Kas on kerge olla noor?

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Katusekino eriprogramm „Debüüdid” 14. – 20. VI. Nõudlikumale Tallinna filmihuvilisele pole suvi teretulnud mitte piletimüügitabeli tippu ründavate multikate ja muude kassahittide leegioni tõttu, vaid seepärast, et suvi on ainus aastaaeg, kui meie linnakeses ei pea puudust tundma regulaarselt klassikat ja muidu väärikaid taaslinastusi esitavast kinost. Juba viiendat suve täidab seda lünka Katusekino, kelle ilmse hoole ja armastusega õmmeldud kava keskmes on ulatuslikud retrospektiivid. Esimene pakub tänavu  Ameerika debüütfilmide huvitava valiku, alates viiekümnendatest ja lõpetades päris viimase ajaga. Esmapilgul ei ühenda seitset valitud teost suurt miski peale autorite kodakondsuse ja koha nende loomeloos. Sisu ja vormi, žanride ja käsitlusviiside äärmine mitmekesisus tundub enesestmõistetav programmis, mis ulatub ajaliselt üle poole filmiloo. Ühendriikide kirjandusest sama laias kaares näiteid noppides võiks kõrvuti vaadelda näiteks Jack Londoni „Alaska tütart”, William S. Burroughsi „Alasti einet” ja Dan Browni „Digitaalset kindlust”. Nagu siga, kägu ja sepik, eks ole?

Kõik seitse debüütfilmi näivad ajavat üksteisest sama erinevat rida. Filmikunst on küll kaks korda noorem kui ameerika kirjandus, ent temagi on jõudnud läbi käia pika ja käänulise tee. Peaaegu kõik programmi valitud autorid said oma esikteostega küll umbes kolmekümneselt maha, kuid vanim neist kuulub ilmasõdade-vahelisse nn suurde põlvkonda, noorimad y-generatsiooni. Nende sugupõlvede maailmad jäävad üksteist sama kaugele kui Burroughs ja Brown.
Päris ületamatu kaugus see pole, teatud ühisjooni võib hea tahtmise korral leida ka pealtnäha vastandlike autorite ja teoste puhul. Härra Burroughsil ja härra Brownil näiteks kirgliku armastuse-vihkamise suhte religioossuse erinevate vormidega kristlusest saientoloogiani. Samal moel võiks kireva debüüdiprogrammi mõtteliseks ühisosaks pakkuda noore inimese kohanemisraskusi, mille läti dokumentalist Juris Podnieks võttis kunagi kokku pealkirjas „Kas on kerge olla noor?” („Vai viegli būt jaunam?”, 1987).
Kui nii juba küsida, siis vastus saab muidugi olla ainult eitav: polnud kerge ei tollal ega enne seda, pole praegu ja küllap ka mitte tulevikus. Lapsepõlve lõpus vanemate armastava käsu alt pääsedes avastab elluastuja, et maailma valitsevad vanad peerud (kelle hulka varase nooruse vaatenurgast kuuluvad ka keskealised). Gerontide väärtused, reeglid ja ilmavaade ei pruugi noorele meeldida, kuid tal tuleb neid kas aktsepteerida ning üritada surfata olemasolevas süsteemis või tõsta mässu. Mõnigi tundlikum natuur valib mässu, sest Villu Tamme nending „kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena” J.M.K.E. debüütalbumilt ei kehti mitte ainult nõukogude ühiskonna kohta.
Valida võib aga ka eituse ja eskapismi, eeskätt lõbutsemises ja naudinguis, nagu ütleb Renton filmis „Trainspotting” (Danny Boyle, 1996): „Miks peaks valima elu? Mina valisin midagi muud. Milleks põhjused, kui on olemas heroiin”.
Kuidas seostuvad elluastumisraskused debüüdikava filmidega? Vaatame ükshaaval, alates vanimast. Sidney Lumeti draamas „12 vihast meest” („Twelve Angry Men”, 1957) peab vandemeeste kogu langetama otsuse isatapus süüdistatava teismelise kohtuasjas. Tosinast otsustajast vaid üks kahtleb poisi süü täielikus tõendatuses, kuid tedagi tuleb veenda, sest kolleegiumi otsus peab olema üksmeelne. Järgnev tuline arutelu avab läbinägelikult demokraatia toimimist, näidates, kuidas ka kõige kaalukamad otsused kipuvad sõltuma grupikäitumisest, igaühe eelarvamustest ja sattumuslikest hoiakutest, mitte niivõrd ratsionaalsetest või õiguslikest argumentidest. Noored on teadagi hukas ja vaesest perest pärit vähemusrahvusest agulinooruk – ütleme näiteks 18aastane Dima Lasnamäelt – on ette süüdi. Kahtlemata valevorst, varas ja mõrtsukas, milles küsimus.
Lumeti debüüti, mis pole ligi kuuekümne aastaga teravust kaotanud, tahakski vahest kogu programmist kõige tungivamalt soovitada kui intelligentset, aga ka põnevat ja haaravat filmi. Lumetit tasub vaadata lähestikku ka praegu meie kinodes linastuva vendade Dardenne’ide uue draamaga „Kaks päeva, üks öö”, mille teemadeks on samuti kollektiivne otsustamine, empaatia ja solidaarsus.
Kui Lumetil on noorte vastuhaku vägivaldsus ja isatapp küsimärgi all, siis Terrence Malicki 1973. aastal valminud debüüdis mitte. „Laastatud maa” („Badlands”; meil levinud pealkirjatõlge pole suurem asi, parem oleks „Tühermaa” või „Ahermaa”) peategelased notivad ahistavast ühiskonnast pagedes terve rea inimesi maha. Malick ei loe moraali ega ülista ka lindprii-romantikat, vaid kaldub algusest peale seda sorti filosoofilis-metafüüsilisse mõtiskellu, mis on toonud talle elava klassiku kuulsuse filmidega „Peen punane joon” („Thin Red Line”, 1998) või „Elupuu” (The Tree of Life”, 2011).
Ajas edasi minnes jõuame suuri narratiive umbusaldava x-generatsioonini, mille puhastverd esindajal Robert Rodríguezel pole iial olnud vähimaidki intellektuaalseid pretensioone; ta on eluaeg eelistanud hoogsat kämbimaigulist B-meelelahutust, püsse ja tisse. Tollest puust taies on ka Rodrígueze esmasündinu „Mariachi” („El Mariachi”, 1992), kust sügavat sisu ega sõnumit otsida ei maksa, küll aga on tegemist eeskujuliku näitega, kuidas hakkaja noor autor võib stuudiosüsteemi üle trumbata, vändates 7000 dollari eest miljoneid teeninud filmi. Eesti mastaabis sobib võrdluseks „Vasaku jala reede” edu.
Ainult seksist, droogidest ja rokenroll-elust huvituva noorsoo hedo-eskapismi kujutab põhjalikult Larry Clarki „Lapsed” („Kids”, 1995). Film on sama vastuoluline ja äärmustesse kalduv kui selle debütantidest autorid: ühelt poolt Malicki eakaaslane, 1943. aastal sündinud režissöör Clark, teiselt poolt teismeline stsenarist Harmony Korine („Metsik koolivaheaeg”/„Spring Breakers”, 2013). Võib küsida, kas see on hoiatusfilm või porduelu propaganda, ja kui tõelähedane see ikka on, ent löövalt ja realistlikult mõjuv ning meeldejääv lugu on see igal juhul.
X-põlvkonna intellektuaalsemat, trendi-, disaini- ja kunstiteadlikumat (et mitte öelda hipsterlikumat) osa esindavad kavas Wes Anderson ja Sofia Coppola. Mõlema debüüt räägib rõhuvale täiskasvanute maailmale valusalt alla jäävaist noortest. Mõlemal režissööril on ka tugevamaid filme, kuid nende hilisema loomingu austajaile peaksid siiski kuhjaga äratundmisrõõmu pakkuma nii Andersoni kergelt koomiline „Ilutulestikurakett” („Bottle Rocket”, 1996) kui Coppola jahedalt lüüriline „Süütud enesetapud” („The Virgin Suicides”, 1999).
Ja lõpuks programmi uusim ja kõige vähem tuntud film, küllap ka suurim üllataja: Justin Bensoni ja Aaron Scott Moorheadi „Otsus” („Resolution”, 2012) kinnitab vana tõde, et nooruslik energia ja stambivabadus võivad särava filmi sünnitada ka kogemuste toeta ja krosside eest. Põhimõtteliselt piisab ainult leidlikust ideest ja vaimukast stsenaariumist. Kerge see ei pruugi olla, kuid noorus on kahtlemata ka võimalus. Kõik on kinni mõtlemises, nagu kadunud Luule Viilma targasti õpetas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming