Eesti filmitegijate edu jääb alaväärsuskompleksi taha

Andra Teede

Gabriel Dettre on Ungari päritolu režissöör ja produtsent, kes on tegutsenud pikka aega Ameerikas. Sel hooajal elab ta Tallinnas, õpetades filmitegemist noortele režissööridele ja näitlejatele.

Kuidas sattusid Tallinnasse Balti filmi- ja meediakooli ning lavakunstikooli filmiõppejõuks?
Gabriel Dettre: 2002. aastal näidati PÖFFil minu filmi „Pilv Gangese kohal” („Felhö a Gangesz felett”, 2001). Siin kutsus Urmas Bereczki mind tegema filmi, mis pidi ilmuma tema välja antava Bernard Kangro kogumikuga koos. Film koosneb sketšidest, mis on inspireeritud 32st Kangro luuletusest. Toivo Tulev tegi muusika, Harriet Toompere mängib peaosas, aga filmis on kasutatud ka palju dokumentaalmaterjali. Möödunud suvel, kui mul olid võtted Eestis, kohtusin uuesti Tiina Lokiga, keda tunnen samuti juba kümme aastat. Ta kutsus mu Balti filmi- ja meediakooli, sest tal oli olnud probleeme nii Ilmar Raagi kui Hardi Volmeriga ja ta vajas neile asendajat. Mul oli järgmise suure filmini sobivalt üle aasta aega, nii et olin kohe nõus ja sõitsin juba mõne nädala pärast Tallinnasse elama. Tulin Riiast bussiga ja kuigi Tiina Lokk pidi mulle bussijaama vastu tulema, oli mul vastas hoopis tema assistent, kelle sõnul oli Tiina BFMist lahkunud ja tema asemel nüüd tööl uus filmiosakonna juhataja. Minu viimasest õpetajatööst New Yorgi ülikoolis on möödas kakskümmend aastat. Olin küll vahepeal läbi viinud töötubasid, kuid olin väga põnevil, kui mulle pakuti muutunud olukorras võimalust tegelda lavakunstikooli tudengitega.

Kas sa mõtled kunstniku ja õppejõuna nende ametite eetilisele poolele?
Kuigi saan Eestis olla vaid aasta, näen juba praegu muutust mitmes oma õpilases. Vastutus, mida tunnen õpetades, on samaväärne vastutusega, mis on mul kunstnikuna filme tehes. Kunstniku-eetika on kompassiks minu elus, ma ei teeks midagi pahatahtlikku isegi väga suure rahasumma eest. Kunagi tegin ühe reklaami Nike’ile ja kirjutasin raha eest paar õudusfilmistsenaariumi, aga see on ka kõik. Midagi päris halba, kahjulikku või ebasündsat pole ma siiski teinud. Eetika on kunstis mulle väga oluline, aga see on ilmselt ka põhjus, miks mu karjäär on jäänud oodatust kesisemaks – vähemalt ma olen õilis.
Loovisikuna vastutad juba oma esivanemate ees. Tuleb edasi töötada, sest maailm on mitmes mõttes haige koht. Kuna film on kõige mõjukam kunstiliik, siis tuleb filme tehes mõista, et nende abil on võimalik isegi väikesel või tähtsusetul määral maailma muuta. Kui režissöör mõjutab oma publikut, siis õppejõud oma tudengeid ja mõlemal juhul maailm muutub. Sellepärast ma seda tööd teengi.

Sul on filmitegemise ja õpetamise kogemus nii Euroopas kui Ameerikas. Need on väga erinevad keskkonnad juba kas või sellepärast, et Euroopale iseloomulikku kunstide riiklikku toetamist Ameerikas ei leia. Kuidas sa oma kogemusi võrdluses näed?
Ameerika on tõesti lollidemaa, selles ei ole mingit küsimust. Vahe intellektuaalse eliidi ja teiste vahel on üüratu, palju suurem kui Euroopas. Seal on suur protsent inimesi, kes ei oska lugeda.
Paljud inimesed Ameerikas saavad siiski aru, et selle maaga on midagi väga valesti. Nende seas on eliit, kes tuleb Harvardist, Yale’ist, Columbiast, New Yorgi ülikoolist, kellel on raha ja teadmised, soov ja võimalused võtta midagi ette selle halva mainega. Kultuuri toetamine oli aastaid viis oma maksukoormust vähendada. Tänu sellele maksuseadusele on Ameerikas praegu palju ilusaid muuseume ja sai võimalikuks Ameerika sõltumatute filmide oma kuldaeg. Lühifilmidele ja dokumentaalidele on seal isegi mingid fondid olemas, on ka võimalik taotleda firmadelt sponsorlust.
Minu esimese mängufilmi maksid kinni rikkad sõbrad, keda olin kohanud ülikoolis. Ameerika on ikka veel unistuste maa, nii et paljudel inimestel on optimism alles. Palju töötatakse täiesti tasuta, lootuses uute tutvuste kaudu pääseda ligi millelegi suuremale. Kui sul on hea projekt, siis on sellise mentaliteediga inimeste seast väga lihtne leida terveid meeskondi, kes sinu heaks tasuta töötavad nädalaid ja kuid. Ameerikas tuleb aastas välja umbes seitsesada filmi ja nendest  viissada on tavaliselt väga halvad, isegi sealsete standardite järgi. Kui sul on hea film, mis pääseb aasta saja parema filmi hulka, on see suur asi. Mina töötasin algajana alati suurte nimedega. Minu esimese mängufilmi tegemise ajal ei makstud kellelegi palka, kuigi seal osalesid väga tuntud näitlejad. Yo-Yo Ma mängis seal tšellot, tasuta. Mäletan, et ta kutsus mu pärast oma kontserti Carnegie Hallis oma garderoobi. Meie jutu ajal hakkas ta just riideid vahetama ja kirjutas aluspesus alla tšekile, mis talle selle õhtu eest 30 000 dollarit sisse tõi. Minu juurde tuli ta tasuta.

Euroopas on palju raskem leida neid, kes on selleks valmis ja nõus. Kui riigiteatris on koht kindlustatud, siis mis võiks üldse sundida haarama igast võimalusest?
Ameerikas on tahtjaid palju ja sõelad tihedad, nii et seal ei tähenda isegi väga heas ülikoolis käimine seda, et sinust saab kunstnik. Mina käisin New Yorgi ülikooli alla kuuluvas filmikoolis Tisch School of Arts ja hiljem ka õpetasin seal. Kooliajal oli mu korterikaaslaseks vahepeal Ang Lee, seltskonnas liikusid näiteks Todd Solondz, Ted Hope, Jim Jarmusch ja veel paljud edukad filmitegijad, kellest mõnega koos ma ka töötasin. Ent isegi selle kooli vilistlastest on 90% tänaseks valgustajad või muud väikesed mutrikesed, või üldse ametit vahetanud.

Ühel eluperioodil olid ka kinoomanik.
Mul oli juba Budapestis elades oma restoran Off Broadway, üheksakümnendate keskel, kui kolisin koos oma abikaasa Kathleen Gatiga tagasi Euroopasse. Kathy on Transilvaania juurtega kanadalane, tuntud seebiooperite staar. Restoranil läks väga hästi: keskendusime orgaanilisele toidule, kõik oli puhas ja kvaliteetne. Keset Budapesti oli vana kino nimega Hunnia. Kommunismi ajal kuulusid kinod Ungaris filmistuudiotele ja üheksakümnendatel see traditsioon jätkus, aga Hunniat taheti kinni panna, nii et ma ostsin selle ära. Mul oli sel ajal palju raha, aga seda ei jätkunud kauaks. Me läksime Kathyga lahku ja oma uue pruudi Melindaga olime rahaga päris hooletud. Näiteks istusime oma restoranis ja äkki tuli mõte, et võiks reisile minna. Järgmisel päeval sõitsime Dublinisse ja jäime Iirimaale pooleteiseks kuuks, jättes Ungaris oma ärid täielikult unarusse. Tahtsin pealegi ikka rohkem filmidele keskenduda, mitte olla ärimees.
Mul on alati olnud kinnisidee, et 90% asjadest, mida inimesed peavad tegema, on tühised. Paar ametit siiski on, mis õigustavad su olemasolu. Õpetamine on üks neist, kas siis spirituaalne või muu; inimeste juhtimine – ja ma ei pea siin silmas poliitikuid –, ravimine ja nende vajaduste rahuldamine, mida saab rahuldada ainult kunstnik. Olen alati püüdnud tegutseda selle nimekirja raames, muidu kaob mul kohe huvi.

Oled olnud mitmeid kordi abielus. Kas sassis eraelu on sinu arvates kunstniku puhul paratamatu?
Ungari keeles on ütlus: sa võid olla kas uudishimulik või õnnelik. Uudishimu maailma vastu, kunstnikuna nähtav maailma erakordsus hoiab sind erksana ja paneb aju tööle. Segadus nii materiaalses elus kui inimsuhetes sõprade ja naistega käib asjaga tõesti kaasas. See on ilmselge.
Kui juba sellest räägime, siis ma ei ole kunagi naisi keppinud sportlikust huvist. Eks ma olen paljudele naistele haiget teinud, aga vähemalt võtan neid tõsiselt nagu oma sõprugi ja püüan neile läheneda sama noobli hoiakuga kui oma tööle. Tihti ei saa ma sellega hakkama.
Samuti on mulle tuttav alkoholism, nagu suurele osale kunstnikele. Miks mitte proovida kõike? Kui oled piisavalt küps, ei taha sa heroiini proovida, sest tead, et ükskord võib see terve su elu persse keerata, aga ainete tarvitamisega ongi teistmoodi. Maailma nägemiseks vajalik uudishimu ja avatus on tegelikult väga väsitav. Ma loen kogu aeg korraga viitkümmet raamatut ja vaatan aastas umbes 800 filmi, aga ikkagi vaevab mind pidev rahulolematus. Mida rohkem teed, seda õnnetum oled, sest mõistad, et ei suuda kunagi kõike soovitut saavutada. Siis tulevadki mängu alkohol või mõnuained.

Kas sul on olnud kogemusi tsensuuriga?
Poliitilises mõttes mitte. Ma läksin ära Ameerikasse enne, kui jõudsin sellega kommunismis kokku puutuda. Eks ka Ameerikas tsenseeritakse laiale publikule mõeldud filme, aga teiste asjade pärast: ei tohi olla liiga palju paljast ihu ja veel viisteist aastat tagasi ei tohtinud näidata rassidevahelisi paare. Siiani on see väga ohtlik käik, kui filmis näiteks suudleb must mees valge naisega, vastupidist vahekorda võetakse natuke leebemalt.
Ungaris tegin ma 1995. aastal dokumentaalfilmi „Näitlejanna ja surm” („A színésznö és a halál”), kus Kathleen rääkis oma ema surmast. See oli väga valus ja huvitav film, mis pälvis palju edu. Tahtsin oma järgmisest filmist teha sellele paralleeli, kus me näeme surijat ennast, mitte inimesi, kes temast maha jäävad. Leidsin hospiitsorganisatsiooni kaudu ühe vana mehe, tuntud tõlkija, kes oli vähki suremas. Ta oli ise ka kunstnikuhing, kunagine poeet, nii et oli hea meelega nõus endast viimast märki maha jätma. Meie võttegrupp käis mitme kuu jooksul iga päev tema ja ta naise juures kodus, me filmisime surma hetke, laiba äraviimist ning kõiki hetki enne ja pärast seda. Tema naine oli projektist nii haaratud, et neil öödel, kui meid seal ei olnud, tegi ta haige käitumise ja jutu kohta ülestähendusi, et need mulle järgmisel hommikul edasi anda.
Selles filmis on nii palju ilusaid asju, millest enamik ei olnud isegi minu panus, teema ise kõneles. Kui tõlkija ise oli juba pool aastat surnud, sai mul film monteeritud. Ma läksin seda esimesena tema lesele näitama ja ta keelas selle filmi ära. Ilmselt oli ta selleks ajaks hakanud oma mehe kaotamisega leppima ja filmi nägemine tiris haava uuesti lahti. Oleksin võinud naisega kohtusse minna ja seal kindlasti võitnud, sest mul oli ju lindil tema pidev projektile kaasaaitamine ja nende mõlema alatine nõusolek, aga ma ei läinud. Mul oli temast kahju. Filmikompanii kaotas muidugi tohutult raha, sest saime dokumentaali ainult ühe korra riiklikus televisioonis näidata. Aga ma arvan, et tegin ikkagi õigesti. Las see naine siis olla rahus. Küll olen ma filmi välismaal festivalidel näidanud, sest selle vastu ei saa ta midagi teha.

Mida sa arvad Eesti filmi probleemidest? Miks meil ei ole ühtegi korralikku edulugu?
Ma arvan, et Eesti filmide ebaedu ei tule nende liigsest unelemisest, vaid probleem on teie teatavas alaväärsuskompleksis – ja see kummitab kõiki väikseid rahvaid. Esiteks ei julge te teha seda, mida te tegelikult suudaksite või tahaksite. Teile tundub, et teie pingutused ei ole rahvusvahelises mõttes piisavalt olulised. Selle tunde kompenseerimiseks püüavad mõned inimesed teha midagi halvas mõttes väga kunstilist, pannes oma filmi igasuguseid totrusi, snobismi ja amatöörlust. Mul on tunne, et teil on puudu aususest, mis kaasneb vabaduse ja võrdsusega.
Teiseks on filmitegijal palju nõudmisi: filmid peavad olema populaarsed, rahvusvahelise festivalilevi korral saavad neist päritoluriigi esindajad, tekitades autorile tunde, et ta on huvitavam, kui ta tegelikult on. Ainult siis, kui sa lõpetad rollide võtmise või publikule meeldida tahtmise, kui oled tõeliselt aus, oled ka loominguliselt edukas. Veiko Õunpuu on teil selline aus režissöör, aga ma ei oskaks teisi hetkel nimetada. Näitlejad on aga teie filminduse kõige parem osa: mulle meeldivad näiteks Laine Mägi, Peeter Volkonski, Tiina Tauraite või Jaanika Arum ja Lauri Lagle.

Sinu viimane film „Antigone” (2011) ei jäta küll muljet, et tahad publikule meeldida: Vanaaegne tekst ja väga spetsiifiline pildikeel on kõike muud kui populistlik.
Ega ennast ei saa ka ausaks sundida. Kui püüad snobismi vältida, võid just võltsilt lõpetada. „Antigones” räägin ma praegusest võimuvõitlusest ja võimust, mis inimesi ekspluateerib ja rõhub.  Ma räägin ahastusest, raskustest, ühiskonnast, mis on nii materiaalne, et surub kõik emotsionaalsed väärtused tagaplaanile. Inimesed võõranduvad üksteisest, nii et absoluutselt kõik siin maailmas on üks suur vale. Väikeriigis on teil ilmselt natuke kergem, aga ka Eestis ei saa ilmselgelt uskuda paljut, mida räägivad poliitikud, edastab meedia või ärimaailm.
„Antigone” klassikalise tekstiga kohtusin ma juhuslikult ja armusin sellesse kohe. Filmi teema ehk võimuvõitlus on alati olemas olnud, see on osa inimloomusest. Originaaltekstis peitub ajatu keeleilu ja psühholoogiline sügavus, mille edastamiseks leiutasin väga erilised võtted. Näitlejaid näidatakse suures plaanis mu enda fotodest loodud taustadel. Teen oma elus palju abstraktseid fotosid, filmis on piltidel Kapadookia koopad, paleed Marokos, laed Veneetsias, ühe Brüsseli kasiino sissekäik, Sahara kõrb, Tšiili küla majasein jne. Tõin „Antigonesse” sisse terve maailma ning oma elu ja rännakud, kuigi nii abstraktselt, et sellest saan ainult mina aru.
Ma ei lubanud näitlejail üldse liigutada: kasutasin neid nukkudena, kellega mängitakse veidrat ja julma mängu. See sobis kokku teksti vägivaldse olemusega.
„Antigone” ei ole kassahitt ega menufilm, aga kui ma ei oleks seda filmi teinud, poleks midagi sellist mitte kunagi tehtud. See film on mu enda eriline kunstiline lähenemine ühel konkreetsel hetkel minu elus. „Antigones” mängivad ungari näitlejad on mu parimad sõbrad, mis teeb selle filmi veel isiklikumaks.
Tõlkinud Andra Teede