Film õiges helistikus

JÜRI REINVERE

Lõpus seisab üksik jalgrattatee, kus pärast sula, vihma, lund tõuseb päike.

Lõpus seisab üksik jalgrattatee, kus pärast sula, vihma, lund tõuseb päike.

Õnnelikel inimestel on harva vajadust oma õnnega väga avalikult välja tulla, niisamuti on heliloojatel vähe oskust oma muusikast rääkida – kuivõrd helilooja ongi kõik see, mida tema muusika, siis puuduvad tal selle jaoks lihtsalt sõnad.

Õnnetuid inimesi on igasuguseid, ja neil on tavaliselt palju rääkida. Üks nende alamvormidest on kindlasti režissöör, kes peab heliloojast filmi tegema, sest tema kaamera ette astub tavaliselt inimene, kes ei taha rääkida. Seepärast on maailm täis filme, mis on justkui heliloojast, aga tegelikult heliloojast mööda. Sellele aitavad kaasa nii heliloojad ise kui ka nende režissöörid: film rajatakse millelegi muule, visuaalsele ambitsioonile, poosidele, sügavatele, liigagi sügavatele mõtetele või kampaaniale. Lõpptulemuse sügavad mõtted on enamasti ikka vastavuses režissööri mõtetega, mitte rääkija omadega: istugu filmikaamera ees kas või Platon ise, montaažilaual saab temastki rääkiv pea, kelle jutt lõigatakse kokku just sellel moel, kui palju on montaažitoas taipu.

Seepärast on maailm täis halbu filme muusikutest ja need sarnanevad üksteisele nagu kaks tilka vett, ka heliloojad sarnanevad üksteisega, äravahetamiseni. Dorian Supini film on selles massiivis väga suur erand: ennekõike esineb seal inimene, teiseks ei püüagi ta mingit juurdekuulumatut teemat arendada, kolmandaks ei eksponeeri ta iseennast. Ka siis, kui selles filmis on helilooja, kes palju ei räägi, ka siis, kui kaadrid on pikad ja aeglaste võtete alla on jäetud rohkelt ruumi muusika kõlamise jaoks. Kõik on maitsekas järgnevuses ja algselt näiliselt seosetus suhtes kannab see kõik aga ühe lõpptulemuse suunas – inimeseni, kes on oma loomingu looja. Ja ka see lõpp-pilt on ekslik: ta on nii delikaatne, et tähelepanuta vaatajal võib ta märkamata jääda.

Nii imelik kui see ka pole, siis selliseid filme meie järelemõtlematus maailmas ei leidu enam. Maailm kubiseb filmidest, mis võitlevad kogu oma kestvuse aja iseenda eest ning äratavad vaatajais pigem kaastunnet tootjate eneseheitluste vastu, kui tekitavad arusaamist filmi mõttest. Tegelikult on ju probleem palju vähem režissöörides või tootjates, kui maailma korruptsioonis – ja meedia korruptsioonis, mis on hajutanud inimeste tajuvõime kuni selleni, et filmid on muutunud lihtsalt võltsiks ja igavaks.

Tõde ühest inimesest on aga raske filmida, veelgi raskem teda portreteerida, niipea kui selles on kas või üks nendest ohtlikest elementidest, mis kõik ebatõe suunas rihivad. Selleks aga, et tõde näha, on kindlasti abiks, kui sellele piisavalt lähedal olla – ja seda see film on kohe esimesest hetkest peale. Selle tunneb kohe ära. Tõde Pärdist on aga kindlasti üks väga raske vorm, sest iga inimene on suurem kui tema looming ja ka väiksem (katsu seda paradoksi teistele nähtavaks ja mõistetavaks teha!), raske mitte-eestlastele, kes peavad ühe filmi jooksul väga palju mõistma asju, mis ei kuulu nende tavateadvusesse, veelgi raskem eestlastele, kellele Pärt on segu kujutlusest ja tõest, sest tema peale on lihtsalt langenud terve kultuuri nähtav olemise koorem.

Nagu Pärdi muusika, nii lahendab ka Supin selle ürgränga ülesande väga nappide vahenditega, mis on välja joonistatud kirurgikäega ja milles väiksemadki detailid, isegi siis, kui need on paigutatud hajali, on võimelised täpse rõhuga kõnelema. Filmis võib hinnata mitmeid väärtuslikke asju, kuid minu arust on just selle õnnestumine filmi kõige suurem saavutus: loodud ja tabatud on selline motiivistik, mis lõpuks funktsioneerib (peaaegu) ükskõik millises järgnevuses. Nagu lõikaks Tarkovski oma „Peeglit” kokku, uuesti ja uuesti, ja peaaegu iga järgnevus kehtib. Sõnu on filmis vähe, kuid pilt inimesest on kattev. Muusikat filmis on palju, kuid film ei lämbu.

Sõnu on filmis vähe, kuid pilt inimesest on kattev. Muusikat filmis on palju,  kuid film ei lämbu.

Sõnu on filmis vähe, kuid pilt inimesest on kattev. Muusikat filmis on palju, kuid film ei lämbu.

Kaadrid filmist

Lähedalolemisega on teine probleem. Kui Bruno Monsaingeon tegi filmi Anderszewskist, ei puudunud selles kõrvalseisja unistus, milline tema peategelane peaks olema – ja arvatavasti filmis lõpuks esineski saavutamatu ideaal. Kui tehti film Richterist, vajus see poliitilise saladusemüüri taha, ilma et lõpuks oleks filmist midagi tema kohta teada saadud, nagu alati. Kui soomlased tegid äsja Sibeliuse juubeliaastaks monumentaalseid dokumentaalfilme, siis – vähemalt minul – jäi mulje, et need katsusid pigem minkida muumiat kui rääkida inimesest. Lähedalolijail on tihti omad soovid, omad tunded ja omad puudused, mis, arvatavasti, pole üldse mitte vähem ohtlikud, kui kogu bussitäis produtsente, kes võtteplatsile saabuvad ja teosega võimalikult palju ja võimalikult erinevat saavutada soovivad.

Ka neile karidele kõnesolev film ei eksi. Ta on lähedal, kuid mitte liiga lähedal, selleks et pimedusega löödud saada. Tegija jääb nähtamatuks, delikaatseks, nii nagu inimesed Pärdi ümbergi – nii et me ei teagi, mis kõik selle muusika taga veel üldse olemas on või millest kõigest on saanud ta tekkida. Aga jällegi nagu Pärdi endagi muusikas: see peaaegu olematu materjal saab tasapisi nähtavaks, muutub vormiks – oma olemuse kaudu, vargsi filmitud vaadete kaudu Pärdi argipäeva – nähtavaks, kui seda näha, sest muidugi võib ju ka kinniste silmadega vaadata ja oodata sealt seda, mida temas pole.

Seda ohtu katsub kogu dokumentaalkunst tänapäeval vältida ning Supini film kõnnib julgelt tema sisse. „Kõige tundlikum inimese instrument on hing – seejärel muutub see hääleks,“ ütleb Pärt filmis – kusagil enne lõppu sa taipad, et sa oled seda muutust näinud, nagu ilmutust, kuid sa ei oska täpselt määratleda, kuskohas või millega seoses. Inimene on alati suurem kui film temast, ent seda näha, nähtavaks teha – jällegi, nagu Pärdi muusikas – niimoodi, et vaatajale ei müüda teda nagu kiriklikke lendlehti korteri ukse vahelt, on teine asi. Milliseks oleks kujunenud dokumentaalfilm Mozartist? Ilmselt väga kaootiliseks. Milline oleks olnud film Verdist? Arvatavasti palju toretsevaid võtteid ja mingi pilt, mis poleks Verdiga olnud üldse vastavuses. Kas üht inimest on üldse võimalik tõeselt portreteerida? Kindlasti on, kuid selleks peab olema enne tahe, tahtmine tõene olla.

Kõige selle taga pole muidugi niivõrd režissööride oskamatus ega tootjate iha, vaid lihtsalt meedia korruptsioon. Sellest võib vaid vahel harva välja astuda, õigete inimestega, õige intiimsusega, õige elutunnetusega, natukene sellest kõigest eemale, natukene ebatraditsioonide suunas – on see siis muusikas või filmis. Nende alused on ju vägagi samad, nagu kaugete sugulaste puhul, kes ikka on ajaloo käigus üksteist mõjutanud, muutes inimesed ja nende tööd selliseks, nagu ta on kasvanud. Inimesed, kes on ümberringi, mõjutavad rohkem, kui meie seda teame, nagu kahepoolse kaamera puhul, mille järele Pärt Supini filmis puudust tunneb. Kuid see teine pool jääb nähtamatuks, ta pole oluline, ta vaid takistaks ekslevat vaatajat.

Selline portree Arvo Pärdist on kahtlemata üks kõige õnnestunumaid portreesid ühest kunstnikust, sest on filmitud õigesti, õiges helistikus. Lõpus seisab üksik jalgrattatee, kus pärast sula, vihma, lund tõuseb päike. Nii nagu kogu elu, kas või Arvo Pärdi elu, elu oma lõpmatus mitmepalgelisuses – mis, hoolimata suurtest raskustest, on muutunud oma täisolemuses – õnnelikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming