Ei näita hambaid

TÕNIS KAHU

Dokumentaalfilm „Hundi süda sees“ (Revolver film, Eesti 2015, 61 min), režissöör-stsenarist Liina Paakspuu, operaatorid Jarkko T. Laine, Liina Paakspuu, Viktor Koškin, Ants Martin Vahur, Jüri-Illimar Šestakov, Janis Jurkovskis ja Markus Orav, produtsent Karin Reinberg. Esilinastus 29. oktoobril Coca-Cola Plazas.

Kes see hunt ikkagi on ja kuidas teda leida? Ansambel Metsatöll filmis „Hundi süda sees”.

Kes see hunt ikkagi on ja kuidas teda leida? Ansambel Metsatöll filmis „Hundi süda sees”.

Kaader filmist

Film „Hundi süda sees“ koondab ennast hundi arhetüüpse kujundi ümber ning tutvustab sellelt pinnalt tõukudes kaht folk metal-ansamblit – meie Metsatölli ja Finntrolli Soomest. See ei ole väga hea film. Ta on sisimas lihtsalt üks fänni saadetud kiindumuskiri, püüdlik ja natuke sentimentaalne. Sinna juurde lisandub ambitsioone: soovi uskuda ja loota, et seal, kus metal kohtub folklooriga, avaneb meile olgu või silmanurgast ja vihjamisi mingi muistne teadmine meie loomuse kohta. Või õigemini näib film lootvat, et see asi ütleb ennast kuidagi ise. Näib lootvat sellele, et kaameral on mingi iseäralik võlujõud ning isegi argised ja banaalsed üksikasjad hakkavad midagi kaaluma ja moodustavad tähenduslikult kõnekaid seoseid. Ja siia-sinna filmi kujundikeelde lisatud leebe paganlik müstika justkui kontrolliks, kas me liigume ikka õiges suunas. Mis filmil puudub, on oskus olla poleemiline, küsida ja kahelda. Ma pole kunagi folk metal’it kui muusikažanri eriti hinnata osanud – ja sellest suhtekriisist teen ma juttu veel allpool –, kuid päris kindlasti on see väljendusviis väärt, et lubada tal taluda raskeid ja norivaid küsimusi. Miks määratleda ennast sellisel viisil? Kui tõeline saab olla seesugune kultuuriline moonutus? Kui ikkagi järgida mingeid seesuguseid printsiipe oma loomingus, siis mis tuleb ohvriks tuua? Ja loomulikult – kes see hunt ikkagi on ja kuidas teda leida?

Hundi kui teema peale mõeldes liigub film justkui kahes suunas – üks suund on lubadus, võimas ja pretensioonikas avaldus, ilmselt filmi käivitav põhiidee. Teine on kõhetu kompromiss, paljus paratamatu. Alustagem esimesest. Kujutlegem hunti korraks tema imagoloogilises kõrgsituatsioonis, paganliku ja kristliku maailma kokkupuutepunktis. Inglise ajaloolane Peter Brown kirjeldab Põhja-Euroopa kristlikku koloniseerimist kui omamoodi kontsentrilise skeemi sündi. Keskel oli inimasustus, ristimärki kandev tsivilisatsioon ning seda ümbritses igast küljest kõik sellest maailmast välja jäetu – surnud esivanemate vaimud, ühiskonnaheidikud, aga tegelikult muidugi loodus ise. See loodus oli väga elav ja väga ohtlik. Kusagilt eemalt võis hoiatava signaalina kuulda huntide ulgumist, mis kord tuli lähemale, siis hoidis kaugemale. Võtmeküsimus puudutas just kahe maailma piiri ja selle vastupanuvõimet. Too maailm seal kujuteldava ringi keskel vajas Jumala pidevalt kaitset ja tema hoolt piiride pärast. Kui paganlikud ühiskonnad toimisid selle kaudu, et inimliku ja loomaliku piirid olid avatud, siis kristlikus mudelis oli iga selline piiririkkumine mõeldamatu, kuivõrd pani ohtu inimloomuse enese. Näiteks libahundiks käimine – totaalne moondumine ja väärastus, olemuslikult enesest lahtiütlemine … Filmis tuleb see kõik jutuks, kohati kaude, kohati otsesõnu. Metsatölli torupillimängija Lauri räägib libahundist kui omamoodi avardunud seisundist ja laulja-kitarrist Markus tunnistab, et tahab oma muusikas vaadata maailma hundi silmadega. Ehk siis – mõlemad asetavad ennast sinna teisele poole kristliku ja paganliku piiri. Nende maailm – nii antakse meile mõista – on rohkem tasakaalus, kindel ja loomulik.

Probleem tuleneb sellest, et niisugune positsioon tühistab hundi kui metafoori. Sa ei saa hundiga samastuda. Sa ei saa teda omada, enese loomusse sulgeda, taltsutada. See on jõud, mis on liiga ülekaalukas, millega saab olla ainult võitluses. Metal-muusika toimib just seetõttu, et ta on valmis meile seda võitlust etendama. See draama võib lõppeda nii või siis teisiti ning me saame kuulajatena aru, et midagi on kaalul – sa annad sellele hundilikule algele midagi oma inimlikkuses ära ja saad selle vastu loomaliku jõu. Aga see triumf saab olla ainult ajutine… Folk metal seda aga minu arvates reeglina ei mõista. Ei mõista ka siin. Selle asemel juhtub too lohutav kompromiss, mida eespool mainisin – pehme ja säästlik kõneviis, ökoloogiline hõllandus, tagasipöördumine allikate juurde, kultuuriline korrektsus. Ja kui tuua hundi kujund tollest keskaegsest vastasseisust välja, siis selgub hoopis, et see looduslik mahemaailm seal on kaitstud ja puhas oma piirides ning pigem meie siinpool elame perversses, tehnitsistlikus rüvetatud maailmas, milles inimene avalas tähenduses tegelikult ellu jääda ei tohikski. Teisisõnu – vastasseis on ümber pööratud, kristlikku maailma kunagi ähvardanud kurjus on sõnastatud ümber kui paganlik panteistlik harmoonia ning hunt on pigem keegi, kes valvab selle mütoloogilise, eriliselt puhta eksistentsi piire. Selles kontekstis ei viita fraas „hundi süda sees“ enam mingile deformatsioonile, mingile häirele. See on lihtsalt (paljuski) romantismist laenatud kujutelm vabast inimesest.

Sellel kõigel polegi muidu ju midagi viga. Lihtsalt esteetiliselt on see õõnes võit ja tühjaläinud tasakaal. Hundi metafoor toimib siis, kui ta on seotud ohutunde, agressiivsuse ja vägivallaga, kui sind haarab õudus, et äkki tõesti on olemas jõud, mis on suuteline sind jumaliku eestkoste alt välja rebima. Kui aga hundi kuju on määratud märkima muistset süütust ja rikkumatust, olgugi kujutluslikku, siis tekib lihtsalt juba seegi küsimus, kuidas sellesse too metal sisse tuua – toosama agressiivsus, toosama vägivald. Metal-muusika vajab toimimiseks tehnitsismi, müra, kiirust, tegelikult valmisolekut nende abiga oma keha loomulikku keemiat muuta. Folk metal ei suuda ega ehk tahagi seda – nad on kinni selles haldjalikus harmoonias. Iseenesest ei saa seda kummalegi bändile pahaks panna. Nad tunduvad kenad inimesed olevat, rahul selles, mida teevad. Aga siiski – eriti Metsatölli kontserdikatked filmis (ja nende muusika üldisemalt) on selles mõttes õpetlikud. Nad justkui tahavadki siin ja seal päriselt rokkida, püüdlevad kehalist transgressiooni, aga miski hoiab neid tagasi. Nende müra pole päris müra, nende hunt pole kardetav, ei välguta silmadest tuld, ei näita terasest hambaid.

Nii saame kokku filmi, mis sobib neile, kes tahavad näha üht järjekordset subkultuuri ja kaht bändi enesele häält otsimas. Olgu siis nii. Midagi nad ju leidsid, aga see ei olnud tõeline ulg ja maa siinpool piirimärke ei värisenud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar