Jõud paneb südame janutama

Annika Koppel

Kivimaa raamat Simmist on mõeldud laheda lugemisena ja tekst väikeste ampsudena allaneelatavaks kujundatud. Evelin Kivimaa, Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Menu, 2011. 223 lk. Raamatut Peeter Simmist oodati põnevusega. On ta ju teinud sellised filmid nagu „Ideaalmaastik” ja „Arabella, mereröövli tütar”, mis on otsapidi juba eesti filmi kullafondi jõudnud linateosed, samuti „Inimene, keda polnud”, „Tants aurukatla ümber”, „Head käed”, „Georg” jpt. Peeter Simm on üks produktiivsemaid eesti režissööre, kes on alati igal ajal leidnud võimaluse filmi teha – kas või teleseriaali, kui muud tõesti ei saa, või siis filminud sootuks ilma rahata.

Mõne filmi kohta öeldakse, et see on simmilik, mis viitab režissööri kordumatule käekirjale. Värvika isiksusena hõivab Simm seltskonda ilmudes kohe tähelepanu ja kõvahäälselt kõnevooru. Temaga on lõbus, ta on sümpaatne, ta ei vingu ega ole kuri. Sõbrad armastavad teda ja publik samuti. Sellisest mehest lihtsalt peab raamatu kirjutama.

Loodus tühja kohta teatavasti ei salli. Meie raamatulette täitvat elulugude buumi on hakanud täiendama ka eesti filmide ja filmirežissööride lood. Arvo Kruusemendi filmid, Rein Raamatu lugu, „Viimne reliikvia”, Arvo Kukumäe kannatuste rada, raamat Rein Marani filmiteest ja nüüd siis Simm, kohe-kohe jõuab lugejate ette ka raamat Kaljo Kiisast ning see ei ole sugugi kõik. Justkui paisu tagant pääses vool nüüd välja. Kino ümber saab alati rohkem kino, kui linale jõuab, nii et lugudest puudust ei tule.

Evelin Kivimaa raamatut „Peeter Simm. Eesti filmi partisan” võib lugeda samuti põnevusega. Tekst on ladus ja mahlakas, räägivad nii Simm ise kui tema perekond, sõbrad ja kolleegid. Kõik kokku moodustab üsna hoogsa terviku, mis kaob käest liigagi ruttu. Mis siis pihku jääb?

Tuglas kirjutas „Marginaalias”, et raamatud on tihedamad kui elu. Nendes on elu ekstrakt. Need on valitud leheküljed elust, elu sügavus ja ilu, elu tühjus ja labasus. See käis küll ilukirjanduse kohta, aga nii võiks olla ka elulooraamatuga.

Panna üks elu raamatusse – see on ennekõike eesmärgi ja valiku küsimus. Mida öelda, kuidas öelda, mida võtta, mida jätta, kuidas reastada? Kui lood räägib peakangelane, siis autor vormib pildi.

Evelin Kivimaa eelmine elulooraamat oli „Alasti elu” Arvo Kukumäest. Kukumägi on ka „Tätoveeringust” peale nn Simmi näitleja ja sõber, üks, kes ka kõnealuses raamatus Simmi kohta ehk kõige avameelsemalt ja valusamalt ütleb.

Konservikarbiga partisan

„Eesti filmitegemine on nagu metsavendlus,” ütleb Peeter Simm, eesti filmi partisan, hakatuseks. „Mida halvem ja külmem ilm, seda parem. Kui keegi teine enam ei näe ega kuule, siis võtab võidu partisan, kelle relvaks on konservikarbi kaas.”

Partisan on vastase võimu all oleval maa‑alal vabatahtlikult sõjapidamise seaduste järgi tegutsev relvastatud võitleja, siss. Sõnavalikust oleneb tohutu palju. Hoobilt muutub kontekst militaarseks. Kas eesti film on sõda? Ja kui on, siis kelle vastu sõditakse? Kes on meid okupeerinud? Kes on vaenlane, ah!? Annaks ka mataka!

Keeruline on siis, kui vaenlast otseselt ei ole, aga asjad ei lähe ikka, nagu tahaks. Ollakse ümber ühe küna, nagu ütleb Simm, ja kõik võitlevad selle eest, et kärss ja sõrad ühtaegu künas oleksid. Kogu aur lähebki selle peale, sest ikka tahab konkurent su välja lükata või lobi nina eest ära ampsata.

Simmi militaristi-kuvandi ihalus ei leia tema sõprade hulgas sisulist kinnitust.

„Ta nimetab ennast seltsimees Simm või luuraja Simm. Ent temast ei saa kunagi luurajat, ta on liiga eristuv,” ütleb üks Simmi näitlejannadest Kärt Kross.

„Kui Simmi kellegagi võrrelda, siis oleks see Tšehhov. Neid ühendab liigutavalt soe suhtumine väiksesse inimesse – kes me kõik üldjoontes oleme – ja argipäevastesse olukordadesse. Nagu Tšehhovis, nii on ka Simmis palju inimesearmastust. Ta on tõesti hea inimene. Armastan teda selle tõttu väga,” lisab teine Simmi näitlejanna Maria Avdjuško.

Endine kursusekaaslane Nikolai Skjubin tõdeb: „Üritasin meenutada tema filmides halbu tegelasi, aga ei meenu. On õnnetuid ja rumalaid, aga mitte halbu. Kui sa inimest mõistad, siis sa ei suhtu temasse kui vaenlasesse.”

Simmile on aga filmimine ikka nagu lahing. „Hommikul teen hommikuvõimlemist. Nagu aamen kirikus käin igal hommikul jääkülma duši all. Olen seda teinud 13-14 aastat.”

Naised ja viin

Filmimine on stress, hoolimata sellest, kas Simm teeb filmi suure eelarvega või hoopis ilma rahata. Vahest ei olegi vaja sõdida kellegi vastu, vaid eelkõige iseendaga.

Alkoholism on karm teema. Hulk inimesi ootab, millal massistseeni üles võtta, aga režissöör on lääbakil purjus maas ja ei ole teada, millal ta toibub. Lapsed tahavad isaga midagi koos ette võtta, aga isal on pohmell ja ta on seetõttu täiesti kasutu. Rattaga koju sõitmise ajal tuleb kett maha ja esimeste lumeebemete all ähvardab joobnut külmumisoht – kuni leidub üks mees, kes appi tuleb, sest on näinud „Arabellat” ja see meeldis talle.

Kusagil on piir ja viinas oli piir ka Simmi jaoks. Kukumägi leiab, et sestpeale, kui Peeter viinavõtmise täielikult maha jättis, kaotas tema looming sära. See on soovmõtlemise musternäidis – unustada ära, et vastupidisel juhul poleks ehk loomingut enam üleüldse tulnudki.

Keda huvitavad Simmi suhted naistega, siis lahku- ja kokkuminekud on raamatus ka üsna avameelselt välja toodud. Naised ise räägivad ja tütred samuti. Eks ole tema elu olnud sel teemal nagu Ladina-Ameerika seebiseriaal, kus tegelasi ei vahetata, aga suhted muutuvad. Kui asjaosalised on oma suhete lahkamisega nõus, miks mitte. Lõpuks on see elu essents, millest kõik aru saavad.

Looming sõltub otseselt looja eraelu tõusudest ja mõõnadest, kõik, mis elus ette tuleb, jõuab mingil moel ka loomingusse. Seoseid ei pruugi esmapilgul märgata, aga need on olemas. Simm armastab oma filmides näidata igasugu masinaid töötamas ja need on tihti üpriski poeetilised pildid – tema lapsepõlv möödus ju Kiviõlis ja ta isa töötas kaevanduses. Simmi filmide oluline komponent on muusika. Kust ta oma muusikaarmastuse sai, kas lapsepõlve klaveritundidest? Küllap oli nii.

Simmi mitmetahulise loomingu nimekiri võtab paljalt pealkirjadena enda alla üsna mitu lehekülge. Kõigest on püütud rääkida, filmidest minnakse enamasti üle võtteplatsi markantsete lugudega, eriti napp on dokumentaalfilmidele antud taust. Kui küsimus oli mahus, võinuks ehk pikemalt süveneda parematesse, Simmi filmograafias olulistesse-pöördelistesse filmidesse ja muu hoopis kõrvale jätta. Nüüd on liueldud hoogsalt filmide pealispinnal. Oleks ju huvitav veel teada saada, mida kriitikud ja publik Simmist arvavad? Mis on Simmi mõjutanud? Kuidas ta filmid on aastatega muutunud? Kuidas on Simmi filmid meid, vaatajaid, mõjutanud? Missugusesse konteksti need asetuvad nüüd jms?

Aga ega saagi tahta kõiki vastuseid ühest kohast. Kivimaa raamat Simmist on mõeldud laheda lugemisena, rohkelt fotodega illustreeritud ja tekst väikeste ampsudena allaneelatavaks kujundatud. Raamat sisaldab ka filmograafiat ja filmiauhindade nimekirja, kohustuslikke rekvisiite režissööri elulooraamatus. Simmi raamatu ühesugune kujundus Kukumäe-raamatuga lubab uskuda, et Menu kirjastus on alustanud eesti filmitegijate sarja.

Partisanivõitlus nõuab vankumatut tahet, suurt pühendumist ja idealismi. Relvi ei ole, raha ei ole, vaenlane ümberringi. Võidab see, kellel rohkem närvi ja nutikust. Loodetavasti on Simmi kalender ikka tihedalt täis kirjutatud ja tööd jätkub.

2001. aastal ilmunud raamatusse „Kummardus Andrei Tarkovskile” on kirjutanud Simm järgmist: „Tol päeval, kui lõpetasime „Tätoveeringu” helindamise, sündis mul teine tütar, ta on praegu üheksa-aastane.” „No nii,” naeris Tarkovski, „nüüd pead pere hinges hoidma ja filmima järjest kõike, mis aga kätte satub.” „Ainult mitte seda, Andrei Arsenjevitš, seda ma teile luban. Jõud paneb südame janutama ja ainult nukrus kustutab selle janu.”