Ühiskond spunki otsimas

ehk kindral Stummi jahmatav avastus

JÜRI LIPPING

Andke mulle tugipunkt ja ma tõstan maakera üles. Nii olevat kord lausunud Archimedes, staatika ehk tasakaaluteaduse rajaja. Andke ühiskonnale idee ja ta hakkab liikuma- nõnda võiksime sõnastada oma lähimineviku siirdeperioodi kogemused, aga ka üldisema tõdemuse sotsiaalse dünaamika põhiolemusest, mida võiks nimetada stasioloogiaks ehk püsimise teaduseks. Sest säärane on probleem oma kõige üldisemal kujul: kuidas püsida? Kuidas püsida riigina, rahvusena, ühiskonnana? Kuidas püsida eestlasena, eurooplasena, inimesena? Kuidas püsida valitud kursil, saavutatud tasemel, kättevõidetud positsioonil, tihedas konkurentsis? Kuidas püsida elu ja tervise juures, kuidas teha nii, et hing püsiks sees, keha püsiks jalgel, vaim püsiks virge?

Millest säärane püsimine sõltub? Eks mängus ole mitmesuguseid faktoreid, mis kõik nõuavad olukorra üldisemat analüüsi, situatiivset diagnostikat, ühiskonna toimeloogika äratundmist. Näiteks sedastab Õiguskantsler (siin ja edaspidi käsitame isikuid kui ühiskondlikke tüpaaže ega anna pärisnimelisi viiteid): „Kindlasti ei püsi riiklus ilma sõltumatu õigusemõistmise, siseturvalisuse ja riigi kaitsevõimeta. Ei püsi ka ilma terve hulga oluliste sotsiaalsete põhiõigusteta.“ See on kahtlemata õige ja kindlasti leidub ka inimesi, keda veenab eelarvet seirava Rahandusministri kunagine kinnitus, et „Eesti riik on praegu veel päris hästi korraldatud“. Tõepoolest, režiim on oluline, distsipliin hädavajalik, turvalisus olgu tagatud ning majandamine kombes. Ehk nagu ütleb üks õpetlik ungari vanasõna: raha loetud, naine pekstud, hea olla.

Ja ometi poeb hinge mingi rahutus. Tahaks küll elada muretu südamega ja kergel meelel, „pideval elamisel hästi korraldatud riigis on aga man midagi läbinisti tontlikku“. Milles õieti asi? Etableerunud riigiaparaat, tasalülitatud poliitiline süsteem, bürokraatlik funktsionaalsus ning normaliseeritud ühiskondlikud suhted on üldiselt tunnuslik sotsiaalsele eluvormile, mis on minetanud selle intensiivse pühendumuse ja teotahte, mis teda algusaegadel käigus hoidis. Inimressursi käitlemine, haldusküsimuste lahendamine, hüvede jaotamine jne – kõik see, mida poliitikute uuskeel nimetab „heaks valitsemiseks“ –toimub ökonoomilise maatriksi vahendusel, mida iseloomustab kiretu ükskõiksus ja tuim osavõtmatus. Tulemuseks annab see masinliku rutiini, kuhu „hästi korraldatud ühiskond“ tahes-tahtmata sumbub. Kui riik on valmis saanud, võib inimene samahästi ka ära surra – liikumine lakkab, tähendus kaob, initsiatiiv neeldub, vaim nüristub; maad võtab üleüldine inertsus ja apaatia.

Seda võib nimetada ka korra ülemäärasuse paradoksiks – täiuslik kord peab vältimatult kaasa tooma tegevusetuse. Süsteem settib pikkamisi minimaalse energiaga olekusse, milles ühiskondlikud protsessid kulgevad veel pelgalt status quo taastootmise rütmis. See on seisund, mille nõuavad välja seaduse ja korra, stabiilsuse ja tasakaalu, asjastunud inimsuhete ja individualistliku ideoloogia imperatiivid. Sihitu ratsionaalsus või metoodiline hullumeelsus – ühiskond näib olevat jäänud lootusetult kahvlisse autismi ja paranoia vahele. Mida püsimine siis üldse veel tähendab? Küsimus on ehk tasakaalus, õige vahekorra leidmises erinevate sihtide ja suundumuste vahel, sobiva mõõdu avastamises vastandlike põhimõtete, lahknevate arvamuste ja konfliktsete uskumuste keskkonnas, mis kõik kokku moodustabki ühiskondliku kooselu pinna. See ühiskondlik pind on loomu poolest poliitiline pind.

Kuid nõnda vaadates on püsimine õigupoolest pidev võitlus, raugematu pingeseisund, lakkamatu liikumine, mis nõuab vaimset meelekindlust, mõttelist pidepunkti, ideelist tuge. Just ideed kõige laiemas tähenduses ongi need, mis mobiliseerivad masse, suunavad kogukondi, nihutavad mägesid, pööravad jõgesid, külvavad tuult, ühesõnaga: tekitavad rohkesti segadust ja määramatust. Sest ühiskond peab alati pulbitsema, püsima pigem kui heitunud mesilaspere ja mitte kui kindel kants, olema lakkamatult teel, lahendama mõistatusi, hajutama kahtlusi, ületama kõhklusi, sõnastama hirme ja võitlema ängiga. Just see on tema elujõu ja teotahte tunnusmärk – kõik suur, nagu teada, seisab tormis. Ent mis annab ühiskonnale tema sidususe või ühtsuse, mis alustel säärane ühiskond üldse püsib? Võiksime öelda, et ühiskond püsib, kui üldse, ideelistel alustel. Siin tuleb nõustuda Arvamusliidri tähelepanekuga, et riike armastatakse ideede pärast, millele need on rajatud: „Alam maksab makse senikaua, kuni ta usub riigi ideed. Hetkest, mil idee kaob, hakkab ta otsima põhjust maksudeklaratsioon kaminasse visata.“

Kaob idee, kaob ka aluspind ning koos sellega kõike tervikuks ühendav, kõigele tähendust omistav silmapiir. Ühiskond vajab suurt narratiivi, raamjutustust, mille puudumisel mureneb kollektiivne identiteet ning üksikisikute väikesed lood jooksevad lihtsalt laiali: „Ei hoia keskpaik asju koos, kõik lammub.” Kuidas on sellega lood Eestis? Ei pea olema eriline geenius, et märgata: juba pikemat aega püsib siinne sootsium ebalevalt teelahkmel, kus äkitselt puuduvad selged sihid, lihtsad valikud, täpsed juhised ja loogilised tegevuskavad. Sestap võtavad ärksamad vaimud agaralt sõna, väljendades muret olemasoleva asjade seisu pärast. Vastavaid üleskutseid ja mõtteavaldusi kostab igast ühiskonna nurgast ja kandist. Nii pihib lugupeetud Ärimees osavõtlikult: „Kohtusin hiljuti ühe sümpaatse riigikogu liikmest Poliitikuga, kes kurtis, et Eestil puudub uus Suur Eesmärk, mis ühendaks rahvast ja mille poole liikumine annaks ühiskonnale uue arengutõuke.“ Ning pakub sealsamas välja uue Suure Eesmärgi, milleks on „optimaalse ja jätkusuutliku riigijuhtimissüsteemi väljatöötamine“.

Ärimehele sekundeerib mitte­tulundus­sektori Esinaine, kes samuti täheldab: „Palju on kritiseeritud seda, et Eesti riigil tervikuna puudub pärast Euroopa Liitu ning NATOsse pääsemist Suur Eesmärk.“ Temagi viskab õhku oma visiooni: kas ei võiks kodanikuühiskond ise olla see uus Eestit ühendav idee? „Quo vadis, Estonia?“ – nõnda kaalukalt küsib koguni Vabariigi President, kes saadab oma rahva otsima sadat põhjust, miks on Eestis hea elada. Ning justkui enda muredest veel vähe oleks! Eesti Sõprade kokkutulekule saabunud välismaine Superprofessor edastab kohalikule avalikkusele sõnumi, et probleem on tegelikult palju üldisem: ka Euroopa Liitu koos hoidvad mõjurid on oma aja ära elanud ning kiiresti on vaja leida Euroopale uus ühendav idee, või muidu

Otsitakse kaotsi läinud kirge, virgutavat inspiratsiooni, innustavat kujundit, mobiliseerivat hüüdlauset. See tundub olevat pakiline ja möödapääsmatu vajadus, lausa eksistentsiaalne probleem. Riik tarvitseb tuumakat mõtet, ühiskond kandvat ideed, kodanikud siduvat sümbolit, milles peegelduks rahva koosolemise sügavam tähendus. Tõepoolest, iga ühiskond on oma ideede nägu. Kuid ilma ideedeta ühiskond ei mineta mitte ainult oma näo, vaid kaotab ka oma pea. Ühiskond vajab ideid. Samas on nende ideedega üks kummaline lugu.

Robert Musili „Omadusteta mees“ (ee 2006, tlk Mati Sirkel; numbrid sulgudes viitavad edaspidi teose esimesele köitele) pakub ses suhtes üsna õpetliku kogemuse, kuna idee otsing moodustab seal sõna otseses mõttes sündmustiku peamise telje. Nimelt algatatakse maailmasõja eelses Kakaanias suur isamaaline aktsioon, et väärikalt tähistada keiser Franz Josephi troonileastumise 70. aastapäeva, ning sellega seoses on tuldud õnnelikule mõttele kujundada kogu 1918. aasta „meie rahukeisri juubeliaastaks“, lootuses, et see „Austria särav elumanifestatsioon“ oleks kogu maailmale pöördepunktiks, aidates tal nõndaviisi taasleida omaenese olemust. Romaani tegevustik keskendub komiteele, mille ülesandeks on leida ühendav eesmärk, tõeline sümbol, võimas visioon, mis krooniks auväärt keisri juubelipidustusi ning pühitseks tema impeeriumi juhtrolli kõigi rahvaste seas. Selleks on aga tarvis üht suurt ideed, mida saaks kas või „esialgse definiitsusega“ perspektiivi võtta, et tekitada „lunastav üleslend“ ja tõestada, et „vaimul on Austrias tõeline kodumaa“ (249).

Kõigi kavatsuste kiuste satub see niinimetatud Paralleelaktsioon (loosungi all „Paremad kui preislased“) juba algusest peale silmitsi tõsiste raskustega. Austria patriotismi suurejooneline kampaania – „vägev väljapooleastumine, mis mõjub ülendavalt ka siseoludele” (151) – takerdub hoiakute ja arvamuste, uskumuste ja tõekspidamiste, maailmavaadete ja filosoofiate sasipuntrasse. Eriti just komitee esidaam Diotima saab suurte ideede olemusega kummalisi kogemusi. Kuigi ta on veendunud, et „suur isamaaline aktsioon peab leidma suure eesmärgi“, mis säärasena on ka „vaimsetele inimestele tohutu võimalus ja vastutus“, ei paista head lahendust kusagilt. „Olla vastavuses olemasolu tõeliste eesmärkidega“ on küll ülendav üleskutse, ent kes suudaks öelda, mida paganat sellega täpselt mõeldud on.

Selle „tähtsaimatest peadest koosneva seltskonna“ sekka satub nüüd segasevõitu asjaoludel ka kindral Stumm von Bordwehr, üks lihtsate mõtete ja otseste tähelduste mees, kes juhindub põhimõttest, et „riik on võim, millega rahvaste võitluses püsima jääda“ (295) ning arvab uskuvat, et „sõdurile on nõupidamisruumis paslik tagasihoidlik roll“ (198). Kuid suutmata taluda üha kasvavat meele­heidet Diotima näos, kelle vastu kindralil sugeneb teatav platooniline kiindumus, otsustab Stumm haarata härjal sarvist. Militaristi sirgjoonelisusega suundub ta keiserlikku raamatukokku, et teha Kesk-Euroopa ideedevaramu inventuur, päästa vaevatud Diotima tema täbar­seisust ning anda Austriale tagasi see vaimlis-kõlbeline esimus, mis talle õigusega kuulub. Ometigi osutub inventuuri tulemus kindralile rabavalt üllatavaks: ta mitte ainult ei tee kahetsusega kindlaks, et see koosneb üksnes vastanditest, vaid ka avastab oma hämmastuseks, et kui nende vastanditega täpsemalt tegelda, hakkavad nad vastastikku moonduma ja üksteiseks üle minema. Ulrichile oma skeeme tutvustades selgitab ta seda avastust nõnda:

„Aga küllap sa näed – ma lasksin seda joonisel ka selgesti esile tõsta –, et kui sa silmitsed mõnd täna lahingut pidavaist mõtterühmadest, ei saa see oma abi­vägesid kaasvõitlejate ja ideematerjali osas mitte ainult omaenda relvalaost, vaid ka vastaste omast. Sa näed, et see muudab lakkamatult rindejoont ja võitleb järsku täiesti põhjendamatult rinnet ümber pöörates omaenda tagala vastu; teisal näed sa, et ideed jooksevad lakkamatult üle, sinna ja tagasi, nii et sa leiad neid kord sellest, kord teisest lahingurivist – ühesõnaga, ei saa koostada ei korralikku marsiplaani, ei demarkatsioonijoont ega midagi muud, ja kõik see, respektiga öeldult – mida ma aga teiselt poolt ometi ei suuda uskuda – on just seesama, mida meie pool iga ülemus nimetaks seakarjaks!“ (413).

Ühesõnaga, kindral Stumm, kes otsustab kaardistada kõik „oleviku­väärtusega“ väljapaistvad ideed, justkui oleksid need osa mingist militaar­kampaaniast, avastab jahmatusega, et nood ei allu sugugi strateegilisele distsipliinile, vaid päädivad kõik vasturääkivuses. Ehk siis käituvad, kindrali nördinud väljendit pruukides, nagu seakari. Ning vähe sellest: võimatus ideid korrastada, liigendada, süstematiseerida – nende marsiplaan koostada – on üks häda. Teine häda on see, et ka ideede vaagimise taustsüsteem osutub täiesti kõlbmatuks pakkuma neile mingeidki pidepunkte, juhtnööre või teetähiseid. Nimelt on ühiskondlik pind ise olemuslikult hoomamatu ja poliitiline ruum ettearvamatu, heterogeenne, representeerimatu. Ei aita siin ükski perspektiivivahetus ega paradigmamuutus – tervikut lihtsalt ei ole, kese puudub ja ühtsus on sootuks olematu. „Sellest kõigest pole kasu!“ ohkab kindral Stumm:

„Ma vahetasin kujutamistehnikat ja püüdsin pääseda asjale lähemale mitte strateegiliselt, vaid sõjaväegeograafia abil, lootuses saada sel moel vähemalt kindlalt liigendatud operatsiooniruumi, kuid sellest oli niisama vähe abi. Siin on sulle oro- ja hüdrograafilised kujutamiskatsed!“ Ulrich nägi markeerituna mäeharju, kust jooksid välja hargnemised, mis teises paigas taas koondusid; allikaid, jõevõrke ja järvi. „Ma tegin veel kõige erinevamaid katseid, et seda kõike ühtsusse viia,“ ütles kindral ja tema elurõõmsaisse silmisse ilmus midagi ärritatut ja tagaaetut, „aga kas tead, mismoodi see on!? Nagu siis, kui sa sõidad Galiitsias teises klassis ja saad endale kubemesatikad! See on räpaseim võimetustunne, mida ma tean. Kui olla kaua ideede keskel viibinud, sügeleb sul kogu keha ja rahu ei saa ka siis, kui oled end verele kratsinud!“ (414).

Kindrali meelehärm ei üllata ilmselt neid, kelle arvates poliitilist eksistentsi iseloomustab lakkamatu konflikt, kus „erinevad jumalad võitlevad üksteisega ja teevad seda igavesti“ (Max Weber), või et „poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda“, mille eesmärk on kehtivate jõuvahekordade kinnistamine püsivaks domineerimismustriks (Michel Foucault), või et tsiviilühiskond pole muud kui kaevikute ja kaitsevallide tihke süsteem, kus toimub pidev positsioonisõda oma (väärtuste, ideede, tähenduste) hegemoonia kehtestamise nimel (Antonio Gramsci). Kui ühiskondlikku ruumi iseloomustab raevukas kemplus ühildamatute ideede vahel, siis pole põhjust imestada, et loogika asemel võimutseb retoorika, kainet mõistust asendab kirgede mäsu ning meelekindlast tahtest saab pelk afektiivne tunglemine.

Vahest meenub mõnele Noam Chomsky kuulus näide lausest, mis on küll grammatiliselt korrektne, kuid semantiliselt, s.o tähenduse poolest mõttetu: „Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt.“ Kuid säärane kokkusobimatute sõnade ühendamine võib teiselt poolt, poliitilisest vaatevinklist, olla vägagi paljuütlev. Õieti on meil tegu vastassuunas kulgevate protsessidega, kus semantiline mõttetus omandab teatud kontekstis ootamatult sügava tähenduse, samal ajal kui poliitilist keelepruuki polsterdavad suured ja kesksed tähistajad –Ideed, Sümbolid, Asjad, Kuvandid, Märgid – osutuvad lähemal vaatlusel täiesti sisutühjaks: nendega ühenduses olemise teises, isiklikus otsas saab peagi märgatavaks teatav seesmine ainevaegus, seal tekib nii-öelda suur tühi ümar O, nagu nendib omadusteta mees Ulrich:

„See seisund on klassikaline sümptom kokkupuutest kõige igavese ja suurega … Seepärast võiks nimetada suurte asjadega ühenduses olemise ohtu ka vaimse aine jäävuse seaduseks, mis paistab kehtivat üsna üldiselt. Kõrge positsiooniga, suures mõõtkavas tegutsevate isikute kõned on harilikult sisutühjemad kui meie endi omad. Mõtted, mis on eriti lähedases suhtes eriti väärikate asjadega, näevad tavaliselt välja nii, et ilma selle eeliseta peetaks neid väga mahajäänuiks. Meile kalleimad – rahvuse, rahu, inimkonna, vooruse ja muu niisama kalliga seonduvad ülesanded kannavad oma turjal kõige odavamat vaimufloorat. See oleks väga pahupidine maailm – aga kui oletada, et mõne teema käsitlemine võiks olla seda tähtsusetum, mida tähtsam on see teema ise, siis on see korra maailm“ (441).

Näib, et Musil on siin oma „vaimse aine jäävuse seadusega“ nagu ka ideedevälja kummastava olemuse eritlemisega tabanud midagi väga olulist ühiskonna poliitilise toimimise paradoksaalsest loogikast („Ideaalidel on kummalised omadused, muuhulgas ka see, et nad muunduvad oma vastandiks, kui tahta neid täpselt järgida“, 253). Ning varustanud selle hoiatusega, et tuleb olla valvsalt teadlik ideede õõnsast ambivalentsusest ja nende külge klammerdumise ohtlikkusest. Kuigi tema romaani tegelaste ponnistusi ärgitab sundmõte leida kandev idee keisri troonipidustuste aastapäevaks, ei leia viimane sündmus tegelikult kunagi aset. Franz Joseph sureb 1916. aastal keset sõda ning vaenutegevuse lõppedes on ka tema kuulsusrikas impeerium kokku varisenud. Ent kõige selle tulemusel sünnib 1918. aastal ometi midagi, mille tõttu tasuks Musili tähelepanekuid eilsest maailmast silmas pidada meilgi.

Muidugi, Tema Majesteedi Seitsmekümneaastase Valitsemisjuubeli Puhul Teednäitava Otsuse Vastuvõtmiseks Moodustatud Komiteega võrreldes kõlab EV 100 Korraldustoimkond märksa vaoshoitumalt, kuigi lugedes kõrgpoliitilisi üleskutseid à la „ehitame prantslaste eeskujul meie riigi saja aasta juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga“, võib tekkida kahtlus, kas erinevus on ikka nii suur kui esmapilgul paistab. Ei saa sugugi välistada, et vaikselt tuure koguv eufooria võib paisuda mõõdutundetuks liturgiaks, mille lakkamatu refrään saadab oma kodanikud permanentsesse õnnistatud olekusse: „See tähendab, et pole 365-päevast juubeliaastat, vaid peaaegu kolme aasta pikkune ajaperiood, kus pidusündmusi erineva intensiivsusega leida võib.“ On võimalik, et kõik see päädib taas kord ühe pompoosse paigalmarsiga, kus tullakse paraadvormis kokku ja tuntakse üheskoos uhkust. Selleski näib olevat midagi üdini tontlikku.

Me teame, milline segadus tekkis maailma kõige kuulsama, uhkusest aetud torni ehitamise käigus, millest eesti rahvast targu säästeti. Kuid nõutades nüüd enesele õigust, Maarahva Lauliku sõnul, „taevani tõustes üles igavikku omale otsida“, võiksime samuti malbelt küsida, kas meil on ka ajaloost midagi õppida. Tähistanud ja pühitsenud, pidutsenud ja juubeldanud, lavastanud ja korraldanud – küll vabariigi sündi, küll iseseisvuse algust, küll põhiseaduse vastuvõtmist, küll euroliitu astumist, küll krooni tulekut ja siis minekut, küll kõike ja mida veel –, pidanud kõnesid ja teostanud tseremooniaid, tantsinud päev läbi ja laulnud öö otsa: ikka rahvuse hüvanguks, riikluse kiituseks ja suveräänsuse ülistuseks. Üha suurejoonelisemalt kutsutakse üles otsima Eesti elujõu allikaid, avastama Eesti riigi mõtet, sõnastama Eesti uut eesmärki, disainima uut kuvandit, välmima uut ideed, jutustama uut luguKärajad, kõnetalgud, mõttekojad, toimkonnad, töörühmad, ümarlauad, esseevõistlused, kavandikonkursid, projektid, üritused, algatused – nagu seeni pärast vihma. Mine aga ja nopi! Hoidku vaid jumal, et kõigi nende otsingute sisim tulemus ei oleks ärasügatud ihuliikmed ja suur tühjus, ehk kindral Stummi väljendit pruukides: „räpane võimetustunne kubemesatikate ees“.

Ent jäägu siinkohal viimane sõna Pipile: „See on silmapaistvalt hea sõna. Üks parimaid, mis ma kuulnud olen.“ Sõna on niisiis olemas, kuid selle tähendus on lahtine. Kuigi sõnade tähendusi paneb paika „trobikond vanu professoreid“, kaalub Pipi variante, et spunk võiks olla siniseks värvitud lipuvarda kõige ülemine ots või hääl, mille tekitab varvaste vahelt üles lirtsuv pori; ta proovib spunki osta küll kondiitripoest, küll rauakauplusest; ta otsib seda kolmekordse maja ülakorrusel voodi alt või oletab jällegi, et spunk peab ilmselt olema mingi haigus. Kuid selleks osutub hoopis üks Segasumma suvila kõrval mööda kruusateed roomav pisike mardikas, keda nähes levib üle Pipi näo õnnis naeratus. Midagi nii spunklikku pole ta elus varem näinud. „„Ma tean,“ ütles ta. „See on spunk!“ … Ta tõstis mardika ettevaatlikult kindlamasse kohta, kus keegi talle peale astuda ei saanud. „Armas väike spunk,“ ütles ta õrnalt. „Ma teadsin küll, et ma su lõpuks leian. Aga küll see ikka on imelik. Kihutasime spunki jahtides terve linna läbi, ja tema oli kogu aeg otse Segasumma suvila kõrval.““

Ehk on ikkagi õigus auväärt Semiootikul, kelle järgi „Euroopa idee seisnebki selles, et ideed ei ole vaja. Elu on targem kui meie.“ Võib-olla tõesti. Ent küsida jääb siiski, mida tuleks sellest kõigest arvata eestlasel. Kuidas püsida? Olla või mitte olla, saada eurooplaseks või vaadata pigem metsa poole? Mnjah, kui ainult neid sitikaid-satikaid ees ei oleks, need põrgulised panevad kukalt kratsima!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming