Isa, poeg ja püha vaim

Kolm esimest tänavust portreedokki „Koma“, „Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“ on tehtud kolmest väga eripalgelisest kunstnikust.

ANDRA TEEDE

Dokumentaalfilm „Koma“ (Ugri Film, Eesti 2018, 55 min), režissöörid-stsenaristid Maria Avdjuško ja Peeter Simm, produtsent Maria Avdjuško. Dokumentaalfilm „Jagatud valgus“ (Rühm Pluss Null, Missing Pictures, Eesti 2018, 59 min), režissöör-operaator Kullar Viimne, produtsent Erik Norkroos. Dokumentaalfilm „Enam kui elu“ (Allfilm, Zbanski Kino, Eesti 2018, 72 min), režissöörid Taavi Arus ja Indrek Spungin, operaator Taavi Arus, produtsent Pille Rünk.

2018. aastal on valminud esimesed kolm dokumentaalfilmi Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta portreefilmide konkursi kuuest võidutööst. Võistluse statuudi järgi pidid filmid tutvustama Eesti olulisi kultuuriinimesi ja nende loomingut. Vitraažikunstnik Dolores Hoffmannist kõnelev „Jagatud valgus“, teatrilavastajast Kalju Komissarovist tehtud „Koma“ ja punklauljast Freddy Grenzmannist rääkiv „Enam kui elu“ seda kindlasti ka teevad. Me saame teada kolme diametraalselt erineva Eesti kultuuriinimese igapäevatööst ja karjäärist, arenemisloost ja kaasaegsetest.

Riikliku tellimusena valminud film peaks olema aga enamat kui ühe inimese portree. See peaks rääkima midagi oma ajastust, olema kultuuridokument. Selles mõttes on Dolores Hoffmann ja Freddy Grenzmann oma filmide režissööridele olnud tänuväärsem materjal: usklikud ja punkarid on mõlemad hästi spetsiifilised, kindlate piiride, elustiili, väljanägemise ja ideoloogiaga subkultuurid. „Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“ võivad küll tunduda olevat teineteisest valgusaastate kaugusel, aga järjest vaadates leiab neist kahest maailmast küllaltki palju kattuvat. Eriti toredalt kõlksuvad kokku Mustvee Betaania koguduse palvemajas ülistuslaulu laulvad ja läbi Hoffmanni vitraaži langeva sooja valguse käes kerges rõõmudeliiriumis tantsivad usklikud ning mõnel Freddy ja Psychoterrori tühjavõitu saaliga kontserdil õllepurk näpus tuikuvad paistes fännid. Ilmselt ei tea üks seltskond muusikanautlejaid teisest midagi, kuid ühisosa on tugev. Noodid ja deliirium, isegi klubisuitsus välkuvad prožektorid ning läbi piiblilugusid vahendava klaasikunsti langevad päikesekiired võivad ju mõnes mõttes olla sugulased.

„Jagatud valgus“ on kolmest portreefilmist kõige kompaktsem, iga intervjuu avab meile järjest rohkem Hoffmanni loo ja tema iseloomu.

Kaader filmist

Minusugusele vaatajale, kes ei ole ilmtingimata usklik või punkar ega tea kummastki maailmast väga palju, on need filmid ka kahtlemata informatiivsed. Dokumentaalfilmi esimene funktsioon peakski olema edastada infot millegi olulise, loodetavasti vaatajale natukenegi tundmatu kohta, kusjuures parimal juhul ilma autori hinnanguta.

Selles mõttes on „Koma“ režissööridel Maria Avdjuškol ja Peeter Simmil käes natuke keerulisem materjal – teatraalid ei kuulu just nii äratuntavasse subkultuuri. Keerukust on lisanud seegi, et „Koma“ võtted katkestas Kalju Komissarovi surm. Kuigi filmis on olemas pikad intervjuud Komaga – need jõuti ära teha –, paistab autorite aukartus või siis leinaga segunenud armastus ikka väga selgelt välja. Lavakunstikooli XIV lennus õppinud Avdjuško, kes on „Koma“ inter­vjuudes küsija häälena sees, oli Komissarovi õpilane ja selles mõttes pole midagi imestada, et filmis pole dokumentaalset objektiivsust või üldistust. Autori austus teema vastu on lihtsalt nii suur, et on pimestanud kõik muu.

Tegelikult pakatavad kõik „Komas“ kaadrisse jõudnud inimesed, alates Elmo Nüganenist ja Katrin Karismast ja lõpetades korüfee õe Eha Komissarovi ja venna Koit Komissaroviga, nii suurest armastusest ja austusest, et mingiks rütmi- või meeleoluvahelduseks pole lootustki. Isegi näitlejate vallandamise pärast tekkinud konfliktist rääkides täidab Nüganeni nägu ainult lõputu, lõputu soojus. „Et öelda: leppinud, see võib-olla on vale sõna. Lihtsalt kõik ongi selge. Siin pole mingit … lihtsalt ongi kõik,“ meenutab Nüganen Koma pahast pilku kabinetis, mille ta oli õpetajalt üle võtnud. Pole ju erilist pinget? Pole ka midagi imestada. Kõik, kes on Eestis teatrit õppinud, ja ilmselt ka need, kes ei ole, oskavad aimata, milline sünergia jääb elu lõpuni õpilase ja õpetaja, mentori ja protežee vahele. Avalikud kanakitkumised on harvad ja juhtuvad pigem viimaste lendude, vihaste noortega – vanem põlvkond hoiab kokku.

„Koma“ üks agressiivsemaid hetki on Komissarovi kärkimine Viljandi kultuurikolledži teatritudengiteks pürgijatega. Sellest jääb vaatajale mulje, et tegemist ei ole ainult sooja ning helge karumõmmiga. Ega ei saagi olla: lavastaja ja õppejõud peab olema armutu, kohati jõhker, tundma kärpimis- ja karjumiskunsti. Ka arhiivikaadris, kus Komissarov 1980ndatel enne oma esimest lendu lavakas räägib, et tema juurde ei ole lollidel mõtet õppima tulla, on näha kiuslikkust ja otsest suuvärki. Seda enam tundub filmi konfliktivaba toon natuke vale.

Võib-olla tahtsidki režissöörid teatriloo jaoks mälestused ja info lihtsalt kokku koguda või tundus neile, et lein on piisav konflikt. „Koma“ algab Koma surmaga – musta riietatud leinajad seisavad Viljandis teatri ees ning Svjata Vatra solist Ruslan Trotšõnskõi räägib Ugala laval natuke murduva häälega, kuidas tema „hea sõber“ Komissarov talle palve esitas: „Kui ma suren, siis sa mängid.“ Iseenesest väga kõnekas, et lavastaja oskas niimoodi omaenese mineku lavastada. Ja see, kui Trotšõnskõi küünlaid täis laval mängib, on ilus – mööndusteta ilus.

Võib ju küsida, kui palju on sellises žanrifilmis sündmust ning pinget üldse vaja. Mul oli kunagi üks filmiõpetaja, kellele ma kurtsin dokumentaalfilmi praktikal oma hirmu, et mu kodutöö on igav, sest seal ainult räägitakse. Filmiõpetaja vastas, et pole midagi huvitavamat kui lähiplaan vanast mehest, kes räägib. Ta ei pea midagi tegema ja ei pea midagi juhtuma, sest hästi jutustavale vanale inimesele jääb kõik muu alla.

„Jagatud valgus“ ja „Koma“ ongi lugude jutustamise filmid, aeglased ja staatilised, just see on nende tugevus. Kui Ugala laval on matusemuusika ära mängitud, näeme Komissarovit teatri rekvisiidilaos ringi kõndimas ja pikki mälestusi heietamas. Vahepeal räägib ta ka koduaias, siis jälle teatris, jõuab käia nii lapsepõlves kui ka karjääri esimeste projektide juures.

Ega Dolores Hoffmanngi „Jagatud valguses“ suurt muud tee: ta istub pikki minuteid autos, suvila kulunud tugitoolis või töölaua taga. Kilomeetrid mööduvad, klaasi murtakse ja värvitakse ning vaataja saab teada inimese eluloo. Kuidas Hoffmann vaatas Ermitaažis egiptlaste kunsti ja kunsti armus, mis sai tema abielust, kuidas ta julges hakata kirikutele töid tegema, kuidas ta esimest korda sügaval Stalini ajal piiblit luges ja kuidas see teda muutis. Alguses vana testament, siis uus. Tänapäeval ei ole Hoffmannil nagu paljudel kunstnikel eriti tööd, raha ning tellimustega on keerulised lood, vahel teed mitu kuud tühja. Seejuures rendib Tallinn talle turuhinnast allpool pinda ja midagi ikka tuleb ka. See info kuhjub kiht-kihilt, iga intervjuu avab meile järjest rohkem Hoffmanni loo ja tema iseloomu, ning kuigi vaikne, on „Jagatud valgus“ väga huvitav film.

„Jagatud valguse“ ühed toredamad stseenid on need, kus Hoffmann Tallinna Püha Vaimu kogudusele Martin Lutheri teemalist vitraaži teeb ja õpetajale Gustav Peeter Piirile visandeid näitamas käib. See ei loe, et oled sadade tööde autor ja staaži on aastakümneid. Toorele projektile on ikkagi vaja tunnustust, tellimustöö peab saama kliendi heakskiidu. Selle ootusärevuse ning ebakindlusega on nii kerge samastuda. Mõnes mõttes ongi „Jagatud valgus“ selle ühe Martin Lutheri vitraaži teekonna lugu. Kõigepealt näidatakse klaasi valimist, siis rahastamise detaile, seejärel jõutakse kavanditest käsitööni, pannakse tõstukiga aken oma kohale, pühitsetakse see sisse, peetakse järelpeol tänukõnesid ning pannakse mulda uue koostöö seeme.

Ühe teose teekonna edastamise tõttu ongi „Jagatud valgus“ kolmest portreefilmist kõige kompaktsem, režissöör Kullar Viimsel on olnud väga konkreetne plaan. „Koma“ puhul seda kindlasti öelda ei saa: on lapsepõlvepilte ja matustel leinajaid, aga lavastaja mälestustest ei teki üht selge alguse ja lõpuga lugu. Võtete katkemisel on kindlasti siin­kohal oma roll, aga tundub, et režissöörid Avdjuško ja Simm ei tahtnudki näidata, ütleme, ühe lavastuse sündi või ühe kursuse õpetamist. Oluline oli vanameistrit intervjueerida, enne kui on hilja.

„Koma“ võtted katkestas Kalju Komissarovi surm. Autorite aukartus või siis leinaga segunenud armastus paistab väga selgelt välja.

Kaader filmist

„Enam kui elu“ erineb ülesehituselt nii Hoffmanni kui ka Komissarovi filmist. Freddy alustas oma esimese bändiga Anonüümne AK juba 1980ndate lõpul, Psychoterror hakkas tegutsema aastal 1991. Nüüdseks on pungi sünnist möödas 40 aastat ning režissöörid Taavi Arus ja Indrek Spungin ongi keskendunud küsimusele, milline on üldse tänapäeval punkari ja punklaulja roll. Nagu ütleb filmis Tõnu Trubetsky: „Kui me olime noored punkarid, siis tahtsime ülemaailmset anarhiat, aga tänapäeval ei saa anarhiat nõuda, sest siis tuleks ISIS selle asemel.“

Veider ongi, et kuigi Freddy on „Jagatud valguses“ ja „Komas“ portreteeritutest peaaegu poole noorem, räägitakse just filmis „Enam kui elu“ kõige rohkem mingist helgest minevikust, mida enam ei ole. Tänapäeva ühiskonnas ei oska Nõukogude Liidu lõpus ja kapitalismidžungli alguses purjakil kuulsust nautinud pungikuulsused endaga enam midagi peale hakata. Võiks ju tööle minna, mõni on läinudki, aga Freddy selleni ei madaldu.

Tõnu Karjatse on Sirbis „Enam kui elust“ kirjutades arutanud küsimuse üle, mis on üldse punk ja kui punk on keskealistel meestel heietada mineviku üle.* Ning tõesti, Freddy, Peeter Volkonski, Villu Tamme ja juba mainitud Tõnu Trubetsky – kamp, kes tuntud joodikpoeetide Raul Velbaumi ja Marko Mägi seltsis mikrobussiga suvisele viibimisele sõidab – , on ühelt poolt väga punk, kõik tuttavad näod, tagid seljas ja suitsud ees, aga teisalt on neis midagi kurba ja ebameeldivat. Nagu siis, kui pereisad 30 aastat pärast koolilõppu jälle vanade klassivendadega ühe seikluse ette võtta üritavad, aga peo käigus selgub, et lihtsalt enam ei jaksa. Hasso Krull ütleb filmis, et punk on kaua hoitud ebaküpsus – ja ebaküpseks püütakse selles sõidukis kahtlemata jääda. Iseasi, kui hea seda vaadata on.

Aruse ja Spungini teisest kahest portreefilmist palju äkilisema montaažiga ja animatsioonidega pildikeel meenutab mulle natuke Kilmi-Aarma 1990ndate temaatikaga filme. Inimeste intervjueerimine sõitvates autodes annab kindlasti dokile hoogu juurde, aga sellega ei ole lõpuni mindud ja mõni teine intervjuu on tehtud hoopis polstriga kaetud tagasihoidliku punkarile iseloomuliku kööktoa taustal. Selles mõttes võib täheldada kerget kaost ja kaos on kindlasti punk.

Kui otsida filmide „Koma“, „Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“ juures ühisosa, siis peale Eesti kultuuritegelaste on see veidral kombel Eesti suvi. Kõigis kolmes filmis saab suvilast või lopsaka aiaga majakesest eriti tähendusrikas pelgupaik. Dolores Hoffmann peseb vihma­veetünnis silmi, Freddy seob sauna jaoks vihta ja Komissarov unistab, et kui oleks natuke rohkem võhma, võtaks oma väikse tütre kaasa ja läheks kohe päris metsa. Kolmest kaks filmi lõpevad looduses, üks ka algab.

Võib ju naerda, et Eesti filmitegija juba teab, kuidas publikule meeldib lehis kaski vaadata, aga tegelikult ütlevad need maalolemise kaadrid meile palju rohkemat. Kunstnik on ka inimene. Ükskõik, kui vana. Ükskõik, kas ta väänleb purjus peaga keldriklubides või õpetab teatrikoolis noori, usub jumalat, viina või teatriimet – looduse rüppe kisub teda ikkagi. Selles on ka omaette saavutuse hõngu, et on, kuhu minna, on oma koht. Ei pea kogu aeg ootama kavanditele tagasisidet, kirjutama aruandeid või müüma pileteid.

* Tõnu Karjatse, Eesti parim esilaulja kultuuridokumendis. – Sirp 16. III 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming