Frititud vabadus preeriatolmuses kastmes

Tõnu Karjatse

Politseiohvitser: „Teie load, palun!”Maude: „Mul pole neid, ma ei usu neisse!” (Hal Ashby, „Harold ja Maude”, (1971) Loomulikult ei oska politseiohvitser seepeale midagi kosta ning 80aastane Maude ja 18aastane Harold võivad oma laenatud autoga edasi tuhiseda, et lõpule viia päästemissioon linnavingus vinduva puukese vabastamiseks, ümberistutamiseks kõikide võimaluste põllule – kõnnumaale. Tänavuse „Freedom Fries”  minifestivali avafilm  „Harold ja Maude” on oma tähenduslikult kihistuselt ka kõige rikkalikum ning seega sobivalt sümboolne võtmefilm kogu kavale. Lapsepõlveta poisi ja koonduslaagrist läbi käinud eaka naise armastusloos kohtuvad revolutsioonilised erinevused, mis vastanduvad stagneerunud kordustele. Enesetappe lavastav poiss märgib rahuolematut loovat alget, mida pärsib ülimalt reglementeeritud, eluta keskkonnas toimetav ema. Poisi armastatu, ekstsentriline vana daam, on aegade- ja süsteemiülene trikster, kes võib lõdva randmega näidata trääsa silmakirjalikele seadusesilmadele ja järjekordset mõttetut sõda propageerivatele sõjarditele. Surmalaagrist tagasi tulnud naine ja elukogemuseta nooruk moodustavad üheskoos jõu, mis heidab tõsise väljakutse kopitanud süsteemile.

Siin peegeldub põlvkondade ja suhtumiste vahe, väärtuskriis, kus senine tõekspidamiste paradigma on end ammendanud ning uus pole veel tekkinud. Ashby annab filmiga groteskse kommentaari 1970ndate alguse Ameerika Ühendriikides valitsenud meelsusele, kus usuti pigem algava Veevalaja ajastu päästvasse jõudu. Vietnami sõda, seksrevolutsioon, Charles Manson, Woodstocki festival, Watergate’i afäär olid aluseks uuele Ameerikale, kus lootus asendus masendusega ja lennud Kuule tähesõdadega.
Seekord alustatakse filmidega aastast 1971 ja lõpetatakse Vincent Gallo debüüdiga „Buffalo 66”, mille valmimisaastaks 1998. Vahepeale jääb kakskümmend aastat Ameerika ajalugu, kuid need filmid näivad lähtuvat samast narratiivist – aegumatust loost, mille peategelaseks on vabaduse ideaal. Selles loos on oma dramaatika, sest filmivalik osutab vabaduse ühiskonna läbikukkumisele. Vabaduse utoopiline potentsiaal on kandunud üksikisiku tasandile – seda ideaali kannavad ning püüavad teostada armsad mässajad Harold ja Maude, vastupandamatu kihutaja Kowalski („Kadumispunkt”/„Vanishing Point”, Richard C. Sarafian, 1971), süüdimatu Johnny Boy („Agulitänavad”/„Mean Streets”, Martin Scorsese, 1973), halastamatu Frank „Karistaja” Castle („Karistaja”/„The Punisher”, Mark Gold­blatt, 1989), julma mängu kistud Clay („Õmblus”/„Suture”, Scott McGehee, David Siegel, 1993) ja õnnetu endine vang Billy („Buffalo 66”). Nad kõik on anti-establishment-meelsuse esindajad, vastukultuuri kandjad, kes otsivad oma teed ja õigust enesekehtestamisele, oma elu korraldamisele. Viis, kuidas seda saavutada,  sõltub kontekstist: Maude võtab enda peale Haroldi pühendamise suurde ellu; lapsikult punk Johnnyboy vastandub teda raamidesse suruvale süsteemile relvaga vehkides; Billy võtab pantvangi suvalise plika, kes oleks talle rehabilitatsioonipiletiks; Kowalski aga kihutab end vabaks, murdes vastu teetõkkeid sööstes mitte ainult võimude vastupanu, vaid ka teda ängistava aja- ja ruumibarjääri. Korravalvurid ja võimud on sealjuures mädad ja müüdavad väikesed mutrikesed, keda kasutavad oma süsteemi alalhoidmiseks eetiliselt veelgi sodimad ülemused.
Prantsuse mõtleja Jean Baudrillard nendib Uue Maailma olemuse üle vaagivas esseekogumikus „Ameerika” (Eesti Raamat, 2007), et absoluutse vabaduse väljendus ongi Ühendriikide ida- ja läänerannikut ühendavad maanteed: autosõit on amneesia vaatemänguline vorm, kõige avastamine ja kõige, eelkõige oma jälgede kustutamine (lk 16). See on see, miks Kowalski kihlveost algav võidujooks surmaga on alati olnud sedavõrd köitev. Kiirus annab tagajärjele võimaluse võita põhjus. „Kiirus on hetkelisuse triumf aja kui sügavuse üle, pealispinna ja objektilisuse triumf iha sügavuse üle” (lk 13). „Kadumispunktis” väljendub preeria mõõtmatuse võlu, määratu avarus, mis peidab endas kõikmõeldavaid vabadusi ja naudinguid. See on  mõõtmatus, mille võlu võimendab kättesaamatu kaugus ja ajalooline eraldatus, kattes selle tänapäeva vaataja jaoks teatud müütilise looriga. Baudrillard kirjutab „Ameerikas”, et „absoluutse vabastamise loogiline tagajärg seisnebki vaatemängulises orgias, kiiruses, muutumiste silmapilksuses, üleüldistunud ekstsentrilisuses” (lk 121). Liiklusreegleid eiravast Kowalskist saab viimne mohikaanlane, vabaduse ingel ja märter, õigluse rüütel, kes ratsutab oma tulisel 1970. aasta Dodge Challengeril loojangusse.
Vincent Gallo Billy („Buffalo 66”) tahab samuti olla rüütel, aga ei oska. Vanglast vabanenuna satub ta suuremasse vanglasse kui need paksud seinad ja trellitatud aken, mis teda seni piiranud. Billy tunnetab paratamatust, et ta kuulub süsteemi, kuid seda mitte väljaspool vanglamüüre. Vanglast vaba maailm on talle ohtlik, pidetusetundest saab mootor, mida kütab kättemaksuiha. Robert De Niro kehastatud Johnny Boy („Agulitänavad”) loob enda vabaduse, eirates maffiale truu sõbra Charlie’ katseid teda „korrale” kutsuda. Oma eetika ja religioossete tõekspidamistega kimpus Charlie (Harvey Keitel) tahab olla osa suuremast pildist, loovutades maffiale vähehaaval oma vabadust. Johnny Boy aga on juba vaba. Tema anarhistlik, süüdimatu käitumine teeb ta suuremaks, kui seda lubab tema staatus maffiarakukeses. Süsteem sellist üleastumist aga ei salli, seda enam, et oma ettearvamatult käitumiselt sobiks Johnny Boy ideaalselt capo’ks endaks.
Mustanahaline Clay („Õmblus”) mängib teda raamistavat mängu kaasa, olles omaenda alateadvuse tekitatud mälublokaadi vang. „Õmblus” paneb kahtluse alla ka vaataja positsiooni kõikenägeva ja -teadva tunnistajana, ilmselgelt soovitakse teha musta valgeks ja valget mustaks: Clayd süüdistatakse selles, mida ta pole teinud, ja peetakse selleks, kes ta pole. Süsteemi nõrgima lüli katkedes jätkab Clay mängu, saades juba ametlikult uue identiteedi. See on alateadlik kohanemine oludega, oskus, mis aitabki ellu viia Ameerika unelmat. „Õmblus” hoiatab ka meediamängude kõikvõimsuse ja manipulatsiooni eest: ära usu seda, mida sulle tahetakse pakkuda. „Don’t believe the hype!” nagu ütles Public Enemy. „Vabadus ei tähenda inimest tema ideaalses reaalsuses, sisemises tões või läbipaistvuses – vabadus tähendab inimest, kes vahetab kohta, ringleb, muudab sugu, riideid ja kombeid vastavalt moele, mitte vastavalt moraalile.” („Ameerika” lk 122).
Karistaja Frank Castle („Karistaja”) on oma aktsioonides veelgi äärmuslikum. Ta lähtub kättemaksust ja alustab relva toel oma õiguse jaluleseadmist, tema koodeks on häving, puhastamine. Karistajast saab oma missioonis Vanish – mürgine putukatõrjevahend, mis kehtestab uue maailmakorra üle laipade. See on kommentaar väljapääsmatusele, kuhu olid 1990ndate lõpuks jõudnud Ühendriigid. Poliitikas väljendus see eelarvevaidlustes, mis viisid toona isegi valitsusasutuste töö ajutise katkemiseni (sama kordus ka hiljuti, põhjuseks riigi esimese mustanahalise presidendi tervishoiureform) ja tõid võimule maailmapolitseinik George Bushi. 
Minifestival „Freedom Fries” kaardistab 1970ndate alguse Ameerika, mille illusiooniks oli stagneerunud ja korrumpeerunud institutsionaliseerituse purunemine ning uue inimliku kodanikuühiskonna loomine. „Õmblus” ja „Karistaja” näitavad ka selle illusiooni hajumist. Jääb vaid üksikisik, indiviid, kellel on konstitutsiooniline vabadus ennast relva abil kaitsta. Nagu tõdeb Baudrillard, on Ameerikas realiseerunud utoopia ja seal realiseerub ka anti­utoopia: „ebaratsionaalsuse, deterritorialisatsiooni, subjekti ja kõne määramatuse, kõigi väärtuste neutraliseerumise, kultuuri surma utoopia”. („Ameerika”,
lk 123). Ameerika tühermaad, mille avaruse võlu tõid esile juba vesternid, kätkevad endas võimaluste ja ka võimatuste paljusust, absoluutset lummust, mida kiirgab Baudrillard’i järgi objektide millegagi suhestamata neutraalsus. See võimaldab vabadust taasluua, selleks vajalik energia saadakse vabaduse ideaali paradigma osade ümberjaotamisest ja uuesti kokkupanemisest. See on vabaduse lego ja „Freedom Fries” osutab mõnedele võimalustele, kuidas seda mängida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming