Võimustruktuuride vastastikune võimendus

Karli Lambot

Haldusreformi õnnestumise eelduseks on erakondade unitaarse sisehierarhia reformimine. Tõmbekeskuste Eesti või muu sellesarnane omavalitsuspiiride joonimine ei suurenda maal elavate inimeste peremehetunnet, mis tegelikult peaks olema ümberkorralduste siht. Omavalitsusüksuste elanikele ja juhtidele peremehe- ja sellega kaasneva vastutustunde loovutamine looks eelduse, et omavalitsused omandavad sujuvamalt ajakohase suuruse ja baasi toimetulekuks. Haldusterritoriaalse reguleerumise üks peamisi takistusi on erakondade tsentraalne võimustruktuur, mis määrab tegelikult riigihalduse ülesehituse. Haldusreformi õnnestumise eelduseks on hoopis erakondade unitaarse sisehierarhia reformimine. Kui läänegoodi hõimud V sajandil Lääne-Rooma riigi lõplikult laastasid, võtsid nad allajäänutelt üle nii riigikorralduse struktuuri kui ka väärtussüsteemi kristluse näol, mis oli selleks ajaks kasvanud keisrivõimu täiendavaks paralleelseks võimustruktuuriks. Germaani kristliku riikluse sajanditepikkune kestev tõus võiks kinnitada, et aega ja keskkonda sobiv juhtimisstruktuur määrab (peaaegu) kõik. Bertrand Russell on analüüsinud raamatus „Lääne filosoofia ajalugu” põgusalt sama probleemi ja kirjeldanud, kuidas Roomas III sajandil võimendas allakäiku senise eeskuju Kreeka valgustuslikkuse järsk vähenemine, sest noored minetasid kreeka keele oskuse. Nimelt määras türann-keisrid riigi etteotsa armee, kes valis selleks enda hulgast sobivaima kindrali. Sõjavägi koosnes selleks ajaks juba valdavalt impeeriumi äärealade poolbarbaarsetest hõimudest ning sellisest armeestruktuurist välja kasvanud keisritel puudus igasugune soov ja arukus edendada haridust, sealhulgas kreeka keele oskust. Keisririiki üle võetud armee organisatsioonimudel võimendas Rooma langust.

Eesti on tsentraalselt juhitud riik, mitmete tunnuste poolest keskvõimuga võrreldes nõrgema omavalitsuse ja kodanikuga, „parteieliidile” mugavalt kontrolli all demokraatiaga. „Eliidi” kontrolli all demokraatia näiteks on passiivse valimisõiguse puudulikkus, sest riigikogu valimistel on kodaniku võimalused erakonnaväliseid kandidaate üles seada või kandideerida pärsitumad kui riigiparteidel. Riigi tsentraliseeritust iseloomustab näiteks kohalike omavalitsuste koondeelarve suhe riigieelarvega, mille madal tase asetab meid pigem Lõuna-Euroopasse, mitte aga loomulikku kultuurikeskkonda Põhjalas.

Riigihalduses on tuntud väljend, et riik on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim vald. Nõrk vald ei ole tegelikult suuresti muud kui nõrgas positsioonis abi vajavad kodanikud. Nõrgad, st maksubaasi kujundamisest ja eelarvelisest otsustusõigusest ilma jäetud omavalitsusüksused ei ole mingil juhul vaid ääremaade probleem. Ka suured omavalitsused nagu Tallinn on sisemiselt äärmuslikult tsentraliseeritud. Tallinna linnaosavalitsused, pigem küll linnaosakantseleid, ja halduskogud ei otsusta näiteks kohalikes planeerimismenetlustes mitte kõige vähematki, rääkimata sisulistest investeeringutest piirkonna elanike hüvanguks.

Avalikku sektorit finantseeritakse peaasjalikult riigieelarvest. Sellel võivad olla arusaadavad põhjendused omavalitsuste äärmiselt ebaühtlase tulubaasi tõttu. Siiski ei ole otsustusõigusest ja võimalusest oma rahakoti eest vastutada ilma jäetud kohalikud omavalitsused midagi muud kui otsustamise ja vastutamise võimalusest ilma jäetud kodanikud. Valdade piiride ümberjoonistamine seda oskust juurde ei anna. Ühiskonnale, kus nii paljude omavalitsuskodanike tegelik potentsiaal käituda täisväärtusliku subjektina jääb kasutamata, tuleb arengus nähtamatu klaaslagi ette. Kohalikud omavalitsused on osa meie ühiskonna vundamendist ja need ehituskivid ei ole piisavalt tugevad.

Praegused võimuerakonnad taastoodavad tugevat keskvõimu ja nõrgemal positsioonil kohalikku omavalitsust ja seega õpitud abitust. Võib-olla ei peagi selge olema, et kumb oli enne, kas muna või kana, s.t kas võimuerakondade juhtimisstruktuur kopeerib tsentristlikku riigivalitsemist või vastupidi, kuid ilmselt on paljudele selge, et kuidagi tuleb sellest nõiaringist välja murda. Tugeva keskvõimuga erakonnad ei olegi võimelised looma tugevaid omavalitsusi ehk detsentraliseeruma, sest samad inimesed ei ole paralleelselt riigistruktuuris ja erakonna sisehierarhias askeldades võimelised üheaegselt kahel erineval viisil käituma. Kui parteistatud omavalitsusüksuses töötades tuleb oodata, millal ministeeriumist ehk kaudselt parteikontorist järjekordne katuseraha kukub, siis erakonna piirkonnajuhina käitutakse samamoodi. Otsused ja ressursid liiguvad ikka ülevalt alla, sest parteiline käsitööoskus tunneb vaid niisugust võimumehhanismi.

Niklas Luhmanni järgi on sotsiaalsed süsteemid, sealhulgas loomulikult riigihaldus ja erakonnad, kommunikatsioonisüsteemid, kus kommunikatsioon on osa struktuurist ja süsteemi elemendid on omavahel sidestatud sümbolsignaalidena, näiteks raha, aga loomulikult ka keele abil. Poliitilisi ja majanduslikke süsteeme suunab sümbolkommunikatsioon vältimatult selles suunas, et omavahelises interaktsioonis süsteemid võtaksid tasapisi struktuurivormi, kus nende funktsionaalsus on võimalikult sarnane. Näiteks pole monopoolse süvakoega Eesti Energial ja tema juhtidel eeldusi enese kehtestamiseks Ameerika Ühendriikide kõrgete panustega väga konkurentsitihedal energiaturul. Monopoolse firma organisatsioonistruktuur ei suuda hallata konkurentsivõitluses heitlevat tütarfirmat kaugel võõrturul. Süsteemiteoorias on nimelt üks postulaate, et süsteem peab teise süsteemi ohjamiseks olema viimasega vähemalt samaväärselt keerukas ja kompleksne. Ilmselt kogemuslikult, pärast raskeid aastaid, on selle teadmiseni jõudnud Baltika juht Meelis Milder, kes kinnitas äsja, et enam Venemaad ja selle pealinna Moskvat partisanisalgana vallutama ei minda. Võib oletada, et nüüd valitakse Vene turuga võrreldes küllaltki väikesele Baltikale jõukohasem strateegia ja piirkonnad.

Kodanikkonna pöördumatu tugevnemine ja rahvakogu protsess peaksid saama sügisestel kohalikel valimistel mingi loogilise järje. Kesk- või Reformierakonna hõiked kodanikuühenduste kaasamisest ehk pisutki võimu laialilaotamisest jäävad õõnsaks ega mõju nende juures arvestades usaldusväärselt. Võib oletada, et valijad, kellele on tõesti oluline kodanike ja kohalike omavalitsuste positsiooni tugevnemine, see on riigivõimu detsentraliseerimine, käituvad tõenäoliselt kolmel viisil: annavad hääle üksikkandidaatidest kohalikele aktivistidele, kodanikuühenduste valimisliitudele või tuntumatele erakondlastest kohalike omavalitsuste tugevdajatele, lootuses, et sellest viimasest vähemusest sõltub parteilistes unitaarsetes võimustruktuurides siiski midagi.

Kuni Eesti erakondade peakorterid ei loovuta otsustusõigust ja autonoomiat piirkonnaühendustele, jäävadki omavalitsused ja kodanikkond keskvõimu ja erakondade väiksemaks ja nõrgemaks vennaks. Ühiskonna teatud (ja kasvava?) osa loomulik demokraatiaga kohandumissoov jääb otsima tuge protestiliikumistest ja erakonnavälistest jõukeskustest, et kallutada ühiskonda nõukalikust unitaarsusest Põhjalale omasesse detsentralismi. Mitte kaua enne Rooma langemist germaanlaste alla pöördus linna kristlasest prefekti Symmachuse poole üks sõber ja pakkus, et tehtagu temast Rooma piiskop ja ta hakkab kristlaseks. Erakondlikud võimustruktuurid on igivanad. Kas keskkond on tänaseks piisavalt muutunud ja meie kodanike iseolemissoov on nüüd piisavalt tugev?