Kas koolkond või õpilased?

AURELIA AASA

EKA animatsiooniosakonna diplomitööde seanss „Viimased animahobud, sitta kah!“ kinos Sõprus 8. VI 2016.

Eesti kunstiakadeemia omavahelised lahkhelid on hõivanud iiveldust tekitava intensiivsusega kultuurimaailma. Sündmuste objektiivne tuum on pitseeritud subjektiivsete sõnavõttude, kuulujuttude ja murekirjadega. Meedias levinud tõdemus, justkui looks Priit Pärn oma koolkonda, on üks põhilisi argumente Pärna vastu.

Kahtlemata on võimalik leida tema õpilaste töödest paralleele, isegi sümbolite sarnasust, oleneb, kui pedantseks ja meelevaldseks minna Pärna stiili määratlemisega. Võib ju iga jänest, alasti naist, kassi või porgandit vaadelda Pärna (ja Pärnade) pärandina. Sama võib väita ka tehniliste lahenduste kohta. Tänavuste animatsiooniosakonna lõpetajate tööde puhul ei saa kitsast, ühtsest stiilist siiski rääkida. Bakalaureuseastme lõpetamiseks peab kahest lõpufilmist üks olema nukufilm ning õppesse kuuluvad ka eriefektide loengud. Kõik räägib laiapõhjalisest animatsioonikäsitlusest. Fookus püsib tõepoolest autorifilmil, kuid võttes arvesse üldtendentsi – kommertslik ja suurtootjate stiiliga sarnane animatsioonikeel on üha populaarsem –, ei tasuks vaadelda seda miinuse või piirava asjaoluna.

Loomulikult ei ole iga lõputöö animatsiooni meistriteos, mida unustunult nautida. Siiski on näha stiilivalikulisi erinevusi ja filmidesse põimitud ideede eripalgelisust, samuti püüdu luua midagi omanäolist. Yyhely Hälvini nukufilm „ … ja mina nagu linnukene“ on visuaalselt lummav poeem tüdrukust, kes peidab oma kõhus linnukesega linnupuuri. Naiseliku, õrna nukufilmi karakterid on vilditud ja lõputiitrid tikitud. Narratiivi toob pinget must kass, kelle meeleolu ja salakavalad mõttemuutused on edasi antud esteetiliselt ja ilmekalt. Sõprusest, ohvrimeelsusest ja vabadusest kõnelevat lugu võib pidada tänapäeva muinasjutuks, kus põimuvad unustus, sentimentaalsus, uudsus ja mõistatuslikkus. Eva Liisa Sepa ja Liis Talimaa ühistööna valminud „Nõia(m)ängus“ on klassikalise nukufilmi vahendid seotud arvutianimatsiooniga. Arvutimängu imiteeriva animafilmi keskmes on nõid, nõia maja ja hiirekursor. Tulemus on pigem mänguline kui sügavusele rõhuv kooslus.

Yyhely Hälvini teine film „Bouillabaisse“ on õudusunenägu kalasupist. Hirmu rõhutavad tume markerijoon, kurjakuulutavad, minimalistliku joonisega jänesed ja kiire, hüppeline montaaž ühelt kalasupi söömisele eelnenud fiaskolt teisele. Lõpu eel võtab „Bouillabaisse“ dokumentaali mõõtmed, filmi lisandub nii sisulist kui ka tehnilist eripära. Eva Liisa Sepa „Directive“ on lihtsama narratiivi ja eelmisest vähesemate stiilimuutustega arvutijoonisfilm kõrbes taime kasvatavast hiiretüdrukust. Lugu tiirleb ümber taime, mida tüdruk püüab karmis, tööstustolmu mattunud kõrbekliimas elus hoida. Looduse ja tööstusmaailma konflikti esituses on sügavust, ent lillakaspruunis värvigammas postapokalüptiline maailm ise mõjub visuaalselt ebaharmooniliselt. Liis Talimaa „The Lover“ ehk on humoorika puändiga arvutianimatsioon abielupaari avastusretkest oma tegeliku seksuaalse orientatsioonini. Selgus saabub nagu peitusemängus: naine näeb teisi naisi lambi otsas, sahtlis ja abielufoto taga ning meeski kujutleb end hoopis teiste meestega hullamas. Krutskeid täis sisu on edasi antud perspektiivimuutuste ja kujumoondustega. Kuigi lahendus pole kõige meisterlikum, on tunda soovi leida põnevaid konstruktsioone.

Magistrantide filme iseloomustab suurem õrnus ja sentimentaalsus. Heta Jäälinoja vaatleb filmis „Penelope“ ühe tüdruku hommikut. Selle peamine tugevus on pöördelised kujundimuutused ja situatsioonikoomika. Ümberläinud piimapakist saab alguse jõgi, kus juukseid pesta, habemeajamismasinaga kooritakse kartulit ja hambahari on sobilik põrandapesuks. Tema teise filmina esitatud „Love hurts“ on seevastu lühike, värvilise tindiga loodud eksperimentaalanimatsioon, mille taustal autor ise klišeelikult kurba armastuspala laulab. Teise magistrandi Lucija Mrzljaki „Kut“ on joonte mängule rajatud sürrealistlik animatsioon, mille põhirõhk on nagu „Penelopeski“ suunatud sümbolite muutumisele. Kui Heta Jäälinoja magistritöös domineerib narratiiv, siis „Kut“ toetub pigem abstraktsele. Valiku vaieldamatult kõige südamlikum film on Lucija Mrzljaki „Šuma“, armsusse uppuv joonisfilm tüdruku ja puu sõprusest. Tüdruk katab puu talvel enda kootud rüüga, teeb talle teed ja jutustab lugusid. Kombinatsioonile lisavad pehmust rõhutatud paberitekstuur ja värvipliiatsijoon.

Lõputöödes leidub tagasihoidlikult eriefekte ja abstraktseid lahendusi. Tehnilisteks ühisnimetajateks võib pidada minimalistlikku, vähese varieeruvusega värvispektrit, sürrealistlikku kujundite moondamist ja kohati karikaturistlikku stiili. Viimase võib ka karikatuurist animatsioonimaailma tulnud Pärna mõjuna välja hõigata. Kahtlemata on ka mäng perspektiivi ja kujuga osa Pärna animeerimisstiili varamust. Selline pole siiski vaid Eesti vanameistri käekiri, sest animatsioonis on see laialt levinud. Sisultki on lõpetajate filmid poeetilisemad, nostalgilisemad, malbemad Pärna (ja Pärnade koostöös valminud) irooniast ja ühiskondlikust satiirist kantud filmid. On loomulik, et teataval määral võtavad õpilased üle osa mentori põhimõtetest. EKA nõukogu meelest valitseks animatsiooniosakonnas aga justkui repressiivne koolkondlus, mis lubab õpilastel tegutseda vaid ühes suunas ja kindlaid tehnikaid kasutades. Ainus tegelik koolkondlik element EKA animatsiooniosakonnas näib olevat üksnes orienteeritus festivalidele, soov teha filmi, mitte abstraktset galeriianimatsiooni. See on leidnud aga EKA nõukogus intensiivset taunimist.

Osalt võib EKA juhtkonna otsuseid ja etteheiteid mõista. Animaosakonna õppe ühendamine laiemalt disainiosakonna ja installatsiooniga aitaks sobitada filminarratiivile keskenduvat animatsiooni galeriikunsti väljaga. Ehk on galeriilt oodatav animatsioon tõepoolest midagi kontseptuaalsemat, ühiskondliku kõlapinnaga animeeritud dokumentaal või värvidega mängiv, minimalistlik eksperimentaalanimatsioon. EKA tudengid pole keskendunud filmile siiski mitte oskuste puudumise, vaid teiste pürgimuste tõttu. Heta Jäälinoja tindianimatsioon „Love hurts“ sobikski pigem hämarasse galeriiruumi, romantilise tonaalsusega väljapanekule. Ka Yyhely Hälvini „Bouillabaisse“ suudab siduda erinevaid tehnikaid. Aga tegu polegi kategooriatega, mida peaks saama või saaks omavahel võrrelda. Kunstlikult, siiras usus või paremate põhjenduste puudumisel on viimane ometi nõukogus võrdlusesse asetatud ja argumendina esitatud.

EKA mentaliteeti arvesse võttes ei pruugigi juhtkonna soovid olla põhjendamatud, ent tee viimaste saavutamiseks on olnud liialt konfliktne. Tõendamata väited Pärna koolkonna tekkimise ning kujunduslike ideede ja tehniliste nüansside reprodutseerimise kohta on need, mis teevad toimuvast laimuhõngulise ettevõtmise. Kannatavad õpilased, kes soovivad vankumatu kindlameelsusega Priit Pärna käe all jätkata. Ehk ongi nad langenud teatavasse ebaobjektiivsusesse, olles veendunud Pärna õppemeetodis. Ega olegi õpilased need, kes peaksid vastutama osakonnasiseste konfliktide eest. Vilistlaste ja praeguste õpilaste näitel ei vaja EKA animaosakond lõhkuvaid uuendusi. Küll aga oleks kõigil põhjust mõelda väärtuste ja väärikuse üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar