Vastulause – Läbinisti šovinistlik soome-ugri ilm

JANNO ZÕBIN

Neid ridu pani mind kirjutama 26. mai Sirbis ilmunud Eva Liisa Sepa artikkel „Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada“. Noor autor, kes on ühtlasi ka animaator ja koomiksikunstnik, leiab, et raamatuna ilmunud Eesti Rahva Muuseumi näituse „Uurali kaja“ soome-ugri rahvaste pärimuslood on seksistlikud ja meil tuleks tunnistada, kui suurt ebamugavust need tänapäeval tekitavad. Samuti on autor nördinud, et animatsioonide lavastajate hulka on valitud üheksa mehe kõrvale vaid üks naine. Just selle tõttu ei olevat võimalik nende animatsioonide abil rääkida tasakaalukalt lugusid meestest ja naistest.

Raamatu üheksa looga tutvudes jääb kohe silma, et kuraatorid Madis Arukask, Svetlana Karm, Art Leete ja Piret Koosa on andnud lugude konteksti selgituse aitamaks aru saada, miks näivad Uurali rahvajutud vastuolulised ja naisi diskrimineerivad meie industriaaljärgses lääne infoühiskonnas, kus naiste emantsipatsioon on igapäevane asi. Mõttelõnga edasi harutades võib tunduda, et kuraatorid on jutte koguni „pehmendanud“. Tegelikult on soome-ugri maailm veelgi julmem ja naisi ahistatakse palju rohkem. Kas ja kuidas on üldse võimalik soome-ugri mehi rehabiliteerida?

Mees teeb suitsu, naine tööd. Trükises esimene vepsa lugu „Kuidas jumal palus teed juhatada“ võib tunduda esmapilgul tõesti šovinistlik. Jumal küsib naiseni jõudes temalt teed, aga too jõuab tööhoos vaid jalaga suunda näidata. Juhatust küsib Jumal ka mehelt, kes teeb ettepaneku kõigepealt suitsu teha ning näitab teed alles seejärel. Siitmaalt ongi meestel suitsupausideks aega, naised peavad aga kogu aeg tööd rügama.

Meeste eelis laste ja majapidamistöödega jahmerdamise asemel teemajas kaarte taguda või päise päeva ajal niisama aega surnuks lüüa on üldtuntud universaalne teadmine. Selle tuvastamiseks ei pea tegema põhjalikke soouuringuid, piisab, kui vaadata enda ümber või reisida näiteks mõnda Aafrika islamiriiki.

Kuid kas ei või vepsa jutus peituda iroonia ja tagurpidi pööratud huumor, naiste endi sarkasm selle pihta, et ollakse alati rakkes, kui mehed jõudeelu naudivad? Põhjapõdrakasvatajatest põhjarahvaste puhul on füüsiline raske töö ellujäämise eeltingimus ning meeste laiskust on sageli pigem naeruvääristatud. Lugeda võiks kas või metsaneenetsi kirjaniku Juri Vella „Järvetuult“ või Nikolai Baturini „Karu südant“. Esimene tõstatab selle küsimuse koguni iseenese ja viimane ühe värvika evengi tegelaskuju näitel.

Mees, kes jäigi karuks. Teine, udmurdi lugu räägib mehest, kes öösiti „karuks käis“. Naisel sai sellest villand: ta peitis ära mehe riided ja nii ei saanudki mees enam tagasi inimeseks. Nagu näha, on naine siin mehele allumise asemel hoopis võimestunud: sündmuste juhtija ja määraja. Kuraator Svetlana Karm lisab samas selgituses, et karuks kehastumine on kõikvõimsuse tunnus. Seega võiks selle jutu puhul kahtlustada peresisest naise ja mehe võimuvõitlust, mis on praegu ehk aktuaalsem kui kunagi varem. Karukskäimine võiks tänapäeva mõistes tähendada (kui jätta kõrvale hantide karukultus) ka mehe ärakäimisi: kõrvalehoidmist perekohustustest või joomatuure. Naine viskab mehe kodust välja ja mees „karuks“ ehk joodikuks jääbki. Tegu on taas universaalse teemaga, mis, uskuge mind, on päevakorras nii eesti kui ka udmurdi külades.

Kas mitte koostöö šovinismi asemel? Ka kogumiku järgmised lood ei anna võimalust sildistada need üheselt šovinistlikuks.

Naise positsiooni Venemaal elavate Uurali põlisrahvaste elus viimasel 175 aastal hinnates lähtutakse sageli lääne ühiskonna üldlevinud väärtushinnangutest ja emantsipatsioonist XXI sajandil. „Üldlevinud“ tähendab antud juhul lihtsustatud maailmapilti, mille kirjeldamiseks kasutatakse binaarseid vastandusi. Just viimaste abil seotakse „rohkem arenenud“ ühiskonna kontseptsioon naiste õnne või õigustega, väites samal ajal, et traditsioonilisemas ühiskonnas on naised alla surutud seisundis. Hindajad unustavad justkui, et põhjapõdrakasvatusest, jahist või osaliselt kalapüügist elatuvate perede puhul on olulisim naise ja mehe koostöö. Seda põhimõtet illustreerivad kogumiku lugudest nii komi „Kolm savipotti“ kui ka ersa „Taat ja memm“. Et mitte jääda kindlaks seisukohtadesse, mis on küll laenatud feministlikest teooriatest, ent muudetud eelarvamuslikeks stampideks, soovitan Eva Liisa Sepal vaadata algatuseks Aleksandr Rogožkini filmi „Kukuška“.^* Kui paljud põhjapõdrakarjustele ja jahimeestele üle kantavad omadused tulenevad lääne ühiskonna naise muredest ja probleemidest meestega ning meie enda kontorišovinismist, on omaette huvitav teema.

^* „Кукушка“, Aleksandr Rogožkin, 2002.