Kangelased annavad teed meelelahutajatele

KRISTIINA DAVIDJANTS

Dokumentaalfilm „Englas. Vana soldat“ (Eesti 2015, 57 min), režissöör-stsenarist Peeter Simm. Linastub kinos Artis.

August Englas ja Peeter Simm.

August Englas ja Peeter Simm.

Pressifoto

Sattusin paar aastat tagasi Eesti olümpiakomitee üritusele, kus pidin koos väiksema seltskonnaga tutvustama pressile PÖFFil tollal linastuvat spordifilmide programmi. Programm koosnes muidugi mõista välimaistest filmidest, oli uhke ja huvitav. Pärast esitluse lõppu küsis seltskonnast keegi, miks tehakse meil Eestis spordifilme nii vähe. Ainest ju nagu oleks? Tõesti-tõesti, mõmisesime me kõik tollal. Sellele küsimusele mõtlen ka praegu, kui kirjutan arvustust maadleja August Englasest jutustavale Peeter Simmi dokumentaalfilmile „Englas. Vana soldat“. Meil on ju omi maailmameistreid ja olümpiavõitjaid. Ometigi ei ole nende isik tundunud dokumentalistidele ilmselt piisavalt huvitavad, ka pole nad eriti innustanud mängufilmitegijaid. On küll üles võetud mõningaid ülevaatefilme, kroonikakaadreid ja uuemast ajast tulevad meelde Peep Puksi dokk „Tiim“ (2006) Andrus Veerpalust ja Jaak Maest ning Artur Talviku „Baruto – tõlkes kaduma läinud“ (2009), aga rohkem kohe ei meenu kah. Mängufilmižanrist meenub Valentin Kuigi veidi vaoshoitud „Lurich“ (1983), kusagil kumavad veel Leo Karpini kassikullakarvaline „Teisikud“ (1982) ja asine „Küljetuul“ (Raul Tammet, 1983). Milles asi? Sportlase elu peaks ju inspireerima küll?

Maadlus on eestlaste edukaim olümpiaala läbi aegade. Seega pole midagi imestada, et Peeter Simm on püüdnud kaamera ette veteranmaadleja August Englase, mitmekordse maailmameistri (Kreeka-Rooma maadluses 1953. ja vabamaadluses 1954. aastal), seitsmekordse NSV Liidu meistri ja seitsmekordse Eesti meistri. Tiitleid on kirjapanduna nii palju, et inimene kipub nende taga lausa varju jääma. Simmi „Englas“ näitab mõlemat tahku, nii inimest kui sporti.

Filmi alguses ütleb August Englas: „Kõige magusam elu läheb nõukogude aja sisse. Mina olen selle aja inimene.“ Eks ta nii olegi, seda nii heas kui halvas. Näeme ekraanil reglementeeritud elu, kindlameelset kulgemist oma eesmärgi suunas. Kõik see on tore ja normaalne, eriti arvestades seda, et ega see nõukogude aeg olnud mingi sanatoorium – hea, et inimene sai kõnealuses süsteemis ennast teostada, maailmameistrini välja. Vähemalt Englase ametlikus eluloos pole aga palusalulikku triumfi ja traagikat või Johannes Kotkase karjääri kaksipidisust, mis filmile vunki juurde annaks. Loomulikult näitab iga dokumentaalfilmi objekt endast seda poolt, mida vajalikuks peab, ning ka režissöör teeb montaažis oma valiku, kuid August Englase karjäär näikse olevat kulgenud ilma suuremate karideta.

Küll aga tundub huvitav Englase enda isiksus: välise muheduse tagant tundub kumavat rohkem ambivalentsust, kui esimesel silmapilgul arvata võiks. Sellele mõeldes on kahju, et filmi tegemiseni jõuti alles nõks enne peategelase üheksakümnendat sünnipäeva. Vana maadleja kadestamist väärt vitaalsusele vaatamata on kõrge vanus filmitava erksust ehk veidi maha keeranud. Selles vanuses inimesel pole naljaasi käia, kaamera sabas, seega on režissööril oma kangelase n-ö lahtimuukimiseks olnud tõenäoliselt üsnagi piiratud vahendid.

Simm on vaadelnud August Englase elukäiku küllaltki kronoloogiliselt, jäädvustanud maadleja nii kodustes oludes oma perekonna keskel kui ka Englasele olulistes paikades. Englas jutustab oma perekonnalugu ning meenutab sportlikke saavutusi, kõike seda viisakalt ja rahulikult, vaid aeg-ajalt trügib muidu üsna ontliku olemise ja jutuvestmise tagant esile maadleja üsna jõulisena näiv isiksus. Huvitavad ja kõnekad on Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus filmitud kaadrid. Hoonet kasutati nõukogude ajal raskejõustikusaalina ja on põnev näha kroonikat tollasest ajast ning võrrelda seda nüüd filmitud materjaliga funktsioneerivas pühakojas. Eks säärased hetked räägi ju mitte ainult Englasest, vaid meie kõigi lähiajaloo muutustest.

Film ja tema kangelane on küll huvitavad vaadata, kuid hinges kripeldab soov näha ekraanil rohkemat, kui meile praegu seal näidatakse. Sellele soovile ei saa filmitegijad alati vastu tulla, seda tean omast kogemusest filmitegijana. Nii Englasest rääkiva filmi kui paljude teiste analoogiliste teoste häda on pildiline materjalinappus, arhiivikaadrite piiratud valik. Rääkivat pead on igavavõitu vaadata, illustreerivaid kaadreid on aga väga raske leida, eriti veel juhul, kui jutt käib nõukogude ajast, mil ametlikud kaamerad filmisid ümbritsevat valikuliselt ja eraisikutel puudus üldse selleks võimalus. Peeter Simm on appi kutsunud illustraatori Leo Lätti, kes jõudumööda Englase mälestusi üles joonistab, sest mis sa hädaga ära teed, kui lugu vajab jutustamist.

Ilmselt on siinkohal vist paslik öelda, et parem hilja, kui mitte kunagi. Inimene on jäädvustatud, koos temaga ka tükk ajalugu. Näeme Englase näol eilseid kangelasi, ekraanil vilksatab tänane tegija Heiki Nabi ning lõpukaadrites müravad matil homsed väikesed maadlejad. Nostalgiline heliriba loob sobiva atmosfääri.

Tulles aga tagasi spordifilmide teema juurde, olen Simmi Englase filmi lõppedes endale enam-vähem vist selgeks teinud, miks pole filmid sportlastest teab mis popid. Olen ka ise teinud filmi maadlejast („Palusalu“, Kristiina Davidjants, 2009) ja saan kõnealust filmi näinuna öelda, et maadlusest võib rääkida kui millestki väga arhetüüpsest ja selgest alast par excellence. Selge on see, et võidab parim ja et üldsus on spordialast sõltumata näinud sportlastes aastakümneid kangelasi. See tendents algas ammu-ammu ja jätkus pärast eesti aja lõppu nii nõukogude võimu kestes kui lõppedes. Mingi muutus hakkas üldises retseptsioonis toimuma ajal, kui meie suusatajad olid veel küll rahva lemmikud, kuid tasapisi hakkas seesama rahvas ilmutama teist laadi nõudlikkust – kangelastest olid äkitselt saanud meelalahutajad. Meie ootused sportlastele kasvasid ja läksid samal ajal ka ebamäärasemaks. Selles kontekstis on lood endisaegsetest maadlejatest nagu mütoloogilised vanakreeka jutustused. Kusagil kunagi olid mingid mehed, kes harjutasid pingsalt, astusid üles mees mehe vastu, võitsid loorberipärja ja tulid pärast seda koju. Tõenäoliselt nautisid nad ka mingeid erialaga kaasas käinud hüvesid, kuid olid puutumatud internetikommentaaridest ja nõudmistest anda lennujaamas pressikonverentse ning avada A- ja B-proovi tagamaid. Olgu kuidas on, ajad on muutunud ja meie koos nendega. Kes aga tahab näha eilseid kangelasi, saab seda teha filme vaadates.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar