mõnel klassikalise muusika kontserdil: ma olen valmis sellesse maailma sisenema, kui tean, et saan sealt hiljem lahkuda ja jõuan turvaliselt oma keskkonda tagasi. Ma tean, et rikun sel moel mingit reeglit, sest see muusika – jah, ka Pärt – on midagi, millega võrreldes too minu maailm on tegelikult tühine. See muusika on teisisõnu väärt rohkem, kui ma olen valmis talle andma. Dorian Supini ja Arvo Pärdi ühistöö tõi mulle selle kõik taas meelde. „Isegi kui ma kõik kaotan“ on väga ilus, aga seejuures justkui hermeetiliselt suletud ja isegi ehk klaustrofoobiline film. Sa lihtsalt pead järjest sügavamale minema, muud valikut ei ole. See on seda sorti pehme, vaimselt puhastatud seisund, mis tuleneb just nimelt neist kolmest filmis mainitud punktist lause lõpus – ülev, igavikuline, ent lihtsurelikule pisut lämmatav …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar