Võrdsuse eeldus

OTT PUUMEISTER

Demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu: rahvas peab olema valitsusinstitutsiooni esmane ja viimane eesmärk, mitte võimulpüsimise vahend. Rahvaga on aga see häda, et tegemist on äärmiselt mitmepalgelise kooslusega, mille kõne lähtub kõige erinevamatest allikatest, kuid peaks, mingil viisil, suubuma ühtsesse vaatepunkti – rahva tahtesse. Et sellest loomult mitmesest ja ühtsusele taandamatust hulgast oleks võimalik välja imeda tahe, mis peaks teda esindama, on kõige mugavam ja turvalisem viis anda hääl enamusele. Enamus otsustab, kes hakkab rahvast esindama, kellel on õigus rahva eest kõneleda. Märkamatult saab rahva valitsusest enamuse valitsus, paljusus muutub olemuslikuks ühtsuseks, demokraatia hakkab tähendama konsensust.

Kuid on võimalik ka teistsugune lähenemine. Giorgio Agambeni järgi ei ole juba rahva mõiste iseenesest sugugi ühtne, vaid tähendab samaaegselt nii seda kooslust, millest moodustub ühiskondlik-poliitiline keha, kui ka seda, mis on sellest kehast välja heidetud (vaesed, õigusteta, hääleta, tunnustuseta).1 Niisiis, juba rahva mõistesse enesesse on sisse kirjutatud temast välja heidetu, see amorfne hulk, mille häält oleks ohtlik kuulda võtta – selle tunnustamine tooks kaasa ühtse tahte mõranemise ja sellega kaasneva ühiskondliku väärtussüsteemi lagunemise.

Ent just sellesse konflikti hääletute ja ühtse, konsensusliku hääle esindajate vahel asetab Jacques Rancière demokraatliku poliitika teostamise võimalikkuse. Demokraatia tähendab talle olukorda, kus volituste või õiguste puudumine võimaldab siiski poliitilist tegutsemist. Ka Rancière viitab rahva mõiste seostele väljaheidetutega ning lisab, et „vaene“ ei tähista mitte majanduslikult ebasoodsas olukorras vaevlevaid isikuid, vaid „rahvast, kes ei loe“, kellel ei ole õigust võimu teostada. Kes aga sellest hääletust hulgast otsustab (avalikult) kõnelema hakata, võtab osa sellest, kuhu tal asja ei ole.2

Demokraatlik poliitika tähendab niisiis kõige üldisemalt öeldes hääle andmist neile, kelle kõne on olnud kuuldamatu; õigusetute sissemurdmist valitsevasse konsensuslikku diskursusse – ühiskondlike hierarhiate küsitavaks seadmist. Mitte üksmeelt (konsensus), vaid erimeelsust (dissensus). Erimeelsuseta, pluralismita ei oleks demokraatia võimalik.

Niisiis: enamuse valitsus ei ole sellest vaatepunktist demokraatlik, vaatepunktist, mis käsitleb demokraatiat enama kui lihtsalt valitsemise vormina, mida liiga tihti taandatakse valimistele. Demokraatia tähendab teise tunnustamist (mitte lihtsalt talumist ehk tolereerimist), vähemuste sotsiaalse eksisteerimisõiguse kinnitamist. Demokraatliku maailmavaate aluseks või lähtepunktiks oleks siinkohal võrdsuse eeldus. Võrdsus ei tähenda aga sugugi samasust, vaid selle kinnitamist, et kõik on võimelised ühiskondlikult ja poliitiliselt eksisteerima.

Kuid, nagu öeldud, taandatakse demokraatlik valitsemine tihti valimistele, lihtsale häälte loendamisele. Siit tuleneb lihtne tõlgendus: demokraatia tähendab enamuse otsustusõigust kõigi teiste üle. Kui vaatame eelmisel aastal esile kerkinud paanikat, mille vallandasid kooseluseaduse vastu võitlejad (või ühiskonna alusväärtuste eest seisjad), rõhuti just nimelt sellele, et vähemuste liigselt kuuldavaks muutunud hääl hakkab – paratamatult – õõnestama Eesti ühiskondlikku struktuuri, struktuuri, mille moodustavad enamuses heteropaarid. Ütlen meelega ja rõhutatult, et paanika vallandasid need, kelle avalikult välja öeldud eesmärk oli kaitsta perekonda ja traditsioonilisi väärtusi: enamus, kes tundis end ohustatuna asjaolust, et tema hääl ei loe. Ning kui ohus on rahva enamus (rahva tahe), on ohus kogu ühiskond. Seda tunnetust väljendab kõige ilmekamalt järgmine keerukas paradoks: enamuseks on saanud vähemus, kes surub enamusele jõuga peale oma väärtusi. Sellise enamuse-vastase ebaõigluse tõestamiseks toodi loomulikult tunnistajapinki statistilised andmed, mis kinnitasid, et just nemad, heterotest pereinimesed, on need, kellele liiga tehakse. Ning valitsus, kes astus korraks enamuse territooriumilt välja, et tunnustada vähemusi (teostamaks võrdsuse printsiipi), sattus silmapilkselt diktaatorliku vaenlase rolli.

Märgitakse, et liberaalne valitsus ei peaks reguleerima magamistoas toimuvat, kuid jäetakse (mugavalt) märkamata, et perekond kui viimne privaatsuse kindlus on kogu uusaja vältel olnud poliitika teostamise vahend: populatsiooni taastootmise ja tervise tagamise paik. Seks naudingu eesmärgil pandi tabu alla just selleks, et suunata seksuaalsust utilitaarsetel, reproduktiivsetel eesmärkidel. Nauding ju ei tooda. Ühesõnaga, seksuaalne moraal on samavõrra seotud industriaalühiskonna poliitilise korralduse kui kristlike väärtustega. Mõlemad on ühiskonnas aga juba niivõrd juurdunud, et tegemist võiks olla sama hästi looduslike nähtustega ehk nähtustega, mis peaksid jääma poliitika sfäärist väljapoole. Poliitilistel ja religioossetel kaalutlustel kinnistatud peremudel on looduslikustatud ning seetõttu eeldatakse, et poliitika ei peaks sinna sekkuma.

Perekonna puhul on siinkohal tegemist „loomuliku“ valdusega, mis teeb poliitilise korra või ühiskonna loomise üleüldse võimalikuks. On selge, et seesuguse vaate kohaselt on igasugune perekonna mõiste muutmine ohtlik kogu kultuuri eksistentsile. Ning sellele toetudes on enamusel lausa bioloogiline põhjendus homoseksuaalsuse tõrjumiseks: tegemist on hälbelise, ebanormaalse, loodusseadustele vastukäiva praktikaga; homoseksuaalne inimene on hälvik.

Kui valitsus hakkas toetama seksuaalvähemuste ühiskondlikku tunnustamist, sattus ta kohe vastamisi nii enamusdemokraatia kui ka loodus­seadustega. Kui seksuaalvähemused nõuavad sotsiaalset tunnustust, seatakse kahtluse alla bioloogilised reeglid ise, mitte ainult ühiskondlikud väärtused. Kokkulangevused „alusväärtuste“ ja ajalooliselt looduslikustunud ühiskondlike mudelite vahel tunduvad enamuse seadust lausa paratamatusena kinnistavat.

Ometi näitab asjaolu, et kooseluseadus, olgugi sisutühi, vastu võeti, et ametlik valitsuse tunnustus on võimalik ka vaatamata enamusele ja vaatamata „loodusseadustele“. Ehk suudavad ka loodusseadused aja jooksul teiseneda? Kui Aadu Luukase missioonipreemia anti 2014. aastal sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, tehti ehk demokraatlikule võrdsusele suurem teene kui „alusväärtuste“ eest võitlejatele. Sooviti kinnistada konsensust, kuid pandi tegutsema erimeelel olijad – loodi demokraatiat.

Preemia, mis peaks antama „isikule või isikutele, kes on silma paistnud Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuse edendamisel“, anti „isikule või isikutele“, kes oma avalikule positiivsele seisukohale (väärtused jne) vaatamata suutsid kõige rohkem rõhutada ja õhutada enamuse (looduslikku ja loomulikku) õigust eitada vähemuste sotsiaalset eksistentsi. Ehk ei olegi autasustamise eesmärk kõigest teatava praktika – asjade tegemise viiside – institutsionaliseerimine, vaid ka teadlik provotseerimine? Ehk soovis Aadu Luukase Sihtasutus hoopis juhtida enamust väärtuste ümberväärtustamise vajaduseni – ning andis preemia üle väikese iroonilise muigega?

1 Giorgio Agamben, Means Without End: Notes on Politics. University of Minnesota Press, 2000.

2 Jacques Rancière, Dissensus: On Politics and Aesthetics. Continuum, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming