Donald Trumpi filmiriiul

Mõtteid Ameerika lõhestunud ühiskonnast enne peatseid valimisi Ameerika dokkide ja mängufilmide näitel

ANDREI LIIMETS

Senaator Bulworth tellib iseenda mõrva, vabaneb seeläbi diplomaatilise sõnaseadmise painest ja hakkab valijatega rääkima asjadest nii nagu need on. Sarnast lapsesuu-retoorikat kasutab edukalt enda kasuks ära ka Donald Trump.

Senaator Bulworth tellib iseenda mõrva, vabaneb seeläbi diplomaatilise sõnaseadmise painest ja hakkab valijatega rääkima asjadest nii nagu need on. Sarnast lapsesuu-retoorikat kasutab edukalt enda kasuks ära ka Donald Trump.

Kaader filmist „Bulworth“

Kui ameeriklased 8. novembril valimiskastide juures oma otsuse teevad, saab lõpu Ameerika Ühendriikide poliitikaajaloo üks kõige pikemaid, isiklikumaid ja sõjakamaid valimisvõitlusi. Vaatlejad vangutasid pead juba enne ebamugavust tekitanud teledebatte: kuidas saavad kaks kaalule jäänut olla need parimatest parimad, kelle vahel läheb jagamisele maailma kõige mõjuvõimsama poliitiku amet? Pikk ja kirglik vastasseis on surunud pooled sügavale kaevikusse. Usku oma kandidaadi paremusse ei kõiguta ükski skandaal ega vastuolu, kuigi neid kuhjub mõlemale jätkuvalt juurde.

Presidendivalimised on algusest peale olnud erakordselt kõrgendatud tähelepanu all vabariiklaste kandidaadi, bravuurika ärimehe Donald Trumpi tõttu. Igal liberaalsemal kirjutajal ja väljaandel tundub olevat olnud oma äratundmishetk, kui käreda ütlemisega multimiljonärist, väikesest vürtsist maitsetus poliitsupis, sai hiiglaslik piprakaun, mis on rikkunud kogu roa. Ka mina jälgisin aasta eest vabariiklaste debatte pigem lõbustatuna: Trump, justkui võõrale peole sisse trüginud kuldse parukaga rikkur, evis oma oponentidest hoopis magnetilisemat energiat, oli otsekohene ja iseseisev. Ühes debatis paluti kõigilt kandidaatidelt tavapäraste avasõnade asemel vastust konkreetsele küsimusele. Kõik teised suutsid ootamatus olukorras ette lugeda vaid oma programmilised pidepunktid, ainult Trump häälestas end tavapäraste märksõnaliste avasõnade asemel silmapilk küsimusele.

Võrdlus teiste vabariiklastega ehk ajukirurg Ben Carsoniga, kelle sõnavõtud mõjusid nii, nagu oleks ta korduvalt pea peale kukkunud, või veidrikust evangelisti Ted Cruziga oli Trumpile muidugi soodsam kui viibimine ühel laval kogenud ja terava debateerija Hillary Clintoniga. Panused on nüüdseks teised, antagonism ainult süvenenud, Trumpi naeruvääristamisest aga saanud üleilmne hobi. On siiski üsna ekslik arvata, nagu oleks Trump ise kurja juur, mitte paljude kaua kestnud ja keeruliste protsesside sõna otseses mõttes karjuvalt väljapaistev sümptom.

Siin me oleme, lõbustage meid!

2015. aasta dokfilmidest paistis auhindamistel enim silma varalahkunud soulitähest kõnelev „Amy“,1 pisut vähem pälvisid tähelepanu Mehhiko narkogängidest kõnelev „Kartellimaa“2 ning Indoneesia genotsiidi haavu avav, korraga õõvastav ja võrratu „Vaikuse nägu“.3 Aasta hiljem tundub aga, et praegu on dokkidest kõnekaim ajaloodokument hoopis siinpool ookeani suurema tähelepanuta jäänud „Parimad vaenlased“.4

1968. aastal korraldas uudistekanal ABC vaatajareitingute tõstmiseks poliitiliste debattide seeria. Kümnel õhtul läksid vastamisi vabariiklane William F. Buckley ja demokraat Gore Vidal. Poliitilistelt veendumustelt diametraalselt vastandlikke mehi ühendas peamiselt kaks asja: võimeka poliitilise mõtleja maine ning sügav vastastikune jälestus. Tasakaalukate ja sõnaosavate meeste kohtumised tõotasid tõeliselt kõrgeklassilist intellektuaalset jõukatsumist. Vaatajate hulga kasvades taandus debatt aga isiklikuks rünnakuks, emotsionaalseks sõnalahinguks. „Parimad vaenlased“ veab punktiiri 1960ndate lõpust otse tänapäeva, mil teleekraanil ei näe võimekaid mõtlejaid, vaid ainult üksteisest üle karjuvaid meelelahutajaid. Ameerika poliitika ja kandidaatide populaarsuse aluseks pole enam läbimõeldud analüüs ja tugevamad ideed, vaid kõlavamad heliampsud, teravamad tviidid ning YouTube’i klikid. Poliitika meelelahutuslikustumine koos paljude valijate katkenud kannatusega loob viljaka pinnase kaugenemiseks teadmispõhisest maailmavaatest (statistikute ja eliidi vandenõu!). Teenekas vabariiklane ja Trumpi üks lähemaid abilisi Newt Ginrich vastas teleajakirjanikule, kes viitas pidevalt kahaneva kuritegevuse näitajatele, et poliitikuna on inimeste tunnetus talle olulisem ning las arvud jääda statistikutele.

Lihtsustamist ei saa aga kirjutada ainult Donald Trumpi ja tema kampaaniameeskonna kraesse. Trump süüdistab peavoolumeediat kallutatuses talle omase bravuurika hüsteerilisusega, kuid tema jutus on oma iva. Trumpi viraalseks läinud heli- ja pildilõikude autoriks on ju enamasti ikkagi olnud liberaalsed õhtusaatejuhid, kelle käsutuses on USA popimate telekanalite magus eetriaeg. John Oliver, Seth Meyers, Trevor Noah, Stephen Colbert on küll teravmeelsed, aga siiski kaugel tasakaalustatud analüüsist. Ekraanikoomikud ei pretendeerigi tõele, aga suure osa Y-põlvkonna poliitiliste arusaamade kujundamisel on Jon Stewarti või Bill Maheri mõju olnud suurem kui poliitikute oma. Kuna kõik saab liigitada kergelt vasakpoolsete liberaaldemokraatide ja ateistlike linnainimeste hulka, jääbki mulje meediakanalite ühekülgsusest, mida Trump ekspluateerib täie mõnuga. Eks ole noore ja idealistlikuna kergem alla kugistada näiteks Michael Moore’i lihtsustusi ning meelelahutuslikult vaba faktikäsitlust, mitte aga Trumpi traditsioonilistele väärtustele rõhuvat populismi.

Trumpi edu talle astronoomilises koguses leheruumi ja eetriaega pakkunud meedias (ka halb reklaam olla reklaam) tugineb õigupoolest suuresti samale fenomenile, mis tegi populaarseks paljudele valijatele oluliselt söödavama kandidaadi, praeguse presidendi Barack Obama: asi on sotsiaalmeedias loodava kuvandi ärakasutamises, mugavas enesetundes kaamerate ees ning mahlakates väljaütlemistes. Rahvale pakuvad need jooned soodsa võimaluse vähem süveneda ja kinnistub ootus imagoloogiliselt toimiva ja meelelahutusliku persooni järele. On ime, et vabariiklastel läks nii kaua demokraatidele vastu astumisega klikinäljas meediatandril. Sama protsessi näeme ka USA suurima välispoliitilise murelapse, Islamiriigi taktikas. Noortele suunatud ning julgelt popkultuurile toetuv propaganda põhjustab palju peavalu läänemaailmale, kelle demokraatlike väärtuste retoorika on jõudnud pigem surnud punkti.

Valusalt prohvetlikuks on seetõttu osutunud Warren Beatty kirjutatud, lavastatud ja näideldud „Bulworth“.5 Elust väsinud ja valimiskaotuse äärel senaator Jay Bulworth otsustab oma elu kallilt kindlustada ning tellida seejärel omaenda mõrva. Eluga mõttes hüvastijätmine vabastab ta poliitkorrektsuse ahelatest nii rahastajate kui ka valijatega kohtudes. Mees ütleb välja kõik, mis pähe tuleb ja hinge rusub, ning lõpetab meedia rambivalguses kanepit kimudes, alkoholi lürpides ja oma mõtteid räpivormis esitades. Käredat otsekohesust saadab ootustele vastupidiselt meedias suur menu ning poliitilise karjääriga hüvasti jätnud mees võidab valimised. Trumpi fenomen seisneb samuti suuresti aususes ja otsekohesuses: mees räägib, mida mõtleb, ja riimib suust tuleva teksti vastupidiselt teleprompteritele toetuvatele professionaalidele justkui kohapeal kokku. Tõsi, Bulworth oli demokraat, kes hakkas peale vaeste ja rõhutute seisma ka vähemuste õiguste eest. Bernie Sandersi kaotus demokraatide eelvalimistel tähendas, et pettunute ning allasurutute häält esindava käreda agressiivsuse said oma arsenali hoopis abortide ja seksuaalvähemuste õiguste suhtes valdavalt vaenulikul positsioonil traditsionalistid. Aga eks Trumpki ole kõigi seksistlike ja rassistlike remarkide vahele pikkinud väite, et temast tuleks parim president ka mustanahalistele, mehhiklastele, LGBT-kogukonnale ja naistele.

Pole valgete meeste maa

Meelelahutuslikkusest hoolimata võiks Trump olla kõigest üksik kloun kõrbes, kui tema taga ei seisaks kirglikku ja truud valijate armeed. Trumpi manu kogunevad üritustel hordid, vaatamata lõpututele skandaalidele ja ründavatele sõnavõttudele, mis on ajanud ärevile kogu liberaalse tiiva, ja mille loetlemine nõuaks eraldi artiklit. Ameerika kuvandit loovad maailmas peamiselt metropolid New York ja Los Angeles, mistõttu on kerge unustada nende vahele jäävate piirkondade kümneid ja kümneid miljoneid inimesi, keda kirjeldatakse popkultuuris ja meedias pigem naeruvääristavalt või negatiivselt. Hirmutavalt lihtne on pidada igaüht, kes ei tõtta eelistama Clintonit Trumpile, kas mõneks „Rohelise toa“6 natsiks või „Pääsemise“7 maakaks.

Käesolevale poliitmeelelahutuse ajastule kohaselt leiab ühe parema ülevaate Trumpi valijatest hoopis lõbusate edetabelitega tuntust kogunud veebilehelt Cracked.com. David Wongi artikkel „Kuidas pool Ameerikat oma mõistuse kaotas“8 selgitab Trumpi fenomeni just filmide kaudu, tuues narratiivide ülesehituse näitena välja „Näljamängud“, „Tähesõjad“ ja „Kartmatu“.9 Kõigis neis esinevatel vastandustel nagu hea halva või rikas vaese vastu on veel üks kihistus: linlik maaelulise vastu.

Wong kirjutab, et talle kui väikelinnast pärit lapsele oli Chicago külastamine võrreldav Katniss Everdeeni saabumisega Kapitooliumi „Näljamängudes“: „Terve maailm pöörleb nende ümber. Iga telesari räägib Los Angelesest või New Yorgist, kuhu on ehk lisatud pisut Chicagot või Baltimore’i. Kui meist mõni saade tehti, olime me naerualused, suurte silmadega naiivsed totakad, nagu seriaalis „Pargid ja puhkealad“ ja „Newhart“,10 või sellised räpased mõrvarlikud mutandid nagu „Tõelises detektiivis“11 või „Pääsemises“ enne seda. Ülbus oli tunda sadade miilide taha.“

Wong tabab siin meediakuvandi osas naelapead: pole lihtne leida empaatilisi lugusid teemal, mis tunne on üles kasvada metropolidest kaugel. Seda, miks demokraatide retoorika Ameerika Ühendriikide jätkuvast erakordsest edukusest kõlab paljudes paikades kurtidele kõrvadele, iseloomustab suurepäraselt paari aasta tagune dokfilm „Rich Hill“.12 Hinnangutest hoiduvas filmis näidatakse kolme teismelise noore elu väikelinna slummis, teise, kui mitte kolmanda Ameerika versiooni Richard Linklateri menukist „Poisipõli“.13 Mitu põlvkonda vaesust, paranemislootuseta majanduslik olukord, ambitsioonitus, harimatus ja üks meditsiiniline häire teise otsa on vaid osa probleemist, kuna kõigil sealsetel inimestel puudub riigi edumüüdi ja tõotatud Ameerika unelmaga igasugune side.

„Kes ei ela ise ühes neist väikelinnadest, see seda lootusetust ei mõista. Suur osa karjäärivalikuist tähendab linna kolimist ja iga linna ümber on müür nimega „elukallidus“,“ kirjutab Wong. Ta osutab ka meediapildile suurlinnades toimuva kohta: „Mustanahalised mässavad, moslemid panevad pomme, geid levitavad aidsi, Mehhiko kartellid võtavad lastel pea maha, ateistid raiuvad jõulupuid tükkideks. Samal ajal elavad liberaalsed Lena Dunhamid oma 5000-dollarit-kuus-korteris, limpsivad veini ja ütlevad, et tegelik probleem on valged kristlased.“

Trumpi valija kaardistamine on olnud uurijatele tõsine ülesanne ning tulemus pole sugugi nii stereotüüpne, kui arvata võiks. Näiteks võidaks naiste seas küll ülekaalukalt Clinton, ent Trump edestab teda nende hulgas, kes peaksid parasjagu realiseerima omaenda killukese sellestsamast Ameerika unistusest. Ja need on täies elujõus noored valged mehed. Ameerika rahvastikutrend näitab peatselt tekkivat mustanahaliste ning latiinode ülekaalu, mis põhjustab Kesk-Lääne valgetes ängi, hirmu ja lootusetust. Süsteemne rassism lokkab jõudsalt nii haridussüsteemis kui ka igapäevaelus ning tänu migratsioonile sündinud riik pole oma valusa rassiminevikuga tänase päevani rahu teinud.

Kui „12 aastat orjana“14 noppis 2013. aastal parima filmi Oscari, ei saanud mujal maailmas paljud aru, miks kujunes see klassikaline ja kohati sentimentaalne draama niivõrd menukaks. Ameerika leheveergudel nenditi seevastu, et paljudele tähendas see esimest korda tõtt vaadata šokeeriva minevikuga, millest nooremad põlvkonnad midagi ei teadnud. Sama raevu annavad edasi „Selma“ või sel aastal „Sundance’i“ festivalil ülimenukaks osutunud „Rahvuse sünd“,15 mis püüab selle kurikuulsa pealkirja ära röövida David Wark Griffithi saja aasta eest tehtud filmiajalukku läinud samanimeliselt rassistlikult draamalt. Tajumaks, mida tähendab kasvada mustana üles Ameerikas, tasub vaadata mõjusalt minimalistlikku draamat „Fruitvale’i jaam“16 või mullust dokumentaalfilmi „Kolm ja pool minutit, kümme kuuli“.17 Mõlemad räägivad sellest, kuidas mustanahalistel noortel on tulnud kaotada traagilistes oludes elu valgete püstolist tulistatud kuuli tõttu ning kuidas see on tekitanud vastukaja, mis tunduks ümberpööratud nahavärvi korral absurdne. Mis puudutab aga Trumpile ette jäänud mehhiklastesse, keda Ameerika filmis iseloomustab peamiselt Danny Trejo ilmega gängster, siis tasub vaadata tasast draamat „Parem elu“,18 mis näitab ühe illegaalse migrandi püüdlusi alustada Los Angeleses uut elu.

Kes kardab Hillary Clintonit?

Üle aasta tagasi Ameerika Ühendriikides käies (välja olid hüütud esimesed kandidaadid ning Trumpi ei osanud veel keegi karta), sattusin ööbima dokilavastajast poliitaktivisti juurde. Toona võimalikesse kandidaatidesse süvenemata küsisin talt, kas ta hääletab ikka Clintoni poolt, sest kas see poleks mitte raju, kui esimesele mustale presidendile järgneks esimene naispresident. Võõrustaja vangutas mõtlikult pead ja sõnas, et miski ei teeks talle rohkem rõõmu kui esimene naispresident, kui see ainult poleks Hillary Clinton.

Demokraatide leeris oligi väikesele maavärinale lähedal Bernie Sanders, kes raputas establishment’i vägagi trumpliku poliitiliselt ebakorrektse ja agressiivse retoorikaga. Sama selgelt kui Hillary Clintoni tugevused – suur kogemus, tasakaalukas temperament, suurepärased oraatorivõimed – ilmneb tema puhul kõik see, mis on Ameerikas valesti: varanduslik kihistumine, finantspoliitiline vastutusvõimetus, röövellike pankade võim. Just Wall Streetist on Hollywoodi ja massimeedia vahendusel kujunenud tõeline kapitalismitondi kehastus. Juba 1987. aastal said filmis „Wall Street“19 kuulsaks Michael Douglase mängitud Gordon Gekko sõnad, et ahnus on hea. Kui toona võis seda pidada filmilikuks liialduseks, siis majanduskriisi tõttu sai börsimaaklerite ja investeerimispankurite kottimisest meelelahutuskino leib. Analüütilisemat külge esindab näiteks „Riskipiir“, muigel sui portreteerib „Wall Streeti hunt“, raevust pulbitseb aga „Suur vale“.20 Ja kuigi vannis šampanjat rüüpav Margot Robbie seletas viimases ära, kuidas käib aktsiate lühikeseks müümine, siis ei mõista keskmine valija ilmselt tänagi paremini, kuidas kuhjub astronoomiline riigivõlg ning miks ei parane keskmise töölise ostujõud majanduskasvu kiuste.

Nii Sanders kui ka Trump on sõdinud pankade, miljardäridest eliidi ja suurkorporatsioonide lobiraha vastu Ameerika poliitikas. Üks kõnekamaid momente vabariiklaste esimestes debattides oli hetk, mil Trump palus tõsta käe neil, kes pole temalt annetusi vastu võtnud. Üheksast laval olnust reageeris vaid kaks, ülejäänud jäid ebamugavuse tõttu nihelema. Raha valitseb. Seda, kui suur on erahuvide mõju Ameerika poliitikas, on näidatud terves reas dokkides ja mängufilmides. Üks valusamaid on kahtlemata Michael Moore’i „Haige“,21 kus lahatakse ka nende valimiste raames tulise debatiteemana esile kerkinud tervishoiusüsteemi olukorda. Moore toob hulga näiteid, kuidas ravimifirmadele soodsaid seadusi läbi surunud poliitikud on leidnud peagi finantsiliselt hulga soojema koha nendesamade farmaatsiaettevõtete juhatuses või nõukogus.

Seega pole ameeriklastel sugugi nii lihtne valida, nagu võiks arvata jõuliste vastanduste valguses. Hääl Trumpile on justkui hääl isolatsionismile, migratsioonivaenulikkusele ja toore jõu võimule, hääl Clintonile toetab aga status quo’d ja senise eliidi jätkamist. Trump võib pildilt taanduda, kuigi, ka aasta aega tagasi arvati, et pikka pidu tema kampaanial pole, ent tema esindatud probleemid on ühiskonnas alles. Majanduskasvust ja globaliseerumisest ei saa sugugi kõik võrdselt kasu, rassivastuolud kestavad ka pärast esimese musta presidendi ametiaega jõuliselt edasi ning keskmisel valijal pole selle kõige kiuste aega toimuvasse rohkem süveneda. Massimeedia, olgu vasak- või parempoolne, pakub aga endiselt mõnekümnesekundiliste klippidena kergesti tarbitavaid lihtsustatud seletusi.

Popkultuuril ja massimeedial on infokülluse ajastul tohutu võim, mida faktitäpsuse või moraalse keerukuse ahelad piiravad üha vähem. Ka filmidest jääb vaatajate mällu lõputult teadvustatud või teadvustamata meeme, mis võivad igapäevastes valikutes ootamatult ilmneda. Eestlastel ei ole kahjuks võimalik 8. novembril oma otsust teha. Seda vaatamata faktile, et USA riigipea isik on ka meie seisukohalt määravam kui Kadriorgu valitu. Üht häält on tarbimisaktiga aga lihtne anda: valida kinopiletit ostes film, mis maailma labasuseni ei lihtsusta, vaid aitab mõista protsesse ning arendada empaatiat.

1 „Amy“, Asif Kapadia, 2015.

2 „Cartel Land“, Matthew Heineman, 2015.

3 „The Look of Silence“, Joshua Oppenheimer, 2014.

4 „Best of Enemies“, Robert Gordon, Morgan Neville, 2015.

5 „Bulworth“, Warren Beatty, 1998.

6 „Green Room“, Jeremy Saulnier, 2015.

7 „Deliverance“, John Boorman, 1972.

8 David Wong, How Half of America Lost Its F**king Mind. – Cracked.com 12. X 2016.

9 „The Hunger Games“, Gary Ross, 2012; „Star Wars“, George Lucas, 1977; „Braveheart“, Mel Gibson, 1995.

10 „Parks and Recreation“, 2010–; „Newhart“, 1982–1990.

11 „True Detective“, 2014–2015.

12 „Rich Hill“, Andrew Droz Palermo, Tracy Droz Tragos, 2014.

13 „Boyhood“, Richard Linklater, 2014.

14 „12 Years a Slave“, Steve McQueen, 2013.

15 „Selma“, Ava DuVernay, 2014; „The Birth of a Nation“, Nate Parker, 2016.

16 „Fruitvale Station“, Ryan Coogler, 2013.

17 „3 ½ Minutes, Ten Bullets“, Marc Silver, 2015.

18 „A Better Life“, Chris Weitz, 2011.

19 „Wall Street“, Oliver Stone, 1987.

20 „Margin Call“, J. C. Chandor, 2011; „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013; „The Big Short“, Adam McKay, 2015.

21 „Sicko“, Michael Moore, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming