Kodukootud vägiteod

SILVER ÕUN

Lühifilmide kassett „Paha lugu“ (Kuukulgur, Eesti 2018, 85 min). Režissöörid Andres ja Katrin Maimik, Rain Tolk, Maria Avdjuško, Gustaf Boman Bränngård. Osades Lauli Otsar, Ott Raidmets, Joseph Mattias Metsala, Katariina Kilk, Märten Männiste, Annabrith Heinmaa, Rain Tolk, Ester Kuntu, Margus Prangel, Piret Kalda, Maria Avdjuško, Markus Habakukk.

Juhtun töötama teenindajana ühes kobedas Tallinna restoranis. Ühel vihmasel novembriõhtul, kui PÖFF parasjagu hoo oli sisse saanud, astub restorani uksest sisse Andres Maimik, lõbusalt ülevas meeleolus, jalg juba kergelt tatsumas. Kui ta siis on ühe tursapoisi (Maimiku enda väljend) pintslisse pistnud ja pudelil riislingul lasknud samuti hea maitsta (küll mitte üksi, vaid ikka koos kaaslasega), astusin ligi ja tegin tagasihoidlikult juttu, et ons härral ka mõni uus film töös. „Mjamheksikkaon,“ sain vastuseks. „Uue aasta algul tuleb üks posu lühifilme. Ahistamine, petmine, vägistamine. Kõike toredat on seal.“¹

Nüüd on see mitme autori koostöös valminud palagan lõpuks linale jõudnud. Ja paistab, et väga toredal ajal, kui teated igasugustest „kannikatsumisest“ on popiks saanud. Nimetada seda nüüd ärevaks ja mõjukaks sotsiaalseks kommentaariks on ehk liiga palju ja erinevalt Maimiku-Tolgi filmidest „Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja „Umbkotid“ ² pole nali otseselt ka kellegi arvel tehtud (vähemalt laiema vaatajaskonna silmis). Üldiselt järgib kassett juba oma autorite sulest tuttavat stiili õrnadel teemadel koduselt labast nalja visata.

Meie patune teekond algab Katrin ja Andres Maimiku novellikesega „Nissan Patrol“. Üks noormees korjab hääletava neiukese auto peale. „Paljasjalgne“ tütarlaps saab paari nipikesega poisi oma kütkesse ning ajab ta liigagi kihevile. Katrin Maimiku enda sõnul tahtsid nad näidata, kuidas ahistamine pole sageli ühepoolne ega mustvalge³ ja sellega saadakse osavalt hakkama. Tegelaste psühholoogiline taust seletatakse preilijulielikult lahti (julgen arvata, et Strindbergi „Preili Julie“ võis olla filmitegijate tahtlik tsitaat), toetades tõhusalt sellele eelnenud puusade mängu. Mõne stseeni kohta võib öelda, et midagi nii naturalistlikult vahedat ei olegi Maimikutelt enne näinud. Vaid viimane kaader tundus üle pakutud. Kui muidu suudab filmi ilusti balansseerida tõsiduse ja koomika vahel, siis lõpukaader ei taha hästi välja mängida. Ei tundu usutav (parim kriitiku relv), et säärased üleelamised mõjuvad noorele kutile nii kohutavalt, et ta oma autoga nii … Ma võin mõista Maimikute vajadust oma vanast autologust lahti saada⁴ ja võib-olla see lõpp pidigi camp olema, kuid millegipärast tõmbas see mul kulmu kortsu ja mõjus ülejäänud filmi kõrval võõristavalt. Muidu tubli töö.

Jätkame varakevadise, Rain Tolgi ja rootsi režissööri Gustaf Boman Bränngårdi koostöös valminud tiinidraamaga „Varakevad“. Klassikaaslased kiusavad Sandrit, mängivad talle pankrannikul räige vembu ning hiljem punuvad intriige, et klassivenda veel enam vaenata. Nagu paljud koolidraamad ikka, keskendub seegi film noore tagakiusatud hinge katsumustele – kuidas jääda ellu, kui kõik klassikaaslased on hormoonide möllu all kannatavad tropid (ka siinkirjutaja ei saa käsi südamel väita, nagu poleks ta kunagi olnud üks sellistest – rahu minu põrmule). Tõenäoliselt planeerimata omandab säärane intriigide punumine meedias sagedasti mainitud kannikatsumise taustal toreda lisaväärtuse. Filmi ise on täitsa tore vaatamine. Mitte midagi väga isikupärast, kuid see ei tundugi siin eesmärk olevat.

Seiklus jätkub Maimikute lainel põnevikuga „Jõulumüsteerium“. Jõuluvanana leiba teeniv tudeng Jass on jõululaupäeval usinalt ametis lastele kinkide jagamisega. Ühes vanalinnakorteris võtab tema õhtu aga ootamatu pöörde. Nimelt ootab noormeest ees vaid üksik naisterahvas (Maria Avdjuško), kes tahab teiste heade laste sarnaselt samuti kangesti kinki saada. Rohkem pole sõnu vajagi. Film algab toredalt: lõbus-lame eelmäng loob õige meeleolu, pigistades välja paar naerupahvakutki. Kui Jass saatuslikku korterisse sisse astub ja mõistab, et asi on kahtlane, lööb kauguses kurjakuulutavalt Nevski kiriku kellajurakas, mis on üks äärmiselt tore ja leidlik detail. Ühesõnaga, ekspositsioon mängitakse ilusti välja. Ta jätkab veel minuti või paar toredalt, siis aga kipub kõik, mis juba tõusnud, ära vajuma (seda puht dramaturgilises mõttes). Toimuv ei ületa kordagi ebamugavuspiiri ega paku midagi ootamatult naljakat, jäädes tiba venima. Stseenid, mis võiksid olla pikemalt välja arendatud (nt kaklus korterivõtmete pärast) katkestatakse montaaži käigus ära, et hakata arendama mõnd uut ideed. Taies on hea, kuid pole piisavalt lustlikult välja arendatud.

Enne lõpusirget jõuab vaataja ette veel Maria Avdjuško „Nõiutud“. Ainuke žanrifilm käesoleval kassetil. Isa, ema ja tütar sõidavad maale piknikut pidama. Pärale jõudes selgub aga, et isa on hajameelselt kogu söögikraami maha unustanud. Isa läheb koos tütrega ühte lähedal olevasse tallu, et sealt miskit palukest paluda, tares elaval Nõia-Ellal on aga külla sattunud härraga omad plaanid. „Paha loo“ filmide seas jääb „Nõiutud“ kuidagi üksikuks. Film ei taha ülejäänud grupiga väga ühtida ning stsenaarium pole ka just kõige eredama mõttelennuga. Tavalises võrgutusloos on katsutud lustlikult mängida žanrifilmi klišeedega. Hoolimata ilusast valgustusest ja kaameratööst jättis „Nõiutud“ mind külmaks ning mõjus nagu keskpärane õpilasfilm.

Ja viimaks epiloog – Rain Tolgi ja Andres Maimiku „Kokkulepe“. Sarnaselt „Umbkottide“ algusega maalitakse siin ilusti välja, kes keda filmitööstuse toiduahelas trukib. Filmikese episoode seob Stanley Kubricki „Barry Lyndonist“⁵ tuntud Händeli „Sarabande“ (HWV 437), mis rõhutab loo jantlikult paatoslikku õhustikku ning aitab filmil väärikalt lõpuni kulgeda. „Kokkulepe“ on lõbus kommentaar kogu eelnenud kassetile.

Mis kassetti üldiselt puutub, siis on ladusamaid ja konarlikumaid kohti. Kogumiku tervikule teeb vaid karuteene tõik, et kasseti kõige tugevam lühifilm „Nissan Patrol“ on esimeseks pandud ja midagi nii pinevat enam hiljem ei tule. Sestap jääb ka leigem mulje järgnevatest filmidest, kuna latt on algul asetatud kõrgemale, kui ülejäänud filmid ulatuda suudavad.

1 Siinkirjutaja terase mälu põhjal loodud rekonstruktsioon toimunud vestlusest.

2 „Jan Uuspõld läheb Tartusse“, Rain Tolk ja Andres Maimik, 2007; „Umbkotid“, Rain Tolk ja Andres Maimik, 2012.

3 Intervjuu Katrin Maimikuga Vikerraadios. https://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/loigud/3e0fb92b-288f-4371-b495-480330cdf6e3/intervjuud-9-15-katrin-maimik-luhifilmi-kassett-paha-lugu

4 „Barry Lyndon“, Stanley Kubrick, 1975.

5 Samas.