Mälestusi Euroopast

Stjepan Hundić

Wes Andersoni ja Bill Murrayga vestleb Stjepan Hundić. Berliini filmifestivalil esilinastus veebruaris Wes Andersoni uus film „Grand Budapesti hotell”, mida paljud peavad tema parimaks. Anderson jätkab oma omapärase poeetikaga autoristiili, aga on sukeldunud seekord hämaramasse vette kui kunagi varem. Ülistiilne tragikomöödia ühest hotellimänedžerist ja varastatud maalist kuulutab ühtlasi ette natsismi tõusu 1930ndate Euroopas ja katastroofilise globaalse sõja vältimatut lähenemist.  „Grand Budapesti hotelli” üks peaosalisi on 64aastane Bill Murray, kes annab väga harva intervjuusid ning on Andersoni filmides üles astunud päris algusest peale.

„Grand Budapesti hotell” on komöödia, aga filmi ajalooline taust on väga sünge …
Wes Anderson: Jaa, see on mu seni süngeim film. Tegevus toimub ühel ajaloo kõige hirmutavamal ajal ja kahtlen, kas üheski mu filmis esineb surma ja tapmist nii palju kui siin. Õhus on katastroofiootus. Sõda on tulemas. Mingis mõttes on see küll ka minu kõige koomilisem film, meenutades ennekõike vanemaid Hollywoodi filme, kuigi sellel on märksa tumedam allhoovus. 

Kas filmist võib lugeda välja ka vihje parempöördele kogu Euroopas ja hirmule võimalike tulevikumuudatuste ees?
Seda võib öelda küll. Filmis on liftipoiss, kes on pärit kuskilt Lähis-Idast. Kas ta on tulnud Palestiinast või tulevase Iisraeli aladelt? On ta araablane või juut? Ma ei tea. Ta on segu ja esindab neid kõiki. Tal pole riiki, millel on selle loo kontekstis väga sügav tähendus. Filmis luuakse maa nimega Zubrowka, mis on saanud nime viinasordi järgi. Jutt käib sõjast, mis tundub algavat 1932. aastal. Osalevad fašistid, aga mis seal sõjas täpsemalt juhtuma hakkab, pole teada. See on teine reaalsus.
Seos Euroopaga on siin samasugune, kui oleks tõelistel ajaloolistel sündmustel põhineva loo puhul. Igaühel on siit võimalik midagi leida.

Kõik elasid võtteperioodi ajal koos ühes hotellis. Kui sa tegid „Kuupaiste kuningriiki” („Moonrise Kingdom”, 2012), elasite kõik ühes üürimajas. Kas see on sinu viis inimesi koos hoida?
Me sattusime Görlitzi-nimelisse väikelinna, kuna olime näinud fotosid kauplusest, mida me lõpuks filmis hotellina kasutasime. Otsisime ööbimispaika ja kesklinna kandis leidsimegi ühe väikese hotelli, mis hakkas mulle väljastpoolt kohe meeldima. Lihtsalt hea tunne tuli kohe selle kohaga. Saime kesklinna tekitada päris oma baasi. Tõime pisikesse kööki oma koka, meigiosakond sai üles seatud fuajeesse ja montaažiruum oli otse üle tee, nii et kõik klappis täiesti ideaalselt.

Kas sulle on oluline perekonnatunne, et üritad kõiki inimesi enda ümber hoida? Aitab see sul tööd teha?
See on mitme asja kombinatsioon. Kui tood hulga inimesi võõrasse kohta ei maksa neile just eriti palju, siis peaks kõigil vähemalt olemise mugavaks tegema. Nii et me natuke muretseme selle pärast. Pealegi olen aastate jooksul selgeks saanud, et koos saab ka nalja kõvasti rohkem.

Sa töötad tihti samade näitlejatega.
Kõigi nende näitlejatega on mu teed ristunud sellepärast, et olin fänn ja tahtsin nendega koos töötada. See on täielik luksus, et me neid filmis kasutada saame, et just nemad mu karakterid elu äratavad. Seejuures on nad sellised inimesed, kellega koos on olnud väga meeldiv filmi teha. Kuna filmitöö käib üsna eraldatud keskkonnas, siis tahan töötada koos nendega, kes suudavad mind ja üksteist tõeliselt inspireerida.

Miks nad on nõus koos sinuga tööd tegema?
Ei saa väita, et ma vastust tean. Mul on õnnestunud neid veenda. Nad teenivad kõik väga palju raha. Mina olen paar viimast aastat oma elust selle ühe projektiga vaeva näinud, nemad on aga teinud vahepeal igasuguseid asju, nii et ma ei muretse väga nende rahalise seisu pärast. Ma tean, et nad on minust palju rikkamad. Minu esimese filmi „Rushmore” (1998) puhul tekis küll mure, kuidas maksta peaosalisele Bill Murrayle. Ma teadsin, et eelmise filmi eest oli ta saanud üheksa miljonit dollarit – sel perioodil, kui ta tegi „Lõputu küünlapäeva” („Groundhog Day”, 1993) – ja see oli meie filmi kogu eelarve. Mõistsin, et nii palju pole talle võimalik maksta ja küsisin otse, et mida teha. Ta vastas, et on rolliga nõus filminäitlejate liidu miinimumi eest: see summa oli kõigest 9000 dollarit. Murray tegi meile kingituse. Sellest sai hiljem meie standardpakkumine kõigile näitlejatele. Nüüd maksame rohkem, aga ega tal pole kedagi teist süüdistada peale iseenda (naerab).

Kas sa veedad näitlejatega ka võtetevahelisel perioodil aega?
Eks see oleneb asjaoludest. Tead küll, kuidas selliste inimestega on. Üks elab Inglismaal, aga töötab regulaarselt igal pool üle maailma. Teine on Prantsusmaal. Kolmas hetkel Austraalias, aga lõpetas just filmimise Budapestis. See on suurema osa ajast Itaalias, too aga Los Angeleses. Seda saab ainult vahel kätte, aga vot selle kohta ei tea keegi üldse midagi.

Aga sa ise?
Elan osa ajast Prantsusmaal ja osalt New Yorgis. Kahel viimasel aastal olen palju elanud ka Saksamaal. Filmi monteerisime Inglismaal, mis on lõppetapiks väga sobiv koht ehk seal on mugav teha kogu järelproduktsioon.

Sa kirjutasid Gustavi osa Ralph Fiennesele. Mida peab tegema, et saada Wes Andersoni näitlejaks?
Ma ei tea vastust, aga Ralph on näitleja, kellega olen tahtnud koos töötada sellest hetkest, kui nägin teda esimest korda filmis. Minu meelest muutis ta oma rolli märksa paremaks, kui käsikirja põhjal oleks võinud arvata. Haruldane võimalus kellegi sellisega koos töötada.

Kas sul õnnestub Gene Hackman veel mõnda oma filmi värvata?
Mul on tegelane, kellele olen temale mõeldes isegi paar stseeni kirjutanud, aga Hackman ei suhtle minuga eriti. Ma ei saa talle lihtsalt kirja kirjutada ja loota, et ta mulle vastab. Vastuseks on vaikus. Nii et pole aimugi, kas õnnestub teda veenda. Ta on näitlejana erru läinud ja tegi seda otse minu silme all. Pärast „Tenenbaume” („The Royal Tenenbaums”, 2001) ei olnud tema sõnad mitte „anna mulle järgmine film”, vaid „minuga on nüüd kõik”.

Mis sind „Grand Budapesti hotelli” tegemisel inspireeris?
Alguses tahtsin teha lihtsalt „Euroopa loo”, filmi, mis toimuks Euroopas. Kuigi mul võttekoha osas mingit täpsemat ideed ei olnud, sai sellest mõttest veendumus, sest olin veetnud Euroopas viimastel aastatel palju aega. Ma mõtlesin midagi seoses Stefan Zweigiga, sealt rändas mõte Ernst Lubitschi ja Max Ophülsi peale, Viini-Berliini teljele, seejärel edasi Prahasse, Budapesti ja sinna maailma. Sealsetes kultuurikeskustes on nii filmi- kui teatriajalugu ja ma hakkasin seda oma kõike oma peas kokku segama …

Kas käsikirja kirjutamine oli nauditav protsess?
Väga. Kirjutasin koos oma väga kauaaegse sõbra Hugo Guinnessiga käsikirja osalt New Yorgis, osalt Pariisis ja Inglismaal. Alustasime palju aastaid tagasi ega suutnud pärast 15–20 lehekülge enam kuskile edasi minna. Hiljem aga tulid mõtted ja äkki saabus ka selgus. Pärast seda hetke läks kirjutamine väga kiiresti.
 
Kuna kirjutad oma lood tihti kellegagi koos, siis kuidas suhtud sa autoripositsiooni filmi juures? Sellesse, et keegi teine lisab su loole oma käekirja.
Ma ei usu, et ma selle üle väga palju pead murran. Üks on kindel: film on nii paljude inimeste koostöö, et samaväärset on teistest kunsti- või käsitöövaldkondadest raske leida. Absoluutselt vältimatu on see, et näitlejad võtavad kogu asja mingi hetk üle. Siis pole kunagi täpselt ette teada, kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.

Sa kasutad tehnoloogiat väga poeetiliselt.
Mulle meeldivad vanamoodsad tehnikad, näiteks maketid. Meil on filmis mõned pannood, mida kasutatakse taustadena. Lõppude lõpuks saab neist kõigist ikkagi kokku üks suur digifail. Nii on see tänapäeval peaaegu iga filmiga ja selles on tegelikult palju vabadust. Kui tuleb tahtmine kasutada ühest duublist poolt ja teisest teist poolt, siis leiame võib-olla viisi seda teha. Kui on vaja muuta kiirust või vahetada taustal ära mõni märk, siis me lihtsalt teeme seda. Teine dimensioon. Mul on digitaalsetest töövahenditest väga palju kasu, kuigi olen ise ehk üks kõige vähem digitaalseid inimesi.

Milline on su suhe interneti ja suhtlusvõrgustikega?
Internetis olen ma küll kogu aeg, aga suhtlusvõrgustikke pole proovinud. Ma ei kujuta ette, kas see mulle meeldiks või mitte. Mind pole Facebookis ja ma ei tviidi, pole seda kunagi teinud.

Sulle ei avalda see muljet?
Ma ilmselt lihviks ja kirjutaks oma sõnumeid liiga kaua ümber. Ma ei saadaks iial midagi välja.

Kas sa oled näinud YouTube’i tribuute Wes Andersonile? Ühes on pandud kokku kõik aegluubis kaadrid su filmidest.
Seda aegluubi oma pole vist näinud. Ma nägin üht, kus olid reas kõik kaadrid, kus kaamera on alla suunatud. Vaatasin kõiki neid kaadreid järjest ja mõtlesin, kui palju tunde mul nende võtete ettevalmistamiseks aega läks.

Sinu filmid tulevad suuresti kujutlusvõimest. Oleks sul huvi proovida mõnd eluloofilmi? Steve Zissou filmis „Steve Zissou veealune maailm” („The Life Aquatic with Steve Zissou”, 2004) viitas ju selgelt Jacques Cousteau’le.
Minu esimene küsimus oleks, mida mul sellega teha annab? Cousteau ongi hea näide, mis tingimustel ma seda teha võin. Teeksin iseenda versiooni Cousteau’st. „Eluloofilm” pole just kõige lummavam sõna. Tuleb tõdeda, et kui filmitegija võtab eluloost vaid killu, on see tihti õige otsus 90minutise või kahetunnise filmi tegemiseks. Steven Spielberg tegi „Lincolniga” (2012) hiilgava valiku. Tal oli algselt 500 lehekülge käsikirja, milles sisaldus kogu Lincolni elu, aga ta võttis sellest vaid dramaatiliselt kõige kandvama osa ja laiendas selle filmiks.

Kas sa töötad millegi uue kallal?
Mõned asjad podisevad, aga ametlikult kinnitada ei saa veel midagi. Ma tahaksin, et saaks. Sellised hetked on hirmutavad: „Kas ma tegin just oma viimase filmi?“ Tavaliselt panen lõpuks kokku kaks või kolm asja, mille vahel ma varem seost ei näinud. Nii et äkki pean ma lihtsalt õige kombinatsiooni leidma ja mul ongi järgmine film olemas.

Oled teadaolevalt ainus Hollywoodi staar, kellel pole agenti, mänedžeri ega publitsisti. Kas sa tahad kõike enda kontrolli all hoida?
Bill Murray: Milleks mul neid ikka vaja on? Ma ei juhi ülemaailmset suurfirmat ja mul pole miljonit kohtumist. Kui inimesed tahavad minuga koos töötada, siis nad helistavad. Teen paar filmi aastas ja ongi kõik.

Ja see toimib?
Vaata mind! Ma olen rikas ja kuulus! (Naerab.) Me kõik arvame, et meil on projektide ja inimeste peale hea nina, aga loomulikult tuleb vigu ette. Mul on lihtsalt hea meel tõdeda, et olen halbade projektide vältimisel olnud üsna osav. Ainult ühe korra olen ämbrisse astunud. 

Ja see oli …?
Arvan, et jätan selle kommenteerimata …
(Naerab.)

Võib-olla film paksust oranžist kassist?
Kass läks mul meelest! OK, kaks ämbrit! Üldiselt on mul hea vaist, aga vahel see petab, nagu ka „Garfieldi” (2004) puhul. Üks sõber kutsub mu nina „prahidetektoriks”. Veidi ajusid peas tuleb ka kasuks.

Kas sa töötad põhiliselt nendega, keda sa juba hästi tunned?
Mulle meeldib töötada nendega, keda ma ka eraelus hästi tunnen, näiteks Wes Andersoniga ja suurema osaga „Grand Budapesti hotelli” osatäitjatest. Willem Dafoe on suurepärane inimene ja tipp-professionaal, sama võib öelda ka Jason Schwartzmani kohta. Lea Seydoux on noor ja ilus naine, aga tal on iidne hing, mul on tunne, nagu oleksime teineteist tundnud juba terve elu. Lihtsam ja mugavam on töötada, kui inimestega läbi saad.

Kas sa veedad ka oma vaba aega koos Hollywoodi staaridega?
Tegelikult mitte. Töösuhted on üks asi, aga eraelus ma pole üldse Holywoodi tüüpi mees. Minu pidudel ei kohta eriti meelelahutustööstuse inimesi. Mul on oma mitmetest eluvaldkondadest pärit sõprade ring.

Kuidas sa sõpru valid?
Tõeline sõber võtab su omaks koos vigade ja nõrkustega. Teisest küljest ei tunnusta  sõber pimesi su halbu külgi, vaid püüab sul aidata probleemid ära lahendada. Vale oleks öelda „ta on varas, aga muidu lahe mees!”. Pigem „ma armastan sind ja sa oled hea inimene, aga sa pead varastamise ära lõpetama, sest see pole õige asi”. See on sõpruse tuum, olla olemas nii heas kui halvas.

Selleks peavad inimesed oma egole otsa vaatama.
Jaa, ego on võimas koletis! Meil on kõigil egod ja me oleme haavatavad ja edevad, ent ma usun, et ego head küljed lasevad meil vahel oma vigadega võidelda.

Kas Hollywood võib mõjutada või purustada sõprussuhteid?
Igas vallas on häid inimesi ja jätiseid. Meelelahutustööstuses on ehk rohkem tuleohtlikke olukordi, sest mängus on palju raha ja inimestele hakkab kuulsus pähe ja kõik on suure egoga, aga lõppude lõpuks on see ikkagi sinus endas kinni: sa oled kas normaalne inimene või mitte.

Kas vastab tõele, et sa ei saa enam eriti läbi oma kolleegidega filmist „Vaimupüüdjad” („Ghostbusters”, 1984), sest keeldusid osalemas filmi veel ühes järjes?
„Vaimupüüdjad” on suurepärane, üks Hollywoodi kõige meelelahutuslikumaid filme üldse. Me tegime sellele järje, mis oli lihtsalt okei. Miks siis kõik tahavad teha veel üht järge? Andke mulle hea käsikiri ja ma olen nõus. Ilma selleta pole asjal mingit mõtet. Esimesed kaks „Ristiisa” filmi olid meistriteosed … ja siis tuli kolmas. Ma ei taha, et „Vaimupüüdjatega” samamoodi läheb.

Kasvasid üles suures perekonnas. Kas huumor käib sinuga kokku või oli selle abil lihtsam tähelepanu võita?
Kumb tuli enne, kas muna või kana? Koomika oli loomulikult võimalus võita oma vanemate tähelepanu, aga ma olin ka üsna terane poiss. Koolis oli mul alati igav, sest ma lugesin päris palju ja enamasti teadsin kõike juba ette. Huumor on kasulik relv arsenalis ja mulle on alati meeldinud inimesi naerma ajada. Kui mul see õnnestub, siis on mu elul mingi mõte.

Sa reisid töö tõttu päris palju. Kas sul on aega seda ka nautida?
On ikka. Mulle meeldib näha, kuidas inimesed elavad ja linnad hingavad. Ma ei kannata turismiatraktsioone. Olime kuid Berliinis „Monumendimeeste” („The Monuments Men”, 2014) võtetel, aga mul ei tekkinud kordagi tunnet, et peaks Unter den Lindenit mööda jalutama minema. Ka olümpiastaadioni läksime vaatama varahommikul, kui inimesi polnud.

Su kaks viimast filmi „Monumendimehed” ja „Grand Budapesti hotell” on küll koomilise alatooniga, aga pigem draamad. Teeksid sa jälle kaasa mõnes päris komöödias?
Mulle meeldiks see väga, aga ma ootan endiselt head käsikirja. Enam ei ole naljakaid, nutikaid, teraseid käsikirju …

Kuidas tähistad võtete lõppu või auhinna saamist?
Pudeli šampanjaga. Ma armastan šampanjat. Ostan kasti ja panen nädalavahetuseks külma, et vaikselt seda nautida. Klaasi lisan veel jääd, sest šampanja ei saa kunagi olla liiga külm. Inimesed jäävad enamasti šampanjast purju, sest see pole juues piisavalt jahutatud. Suhkur ja alkohol löövad su rivist välja.

Kas sul on ka oma lemmikšampanja?
Pariisis elades meeldis mulle Lanson, see on suurepärane! Kord jõin 1978. aasta Dom Pérignoni – fantastiline kogemus! Pudel maksis ilmselt väikese varanduse, aga ma ise õnneks ei pidanud seda ostma.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Normal 0 21 false false false ET X-NONE X-NONE ‘“ ’” MicrosoftInternetExplorer4

Berliini filmifestivalil esilinastus veebruaris Wes Andersoni uus film „Grand Budapesti hotell”, mida paljud peavad tema parimaks. Anderson jätkab oma omapärase poeetikaga autoristiili, aga on sukeldunud seekord hämaramasse vette kui kunagi varem. Ülistiilne tragikomöödia ühest hotellimänedžerist ja varastatud maalist kuulutab ühtlasi ette natsismi tõusu 1930ndate Euroopas ja katastroofilise globaalse sõja vältimatut lähenemist. 

„Grand Budapesti hotelli” üks peaosalisi on 64aastane Bill Murray, kes annab väga harva intervjuusid ning on Andersoni filmides üles astunud päris algusest peale.

 

„Grand Budapesti hotell” on komöödia, aga filmi ajalooline taust on väga sünge …

Wes Anderson: Jaa, see on mu seni süngeim film. Tegevus toimub ühel ajaloo kõige hirmutavamal ajal ja kahtlen, kas üheski mu filmis esineb surma ja tapmist nii palju kui siin. Õhus on katastroofiootus. Sõda on tulemas. Mingis mõttes on see küll ka minu kõige koomilisem film, meenutades ennekõike vanemaid Hollywoodi filme, kuigi sellel on märksa tumedam allhoovus. 

 

Kas filmist võib lugeda välja ka vihje parempöördele kogu Euroopas ja hirmule võimalike tulevikumuudatuste ees?

Seda võib öelda küll. Filmis on liftipoiss, kes on pärit kuskilt Lähis-Idast. Kas ta on tulnud Palestiinast või tulevase Iisraeli aladelt? On ta araablane või juut? Ma ei tea. Ta on segu ja esindab neid kõiki. Tal pole riiki, millel on selle loo kontekstis väga sügav tähendus. Filmis luuakse maa nimega Zubrowka, mis on saanud nime viinasordi järgi. Jutt käib sõjast, mis tundub algavat 1932. aastal. Osalevad fašistid, aga mis seal sõjas täpsemalt juhtuma hakkab, pole teada. See on teine reaalsus.

Seos Euroopaga on siin samasugune, kui oleks tõelistel ajaloolistel sündmustel põhineva loo puhul. Igaühel on siit võimalik midagi leida.

 

Kõik elasid võtteperioodi ajal koos ühes hotellis. Kui sa tegid „Kuupaiste kuningriiki” („Moonrise Kingdom”, 2012), elasite kõik ühes üürimajas. Kas see on sinu viis inimesi koos hoida?

Me sattusime Görlitzi-nimelisse väikelinna, kuna olime näinud fotosid kauplusest, mida me lõpuks filmis hotellina kasutasime. Otsisime ööbimispaika ja kesklinna kandis leidsimegi ühe väikese hotelli, mis hakkas mulle väljastpoolt kohe meeldima. Lihtsalt hea tunne tuli kohe selle kohaga. Saime kesklinna tekitada päris oma baasi. Tõime pisikesse kööki oma koka, meigiosakond sai üles seatud fuajeesse ja montaažiruum oli otse üle tee, nii et kõik klappis täiesti ideaalselt.

 

Kas sulle on oluline perekonnatunne, et üritad kõiki inimesi enda ümber hoida? Aitab see sul tööd teha?

See on mitme asja kombinatsioon. Kui tood hulga inimesi võõrasse kohta ei maksa neile just eriti palju, siis peaks kõigil vähemalt olemise mugavaks tegema. Nii et me natuke muretseme selle pärast. Pealegi olen aastate jooksul selgeks saanud, et koos saab ka nalja kõvasti rohkem.

 

Sa töötad tihti samade näitlejatega.

Kõigi nende näitlejatega on mu teed ristunud sellepärast, et olin fänn ja tahtsin nendega koos töötada. See on täielik luksus, et me neid filmis kasutada saame, et just nemad mu karakterid elu äratavad. Seejuures on nad sellised inimesed, kellega koos on olnud väga meeldiv filmi teha. Kuna filmitöö käib üsna eraldatud keskkonnas, siis tahan töötada koos nendega, kes suudavad mind ja üksteist tõeliselt inspireerida.

 

Miks nad on nõus koos sinuga tööd tegema?

Ei saa väita, et ma vastust tean. Mul on õnnestunud neid veenda. Nad teenivad kõik väga palju raha. Mina olen paar viimast aastat oma elust selle ühe projektiga vaeva näinud, nemad on aga teinud vahepeal igasuguseid asju, nii et ma ei muretse väga nende rahalise seisu pärast. Ma tean, et nad on minust palju rikkamad. Minu esimese filmi „Rushmore” (1998) puhul tekis küll mure, kuidas maksta peaosalisele Bill Murrayle. Ma teadsin, et eelmise filmi eest oli ta saanud üheksa miljonit dollarit – sel perioodil, kui ta tegi „Lõputu küünlapäeva” („Groundhog Day”, 1993) – ja see oli meie filmi kogu eelarve. Mõistsin, et nii palju pole talle võimalik maksta ja küsisin otse, et mida teha. Ta vastas, et on rolliga nõus filminäitlejate liidu miinimumi eest: see summa oli kõigest 9000 dollarit. Murray tegi meile kingituse. Sellest sai hiljem meie standardpakkumine kõigile näitlejatele. Nüüd maksame rohkem, aga ega tal pole kedagi teist süüdistada peale iseenda (naerab).

 

Kas sa veedad näitlejatega ka võtetevahelisel perioodil aega?

Eks see oleneb asjaoludest. Tead küll, kuidas selliste inimestega on. Üks elab Inglismaal, aga töötab regulaarselt igal pool üle maailma. Teine on Prantsusmaal. Kolmas hetkel Austraalias, aga lõpetas just filmimise Budapestis. See on suurema osa ajast Itaalias, too aga Los Angeleses. Seda saab ainult vahel kätte, aga vot selle kohta ei tea keegi üldse midagi.

 

Aga sa ise?

Elan osa ajast Prantsusmaal ja osalt New Yorgis. Kahel viimasel aastal olen palju elanud ka Saksamaal. Filmi monteerisime Inglismaal, mis on lõppetapiks väga sobiv koht ehk seal on mugav teha kogu järelproduktsioon.

 

Sa kirjutasid Gustavi osa Ralph Fiennesele. Mida peab tegema, et saada Wes Andersoni näitlejaks?

Ma ei tea vastust, aga Ralph on näitleja, kellega olen tahtnud koos töötada sellest hetkest, kui nägin teda esimest korda filmis. Minu meelest muutis ta oma rolli märksa paremaks, kui käsikirja põhjal oleks võinud arvata. Haruldane võimalus kellegi sellisega koos töötada.

 

Kas sul õnnestub Gene Hackman veel mõnda oma filmi värvata?

Mul on tegelane, kellele olen temale mõeldes isegi paar stseeni kirjutanud, aga Hackman ei suhtle minuga eriti. Ma ei saa talle lihtsalt kirja kirjutada ja loota, et ta mulle vastab. Vastuseks on vaikus. Nii et pole aimugi, kas õnnestub teda veenda. Ta on näitlejana erru läinud ja tegi seda otse minu silme all. Pärast „Tenenbaume” („The Royal Tenenbaums”, 2001) ei olnud tema sõnad mitte „anna mulle järgmine film”, vaid „minuga on nüüd kõik”.

Mis sind „Grand Budapesti hotelli” tegemisel inspireeris?

Alguses tahtsin teha lihtsalt „Euroopa loo”, filmi, mis toimuks Euroopas. Kuigi mul võttekoha osas mingit täpsemat ideed ei olnud, sai sellest mõttest veendumus, sest olin veetnud Euroopas viimastel aastatel palju aega. Ma mõtlesin midagi seoses Stefan Zweigiga, sealt rändas mõte Ernst Lubitschi ja Max Ophülsi peale, Viini-Berliini teljele, seejärel edasi Prahasse, Budapesti ja sinna maailma. Sealsetes kultuurikeskustes on nii filmi- kui teatriajalugu ja ma hakkasin seda oma kõike oma peas kokku segama …

 

Kas käsikirja kirjutamine oli nauditav protsess?

Väga. Kirjutasin koos oma väga kauaaegse sõbra Hugo Guinnessiga käsikirja osalt New Yorgis, osalt Pariisis ja Inglismaal. Alustasime palju aastaid tagasi ega suutnud pärast 15–20 lehekülge enam kuskile edasi minna. Hiljem aga tulid mõtted ja äkki saabus ka selgus. Pärast seda hetke läks kirjutamine väga kiiresti.

 

Kuna kirjutad oma lood tihti kellegagi koos, siis kuidas suhtud sa autoripositsiooni filmi juures? Sellesse, et keegi teine lisab su loole oma käekirja.

Ma ei usu, et ma selle üle väga palju pead murran. Üks on kindel: film on nii paljude inimeste koostöö, et samaväärset on teistest kunsti- või käsitöövaldkondadest raske leida. Absoluutselt vältimatu on see, et näitlejad võtavad kogu asja mingi hetk üle. Siis pole kunagi täpselt ette teada, kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.

 

Sa kasutad tehnoloogiat väga poeetiliselt.

Mulle meeldivad vanamoodsad tehnikad, näiteks maketid. Meil on filmis mõned pannood, mida kasutatakse taustadena. Lõppude lõpuks saab neist kõigist ikkagi kokku üks suur digifail. Nii on see tänapäeval peaaegu iga filmiga ja selles on tegelikult palju vabadust. Kui tuleb tahtmine kasutada ühest duublist poolt ja teisest teist poolt, siis leiame võib-olla viisi seda teha. Kui on vaja muuta kiirust või vahetada taustal ära mõni märk, siis me lihtsalt teeme seda. Teine dimensioon. Mul on digitaalsetest töövahenditest väga palju kasu, kuigi olen ise ehk üks kõige vähem digitaalseid inimesi.

 

Milline on su suhe interneti ja suhtlusvõrgustikega?

Internetis olen ma küll kogu aeg, aga suhtlusvõrgustikke pole proovinud. Ma ei kujuta ette, kas see mulle meeldiks või mitte. Mind pole Facebookis ja ma ei tviidi, pole seda kunagi teinud.

 

Sulle ei avalda see muljet?

Ma ilmselt lihviks ja kirjutaks oma sõnumeid liiga kaua ümber. Ma ei saadaks iial midagi välja.

 

Kas sa oled näinud YouTube’i tribuute Wes Andersonile? Ühes on pandud kokku kõik aegluubis kaadrid su filmidest.

Seda aegluubi oma pole vist näinud. Ma nägin üht, kus olid reas kõik kaadrid, kus kaamera on alla suunatud. Vaatasin kõiki neid kaadreid järjest ja mõtlesin, kui palju tunde mul nende võtete ettevalmistamiseks aega läks.

 

Sinu filmid tulevad suuresti kujutlusvõimest. Oleks sul huvi proovida mõnd eluloofilmi? Steve Zissou filmis „Steve Zissou veealune maailm” („The Life Aquatic with Steve Zissou”, 2004) viitas ju selgelt Jacques Cousteau’le.

Minu esimene küsimus oleks, mida mul sellega teha annab? Cousteau ongi hea näide, mis tingimustel ma seda teha võin. Teeksin iseenda versiooni Cousteau’st. „Eluloofilm” pole just kõige lummavam sõna. Tuleb tõdeda, et kui filmitegija võtab eluloost vaid killu, on see tihti õige otsus 90minutise või kahetunnise filmi tegemiseks. Steven Spielberg tegi „Lincolniga” (2012) hiilgava valiku. Tal oli algselt 500 lehekülge käsikirja, milles sisaldus kogu Lincolni elu, aga ta võttis sellest vaid dramaatiliselt kõige kandvama osa ja laiendas selle filmiks.

 

Kas sa töötad millegi uue kallal?

Mõned asjad podisevad, aga ametlikult kinnitada ei saa veel midagi. Ma tahaksin, et saaks. Sellised hetked on hirmutavad: „Kas ma tegin just oma viimase filmi?“ Tavaliselt panen lõpuks kokku kaks või kolm asja, mille vahel ma varem seost ei näinud. Nii et äkki pean ma lihtsalt õige kombinatsiooni leidma ja mul ongi järgmine film olemas.

 

 

 

Oled teadaolevalt ainus Hollywoodi staar, kellel pole agenti, mänedžeri ega publitsisti. Kas sa tahad kõike enda kontrolli all hoida?

Bill Murray: Milleks mul neid ikka vaja on? Ma ei juhi ülemaailmset suurfirmat ja mul pole miljonit kohtumist. Kui inimesed tahavad minuga koos töötada, siis nad helistavad. Teen paar filmi aastas ja ongi kõik.

 

Ja see toimib?

Vaata mind! Ma olen rikas ja kuulus! (Naerab.) Me kõik arvame, et meil on projektide ja inimeste peale hea nina, aga loomulikult tuleb vigu ette. Mul on lihtsalt hea meel tõdeda, et olen halbade projektide vältimisel olnud üsna osav. Ainult ühe korra olen ämbrisse astunud. 

 

Ja see oli …?

Arvan, et jätan selle kommenteerimata …
(Naerab.)

 

Võib-olla film paksust oranžist kassist?

Kass läks mul meelest! OK, kaks ämbrit! Üldiselt on mul hea vaist, aga vahel see petab, nagu ka „Garfieldi” (2004) puhul. Üks sõber kutsub mu nina „prahidetektoriks”. Veidi ajusid peas tuleb ka kasuks.

 

Kas sa töötad põhiliselt nendega, keda sa juba hästi tunned?

Mulle meeldib töötada nendega, keda ma ka eraelus hästi tunnen, näiteks Wes Andersoniga ja suurema osaga „Grand Budapesti hotelli” osatäitjatest. Willem Dafoe on suurepärane inimene ja tipp-professionaal, sama võib öelda ka Jason Schwartzmani kohta. Lea Seydoux on noor ja ilus naine, aga tal on iidne hing, mul on tunne, nagu oleksime teineteist tundnud juba terve elu. Lihtsam ja mugavam on töötada, kui inimestega läbi saad.

 

Kas sa veedad ka oma vaba aega koos Hollywoodi staaridega?

Tegelikult mitte. Töösuhted on üks asi, aga eraelus ma pole üldse Holywoodi tüüpi mees. Minu pidudel ei kohta eriti meelelahutustööstuse inimesi. Mul on oma mitmetest eluvaldkondadest pärit sõprade ring.

 

Kuidas sa sõpru valid?

Tõeline sõber võtab su omaks koos vigade ja nõrkustega. Teisest küljest ei tunnusta  sõber pimesi su halbu külgi, vaid püüab sul aidata probleemid ära lahendada. Vale oleks öelda „ta on varas, aga muidu lahe mees!”. Pigem „ma armastan sind ja sa oled hea inimene, aga sa pead varastamise ära lõpetama, sest see pole õige asi”. See on sõpruse tuum, olla olemas nii heas kui halvas.

 

Selleks peavad inimesed oma egole otsa vaatama.

Jaa, ego on võimas koletis! Meil on kõigil egod ja me oleme haavatavad ja edevad, ent ma usun, et ego head küljed lasevad meil vahel oma vigadega võidelda.

 

Kas Hollywood võib mõjutada või purustada sõprussuhteid?

Igas vallas on häid inimesi ja jätiseid. Meelelahutustööstuses on ehk rohkem tuleohtlikke olukordi, sest mängus on palju raha ja inimestele hakkab kuulsus pähe ja kõik on suure egoga, aga lõppude lõpuks on see ikkagi sinus endas kinni: sa oled kas normaalne inimene või mitte.

Kas vastab tõele, et sa ei saa enam eriti läbi oma kolleegidega filmist „Vaimupüüdjad” („Ghostbusters”, 1984), sest keeldusid osalemas filmi veel ühes järjes?

„Vaimupüüdjad” on suurepärane, üks Hollywoodi kõige meelelahutuslikumaid filme üldse. Me tegime sellele järje, mis oli lihtsalt okei. Miks siis kõik tahavad teha veel üht järge? Andke mulle hea käsikiri ja ma olen nõus. Ilma selleta pole asjal mingit mõtet. Esimesed kaks „Ristiisa” filmi olid meistriteosed … ja siis tuli kolmas. Ma ei taha, et „Vaimupüüdjatega” samamoodi läheb.

 

Kasvasid üles suures perekonnas. Kas huumor käib sinuga kokku või oli selle abil lihtsam tähelepanu võita?

Kumb tuli enne, kas muna või kana? Koomika oli loomulikult võimalus võita oma vanemate tähelepanu, aga ma olin ka üsna terane poiss. Koolis oli mul alati igav, sest ma lugesin päris palju ja enamasti teadsin kõike juba ette. Huumor on kasulik relv arsenalis ja mulle on alati meeldinud inimesi naerma ajada. Kui mul see õnnestub, siis on mu elul mingi mõte.

 

Sa reisid töö tõttu päris palju. Kas sul on aega seda ka nautida?

On ikka. Mulle meeldib näha, kuidas inimesed elavad ja linnad hingavad. Ma ei kannata turismiatraktsioone. Olime kuid Berliinis „Monumendimeeste” („The Monuments Men”, 2014) võtetel, aga mul ei tekkinud kordagi tunnet, et peaks Unter den Lindenit mööda jalutama minema. Ka olümpiastaadioni läksime vaatama varahommikul, kui inimesi polnud.

 

Su kaks viimast filmi „Monumendimehed” ja „Grand Budapesti hotell” on küll koomilise alatooniga, aga pigem draamad. Teeksid sa jälle kaasa mõnes päris komöödias?

Mulle meeldiks see väga, aga ma ootan endiselt head käsikirja. Enam ei ole naljakaid, nutikaid, teraseid käsikirju …

 

Kuidas tähistad võtete lõppu või auhinna saamist?

Pudeli šampanjaga. Ma armastan šampanjat. Ostan kasti ja panen nädalavahetuseks külma, et vaikselt seda nautida. Klaasi lisan veel jääd, sest šampanja ei saa kunagi olla liiga külm. Inimesed jäävad enamasti šampanjast purju, sest see pole juues piisavalt jahutatud. Suhkur ja alkohol löövad su rivist välja.

 

Kas sul on ka oma lemmikšampanja?

Pariisis elades meeldis mulle Lanson, see on suurepärane! Kord jõin 1978. aasta Dom Pérignoni – fantastiline kogemus! Pudel maksis ilmselt väikese varanduse, aga ma ise õnneks ei pidanud seda ostma.

 

Tõlkinud Tristan Priimägi

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:10.0pt; font-family:”Times New Roman”,”serif”; mso-fareast-language:EN-US;}

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming