Thomas Nageli mõistlik antihumanism

BRUNO MÖLDER

Belgradist pärit Ameerika filosoofilt Thomas Nagelilt on Märt Väljataga vahendusel eesti keeles ilmunud suisa kaks raamatut. Mõlemad puudutavad inimmõistuse asupaika maailmas. Esimene ja kaalukam „Vaade eikusagilt“ räägib sellest, kas on võimalik vaade maailmale eikusagilt, s.t selline objektiivne vaade, mis esitab maailma nii, nagu see on, jättes kõrvale vaatevinkli moonutused. Raamatu haare on lai, algab see inimese vaimust ning lõpetab surmaga, puudutades nende vahel ka eetika, väärtuste, vabaduse ja skeptitsismi teemasid. See kaitseb objektiivsuse võimalikkust idealistide ja skeptikute eest, kes ei pea objektiivset vaadet maailmale võimalikuks või pisendavad selle tähtust, kuid Nagel ka kritiseerib objektiivsust, siis kui selle poole pürgivad reduktsionistid ja stsientistid, kes ei leia subjektiivsusele maailmas väärilist kohta. „Viimane sõna“ kaitseb realismi mõistuse ja ratsionaalsuse suhtes ja on samuti kirjutatud poleemiliselt, vaidluses subjektivistide, relativistide ja naturalistidega. Viimased üritavad näidata, kuidas meie mõistusesse puutuv on mingit pidi sattumuslik, tingitud kultuurist või meie evolutsioonilisest minevikust. Nageli meelest on sellised vaated vasturääkivad, sest leidub mõtlemise vorme, näiteks loogikaseadusi, millele tahes-tahtmata peavad toetuma ka need, kes tahavad kõike relativiseerida. Selles tähenduses jääb viimane sõna ikkagi mõistuse põhiprintsiipidele.

Ma ei saa öelda, et need raamatud oleksid kergesti mõistetavad. Paradoksaalselt võib raskestimõistetavuse üks põhjus olla raamatute eestikeelsus. Asi pole tõlkes, viimasele pole mul midagi ette heita, vaid pigem selles, et Nageli tekst, mis on tegelikult väga mõttetihe, mõjub eesti keeles lugedes liiga ladusalt. Nõnda ruttavad silmad mõttest ette ning alatasa leidsin end sellelt, et lehekülg on loetud, ent mõte jäi tabamata. Eesti keeles lugedes on kõik sõnad tuttavad, kuid mõistetega ei nakku. Sama lõiku originaalist lugedes aga asetub kõik oma kohale. Võib-olla on asi ainult minus, kuna ma pole harjunud lugema filosoofilisi tekste eesti keeles, aga võib-olla on selle taga midagi sügavamat – eestikeelne sõnavara ei kanna originaaliga võrreldes päris sama tähendust, mida on vaja lause mõtte täpseks haaramiseks.

Kuid nüüd asja juurde. Nageli põhiline küsimus „Vaates eikusagilt“ puudutab vaatevinklite ühendamist. Ühelt poolt on igaühel meist subjektiivne vaade iseendale kui minale, mis asub minu maailma keskmes. See vaade sisaldab mu kogemusi, millele on mul võrreldamatult parem ligipääs kui teistel inimestel. Teisalt on maailma võimalik käsitada objektiivsest vaatevinklist, mis püüab jätta kõrvale kõik selle, mis on isiklik ning tunnetajast sõltuv ning sellest vinklist vaadates paistab, et see on vaid sattumuslik tõsiasi, et mina juhtun olema just see isik just seesuguste kogemustega. Nagel arutlebki oma raamatus selle üle, millises suhtes on objektiivne ja subjektiivne vaatevinkel ning millised on maailma objektiivse käsitamise piirid. Keskendun oma arvustuses selle põhiküsimuse juures kahele alateemale: esiteks küsimusele, kas vaimu saab lõpuni mõista objektiivselt, ning teiseks küsimusele, kas maailm võib olla laiem, kui me hoomata suudame. Olgu kohe öeldud, et Nagel vastab esimesele küsimusele eitavalt ning teisele jaatavalt.

Võib päris kindlalt öelda, et kui lugeja Nagelist enne nende raamatute ilmumist midagi kuulnud oli, siis teab ta teda kui filosoofi, kes pani meid kujutlema, mismoodi on olla nahkhiir (ehkki esimene, kes samalaadse küsimuse nahkhiire kohta küsis, oli B. A. Farrell juba 1950. aastal, sai see „intuitsioonipump“ kuulsaks just Nageli artikli kaudu).* Nagel arutleb, et nahkhiired ilmselt kogevad maailma ning seega olla nahkhiir ei ole kvalitatiivselt pime – olla nahkhiir on olla mingit moodi. Veidi laetumas, aga arusaadavamas kõnepruugis võib öelda, et on mingi tunne olla nahkhiir. Me võime sellele küsimusele vastuseks kirjeldada nahkhiire ehitust või kujutleda, mismoodi oleks orienteeruda ruumis kajalokatsiooni abil, kuid sellest ei piisa. Nahkhiire füsioloogia objektiivne kirjeldus ei anna kuidagi edasi nahkhiireks olemise subjektiivset kvaliteeti ning ka end nahkhiire tiibadesse kujutlemine annaks üksnes tulemuseks, mismoodi oleks inimesel olla nahkhiir. Nagel aga küsib seda, mismoodi on nahkhiirel endal olla nahkhiir. Ta on valinud sellise näite seepärast, et kuna nahkhiir on meist piisavalt erinev eeldatavalt teadvusega olend, siis meie suutmatus vastata küsimusele, mismoodi on olla nahkhiir, toob teravalt esile subjektiivse ja objektiivse vaatevinkli erinevuse. Nahkhiireks olemise objektiivne kirjeldus peaks olema ligipääsetav mis tahes vaatepunktist, sealhulgas inimlikust, kuid nagu küsimuse tekitatud intuitsioon mõista annab, jääb siit välja nahkhiireks olemise subjektiivne iseloom, mis on kättesaadav vaid nahkhiirtele.

Kas sellest järeldub, et leidub subjektiivseid fakte, mida inimene ei suuda haarata? Nagelit on selles küsimuses erinevalt tõlgendatud. Nahkhiire artiklis väitis Nagel küll otse, et leidub selliseid subjektiivseid fakte (lk 2096–2097). Hilisemas raamatus on ta ettevaatlikum. Ta rõhutab, et objektiivsus ja subjektiivsus on esmajoones vaatevinklite omadused, need on viisid, kuidas me maailma mõistame. Üleminek subjektiivselt esitusviisilt väitele, et leiduvadki sellised esitatavad subjektiivsed faktid, vajab tugevat põhjendust ning vargsi astutuna on tegu eksliku sammuga. On oluline erinevus selles, kas näiteks päikeseloojangut vaadates kogevad inimene ja nahkhiir sama objektiivset fakti, kuid kumbki erineval subjektiivsel viisil või leidub kaht eri tüüpi subjektiivseid fakte, mida kumbki kogeb. Seda küsimust puudutab ka Väljataga oma järelsõnas, kus ta märgib, et näiteks Alan Thomas tõlgendab oma monograafilises ülevaates Nagelist tema filosoofiat viisil, mis ei hõlma üleminekut subjektiivselt esituselt subjektiivsetele faktidele. See tundub olevat ka Nageli väidetega „Vaates eikusagilt“ paremini kooskõlas.

Sellega seoses tuleks mainida, et esitusviisid on samuti osa maailmast. Sellega on ka Nagel nõus, ta rõhutab näiteks, et peaksime püüdlema eri vaatevinklitest ilmnevate aspektide integreerimist ühtsesse maailmapilti. See ei pruugigi tema meelest täielikult õnnestuda, sest – nagu nahkhiire näide peaks kirjeldama – ei anna objektiivne käsitlus, mis jätab kõrvale spetsiifilise vaatevinkli, veel täit pilti. „See, kuidas maailm on, sisaldab nähtumusi, ja pole olemas ühtainsat vaatepunkti, millest saab täielikult haarata neid kõiki.“ („Vaade ei­kusagilt“, lk 44.)

Oluline aga on märgata, et siin on juttu üksnes maailma kõikehõlmava käsitluse võimatusest, mitte sellest, et maailm sisaldaks salapäraseid „mismoodi-on-olla-nahkhiir“ fakte. Maailma esituse viisidele on kergem maailmas kohta leida. Need saab paigutada tunnetava subjekti sisse ning nende seletamine ei tohiks olla põhimõtteliselt võimatu. Siinkohal olen ma ilmselt Nagelist optimistlikum. Kokkuvõttes on meil faktid maailma kohta ja faktid vaatleja kohta ning mõlemat saab objektiivselt seletada. Leian ka, et tõsiasjad vaatevinkli omamise kohta, selle tunnused, ei pruugi alati olla avatud sellele, kes seda vaatevinklit kasutab. Me suudame paremini kirjeldada nahkhiire vaatevinkli tunnuseid kui nahkhiir ise. Kuid – ei pruugi Nagel leppida – me ju ei suuda kirjeldada seda, mismoodi on nahkhiir olla: „… iga käsitletava kogemusliku ja intentsionaalse perspektiivi täpset iseloomu saab mõista ainult subjektiivse kujutluse teel või seest“ (lk 44). Olen nõus, et täielikult asendab kogemust vaid see kogemus ise, kuid me saame ka kogemuse või seesmise perspektiivi liita objektiivsesse kirjeldusse, kui lisame objektiivsele kirjeldusele juurde käsitluse kogemuse iseloomust, näiteks loo sellest, miks on kogemus ajus niimoodi kodeeritud, et ta ilmneb meile sõnulseletamatuna. Selline täiendus ei sulanda kokku objektiivset ja subjektiivset vaatevinklit, kuid parimal juhul näitab ta täpselt ja objektiivselt ära, millises kohas meie maailmakirjelduses asuvad subjektiivsed vaatevinklid ning miks on nad just sellised, nagu nad on.

Thomas Nagel kaitseb objektiivsuse võimalikkust idealistide ja skeptikute eest, kes ei pea objektiivset vaadet maailmale võimalikuks või pisendavad selle tähtust, kuid Nagel ka kritiseerib objektiivsust, siis kui selle poole pürgivad reduktsionistid ja stsientistid, kes ei leia subjektiivsusele maailmas väärilist kohta.

Vaatame nüüd teist küsimust: kas maailm on laiem, kui me hoomata suudame? Nagelil on need kaks küsimust omavahel seotud. Juba seeläbi, et me tunnistame teistsuguseid vaatevinkleid, mida meie mõistetega haarata ei saa, oleme tunnistanud, et maailm on suurem kui meie maailm. Nagel nimetab seda antihumanismiks: „maailm ei ole meie maailm, isegi mitte potentsiaalselt“ (lk 158). Inimene ei ole maailma kese ega piir. Maailm võib Nageli meelest sisaldada nii seda, mida me veel ei tunne, kui ka seda, mida me ei saagi kunagi tundma, kuna sedasorti mõistus, nagu meil on, ei suuda seda osa maailmast hoomata.

Selles osas olen Nageliga üldiselt ühel meelel. Ehkki ma olen sõltumatutel põhjustel seisukohal, et inimvaimu vallas ei saa leiduda fakte, mis jääksid meile kättesaamatuks – vaimsed faktid on piiratud sellega, mida suudame tõlgendada –, tundub mulle ülejäänud maailma osas väga veenev mõte, et seda ei saa piirata meie vaatepunktiga. Meie mõistuse ülesehitus määrab ära selle, millest suudame mõtelda ning ka selle, kuidas me suudame mõtelda. Arvata, et see hõlmabki kõike olevat, on tõepoolest ülbus kosmilisel skaalal.

Henrik Sova väidab kõrvalolevas artiklis, et arusaam oma vaatepunkti piiratusest on vastuoluline. Esiteks väidab ta, et kui me juba mõtleme millestki, mis jääb teispoole meie vaatepunkti, siis ei ole me veel jõudnud oma vaatepunkti piiridele. Tõeliselt piireületav peab olema meile mõeldamatu. Seejärel selgitab Sova tõeliselt neocarnaplikus vaimus, et mõeldamatu peab olema ka tähendusetu. Nõnda on jutt maailmast, mis ületab meie vaatepunkti, tähendusetu müra, tühi metafoor, mingi eksistentsiaalse ängi väljendus. Rudolf Carnap nimetas sellist asja omal ajal elutunde väljenduseks.

Mulle paistab Nageli antihumanism aga täiesti mõistlik. Ma pole esiteks sugugi veendunud, et realist või antihumanist, kes tunnistab mõeldavusest suuremat maailma, on kohustatud võtma omaks Sova pakutud arusaama, et ainult mõeldav saab olla tähenduslik. Kui olla naturalist tähenduse suhtes ning eeldada, et tähenduse tagab mingisugune naturaalne seos maailma ning tähenduse kandja vahel, siis ei ole tähendusliku üksuse mõeldavus tingimata tarvilik, kuigi see võib enamasti tähenduslikkusega koos käia. Teiseks, isegi kui seost mõeldavuse ja tähenduslikkuse vahel tunnistada, siis oleks tähendusetu vaid see mõeldamatu ise, aga mitte väide, et leidub miski, mis on mõeldamatu. Viimane on tähenduslik väide tähendusetu kohta ning vaid seda on antihumanistil vaja oma positsiooni väljendamiseks. Kolmandaks tundub mulle, et Sova lähtub liialt palju keelest. Keel on maailma esitusviis. Antihumanistile pole küsimus mitte selles, kuidas täpselt esitada seda osa maailmast, mida me ei hooma. Asi on faktides – kas maailmas võib olla midagi sellist, mida meie mõistus või keel ei suuda esitada. Ning selle vastu ei saa astuda keeleliste argumentidega.

Muide, ka elutunde väljendamine on Nagelile tähtis. Katse vaadata enda olemasolu ning oma tegemisi kosmilisest vaatepunktist, niimoodi, et maailma kese ei asu minus endas ning mõtelda hoomatavuse piiridele, on teinekord päris värskendav. Selles võibki olla seesuguse filosoofia praktiline väärtus.

* Thomas Nagel, Mis tunne on olla nahkhiir? Tlk T. Hallap. – Akadeemia 1996, nr 10 (2090–2107).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming