Teesid radikaalsele demokraatiale

Jüri Lipping

Teesid radikaalsele demokraatiale 1.

Tänase demokraatiateooria moevoolu kohaselt on demokraatia kaitseks ja õigustuseks hädavajalik anda talle ratsionaalne põhjendus. Ainult nii saab tagada truudust liberaal-demokraatlikele institutsioonidele ja seega ka kindlustada nende stabiilset püsimist. Sellest vaatepunktist õõnestab igasugune ?postmodernne? ratsionalismikriitika juba aprioorselt demokraatlikku projekti. Ja ometigi, universalistlik ja ratsionalistlik (valgustusajastu) raamistik takistab kaasaegse demokraatliku poliitika olemuse mõistmist. Siin võiks eristada kahte valgustuse loogikat: enesekinnitus ja enesepõhjendus; esimest võiks nimetada ?poliitiliseks? ja teist ?epistemoloogiliseks.? Kuigi need on olnud ajalooliselt põimunud, pole nad ometigi paratamatult seotud. Õigupoolest tuleks nad teineteisest lahutada ning enesepõhjendus (kui illusoorne) üldse kõrvale heita, sest tegemist on jumalast jäänud probleemiga, kus tulutult üritatakse sõnastada (vana)moodsat vastust olemuslikult eelmodernsele küsimusele. Sellest raamistikust tuleks niisiis lahti öelda ? ilma et peaks samas loovutama valgustuse poliitilist aspekti, mida kehastab nn. demokraatlik revolutsioon. Liberaalse ratsionalismi küsitavaks seadmine ei tähenda modernsuse eitamist, vaid hoopis selle võimaluste äratundmist (seda nii potentsiaali kui ka piiride osas).

 

2.

Moodne poliitika on sündinud demokraatliku revolutsiooni vaimust. Viimane tähendab võrdsuse printsiibi järkjärgulist laienemist üha uutesse valdkondadesse: algne võrdsus jumala ees kasvab üle kodanlik-avaliku sfääri formaalseks võrdsuseks, laieneb sealt hiljem majanduslikele suhetele ning levib edasi rassilistele, soolistele, institutsionaalsetele jne. suhetele. Siin on oluline mõista selle protsessi performatiivset mõõdet: võrdsuse universaalsete vormide teke sõltub alati demokraatliku võimu laiendamisest ühiskonnas ? see on aktiivse sekkumise tagajärg. Võrdsus pole lihtsalt millegi juba olemasoleva tunnustamine või äratundmine, vaid poliitiliste liikumiste algatusel (ja tihtipeale kestva võitluse käigus) loodud uus vald, kus vabadusest saab maine, käegakatsutav reaalsus. Marxi viga oli eeldada, et inimvõrdsuse tagatiseks on asjade objektiivne käik: ühiskondliku struktuuri jätkuv lihtsustumine kapitalismi tingimustes. Tegelik areng tunnistab, vastupidiselt, üha kasvavat mitmekesisust, erinevust, pluralismi jne. Tingimustes, kus ühiskondlik pind on olemuslikult ebatasane, ei saa võrdsustamise loogikaks olla mitte ühtlustamine, vaid samaväärsus: tuleb mõelda ja luua selliseid ühisuse vorme, mis võimaldaksid võrdsust, kuid ei tühistaks erinevusi. Kuna tegutseda tuleb aga erinevuse väljal, kus võimu jaotus on alati ebaühtlane ja sotsiaalsed suhted varjutatud, siis saab poliitiline vastasseis alati kandma poleemilist pitserit, teatavat sanktsiooni legaalsele kodusõjale.

 

3.

Liberaalse raamistiku põhiprobleemiks on selle võimetus mõista poliitilisuse loomust. Üks liberalismi versioone, nn. huvigruppide pluralism, taandab poliitika huvide kalkuleerimisele: indiviide vaadeldakse kui ratsionaalseid toimijaid, kes taotlevad omahuvi maksimeerimist (s.o. instrumentaalne arusaam, kus poliitikat mõistetakse majandusliku mudeli põhjal). Teiselt poolt, nn. arutleva demokraatia mudel muidugi vastustab sellist versiooni: siin kinnitatakse vajadust luua seos poliitika ja moraali vahel, ning eesmärgiks on kehtestada ratsionaalne ja universaalne konsensus vaba diskussiooni vahendusel. ?Arutlev demokraatia? on kantud usust, et ratsionaalne kokkulepe printsiipide osas on võimalik ja piisav, et hallata moodsate ühiskondade pluralismi ? pagendades samas kõik potentsiaalselt lõhestavad küsimused privaatsfääri. Erinevustele vaatamata on need kaks versiooni ühes olulises asjas üksmeelel: nad eitavad ühiskondliku antagonismi vältimatut iseloomu. Kuid konfliktide väljasulgemine poliitikast on vale tee; sellega nad ei kao, vaid muudavad oma olekut, jäädes pulbitsema ühiskondlikul pinnal. Siit nähtub, et liberaalne arusaam poliitikast on puudulik, sest viimast mõistetakse põhiliselt majandusliku või eetilise mudeli põhjal; ka hilises nn. poliitilises liberalismis pole õigupoolest midagi poliitilist, sest siingi üritatakse moraali rakendamist avalikku sfääri, milles puudub konflikti ja antagonismi mõõde, s.o. see, mis ongi spetsiifiliselt poliitiline.

 

4.

Kuid antagonistliku dimensiooni eitamine ei tee seda olematuks; see viib vaid võimetusele tuvastada ja käsitleda selle erinevaid avaldumisvorme. Enamgi, kui konfliktidel puudub poliitiline väljund, hakkavad nad õõnestama sotsiaalseid suhteid n.-ö. seestpoolt; varem või hiljem sisenevad nad tagaukse kaudu ikkagi, tabades seekord ootamatult, selja tagant. Kui puudub võimalus lahendada konflikti olemasoleva poliitilise struktuuri raames, siis piisavalt intensiivne vastuolu lahendab tekkinud umbseisu lihtsalt struktuuri enese radikaalse ümbermängimisega. Liberaalne püüd tühistada poliitilisust on määratud läbikukkumisele, sest ei huvide rehkendamine ega ratsionaalne arutelu suuda neutraliseerida või lepitada seda antagonismi, mis ammutab energiat kõige erinevamaist allikaist ja ühiskondlikest suhetest (religioossed, majanduslikud, moraalsed, etnilised jne.). Kummalisel kombel on liberalism ? mille peamine panus poliitikateooriasse seisneb just nimelt pluralismi mõiste väljatöötamises ? unustanud, et maailm ise on pluriversum, kus eksisteerivad erinevalt ja tihtipeale leppimatult määratud poliitilised kogukonnad. Vaadete ja seisukohtade paljusus ise nõuab antagonismi kohalolu, sest pluralism viitab võimalusele seada küsitavaks ja vaidlustada olemasolevaid võimukorraldusi ja -suhteid. Mingi lõpp-punkti saabumisel (isegi üksnes regulatiivse printsiibina) ei saaks institutsioone enam küsitavaks seada, sest need kujutaksid endast õigluse või demokraatia täideviimist ? just nimelt seda, millega ei saa olla tegu.

 

5.

Siinkohal vajaks selgitamist ?poliitilisuse? mõiste, mille fundamentaalse määratluse on andnud Carl Schmitt, mõtleja, kelle vaateid oleks tema kurikuulsa mineviku pärast lühinägelik ignoreerida. Poliitilisus osutab antagonistlikule struktuurile, mis iseloomustab seesmiselt kõiki inimühiskondi ? antagonismile, mis võib võtta kõikvõimalikke erinevaid vorme ning ilmneda kõige eripalgelisemates sotsiaalsetes suhetes. Poliitilisuse kohalolu on alati ?reaalne võimalikkus?, mis puhta potentsiaalina ?insisteerib? inimeksistentsi ontoloogilises struktuuris ning mille ülimaks kriteeriumiks on sõbra ja vaenlase eristus. Poliitika seevastu tähistab kõiki neid praktikaid, diskursusi ja institutsioone, mis püüavad kehtestada teatavat korda ja organiseerida inimlikku kooselu tingimustes, mis on alati potentsiaalselt konfliktsed, sest rajanevad tollel poliitilisuse radikaalsel, antagonistlikul alusstruktuuril. Antagonismi (ehk võimusuhteid) kui sellist, kui ühiskonna põhjapanevat ontoloogilist tingimust ei saa ühiskonnast iialgi välja juurida. Vastasel korral jõuaksime täielikult lepitatud ehk harmoonilisse ühiskonda, kus puuduks igasugune vabadus, sest kõik mõtleksid täpselt sama asja.

 

6.

Antagonism on ühiskondliku objektiivsuse piir ning see piir on lõpuni minev, sest olemuslikult alusetu. Teisisõnu tähendab see, et võim on ühiskondliku välja suhtes konstitutiivne. Kui näiteks kahe ühiskondliku jõu vahel valitseb lepitamatu vastuolu, siis võime avastada, et neil mõlemal puudub see keel või diskursus, mis vastasseisu ületaks ja ühendaks ? puudub ühine arusaam, ühine pind asjade üle otsustamiseks. Samas aga tingivad olud otsuste vastuvõtmise vajadust kogukonna kollektiivse elu nimel, ning see on võimalik üksnes välise jõu sekkumise tulemusel otsustusprotsessi ? igasugune ühiskondlik objektiivsus saavutatakse lihtsalt antagonismi piiramise, välistamise teel. Ühesõnaga, ühiskond kui tervik konstitueeritakse võimutoimete kaudu. See tähendab jällegi, et igasugune ühiskondlik objektiivsus on lõppkokkuvõttes poliitiline. Elavad surnud tänavatel ja kangialustes on pidev meeldetuletus hinnast, mida ühiskonna käigushoidmine ja rõõmsa tuleviku suunas liikumine igal sammul välja nõuab. Poliitilise dünaamika suveräänsel toimimisel saab alati olema see väljasuletud tontlik pahupool, milles ilmneb paljas elu ? just sellisena, nagu Hobbes seda kirjeldas: ?vastik, jõhker ja lühike?.

 

7.

Seda objektiivsuse ja võimu koondumispunkti ? või pigem nende vastastikust kokkulangemist nimetame hegemooniaks. Viimane seisneb erinevate poliitiliste elementide (sõnad, asjad, sündmused jne.) pragmaatilise kokkupanemise protsessist (nn. artikulatsioon), mille ühtesobivus pole sugugi elementaarne ega ka mitte paratamatu, vaid hõlmab teatavat strateegilist liikumist, mis on alati sattumuslik, ebastabiilne ja ?läbiräägitud?, olles niisiis lihtsalt üks (teostunud) võimalikkus. Järelikult ei saa hegemoonne korraldus pretendeerida ühelegi muule kehtivusallikale või tõeväärtusele, välja arvatud seesama võimubaas, millel ta rajaneb. Poliitika jaoks on selle teesi järeldused kaugeleulatuvad: kui võimusuhted on konstitutiivsed, siis ei saa demokraatliku poliitika põhiküsimuseks mitte see, kuidas võimu kaotada (või isegi neutraliseerida), vaid see, kuidas muuta võim legitiimseks; kuidas rajada selliseid võimuvorme, mis on ühildatavad demokraatlike väärtustega. Probleemi selline püstitus on otsustav, kuna viitab tõsiasjale, et võimu ei pea vaatlema mitte välise suhtena, mis leiab aset kahe (varem, mujal) moodustatud identsuse vahel, vaid neid identsusi endid kehtestavana. Sest poliitiline identiteet pole kunagi vahetult antud, vaid moodustub keerukate diskursiivsete praktikate vahendusel; see on alati mitmekesiste vastutoimete tagajärg ruumis, mille piirjooned pole kunagi selgelt määratud.

 

8.

Nagu öeldud, poliitika, see tähendab kollektiivse identifitseerumise võimalus, saab toimida üksnes teatava välistuse alusel. Kui poliitika püüdleb ühtsuse loomisele konflikti ja mitmekesisuse kontekstis, siis saab sellise ?meie?-ühtsuse kehtestamine toimuda ainult ?nende? väljasulgemise hinnaga. Demokraatia pole võimalik ilma deemoseta, ilma rahvata, sest tuleb teada, kes moodustavad kodanikkonna; kes on see We the people? Demokraatlik loogika lähtub võimalusest tõmmata piir nende vahele, kes kuuluvad ja kes ei kuulu (kätkedes endas ohtu totalitaarsele välistusele); sellisena on ta alati vastuolus liberalismi loogikaga, mis pole mitte kodaniku-, vaid inimesekeskne. Individualismil ehk üksikisikute õigustel rajanev liberalism on omakorda võimetu põhjendama kollektiivset tegutsemist (välja arvatud ratsionaalse omahuvi edendamise eesmärgil moodustatud strateegilisi kooslusi; vrd. kõigile osapooltele kasulikku efektiivsuse tõusu majandusliku ?tööjaotuse? tingimustes). Siit ei järeldu siiski, et liberaalne demokraatia oleks läbikukkunud projekt, vastupidi, nende kahe liikumise artikulatsioon loobki selle ruumi, kus pluralistlik demokraatia muutub tõepoolest võimalikuks. Kuid see nõuab pluralismis peituvate võimaluste tõelist radikaliseerimist ning antagonistliku dimensiooni endeemilise loomuse tunnistamist ? see nõuab valmidust võitluseks. Siiani on poliitilisest Asjast üksnes räägitud: läbi räägitud, mööda räägitud, üksteist surnuks räägitud? surnuks vaikitud. Väitlusklubi moraal.

 

9.

Ainult tunnistades seda poliitilisuse vältimatut mõõdet ning mõistes, et poliitika seisneb selle potentsiaalse antagonismi ?taltsutamises?, saame sõnastada demokraatliku poliitika jaoks fundamentaalse väljakutse: mitte taotleda meie-nende eristuse ületamist (mis saadab igasugust kollektiivsete identiteetide moodustamist), küll aga kujutleda viisi, kuidas see vahetegemine oleks ühildatav pluralistliku demokraatiaga. Kujutleda, teisisõnu, kuidas saaks hajutada või kõrvaldada välistuse plahvatusjõudu ehk siis tõkestada selle intensiivistumist vägivaldseks vastasseisuks. Siit ka olulisus eristada kaht tüüpi poliitilisi suhteid: ühelt poolt antagonism vaenlaste vahel, ning teiselt poolt agonism vastaste vahel, kusjuures demokraatliku võitluse eesmärgiks olekski esimese teisendamine viimaseks. Kuigi ka vastaste vahel valitseb tõeline vastasseis, eksisteerib seal siiski ühine sümboolne ruum (nt. truuksjäämine liberaaldemokraatia eetilis-poliitilisele printsiibile: vabadus ja võrdsus kõigile), samas kui antagonistlikus vahekorras see puudub. Demokraatia on habras saavutus, mida tuleb lakkamatult kaitsta võimalike rünnakute vastu. Agonistliku dünaamika taastootmine on selle olemasolu tingimus ja tagatis; püüd poliitilisust maha vaikida või tühistada riskib demokraatia enese hävinguga.

 

10.

Agonistlik pluralism on demokraatia mudel, mis võimaldab vaidlustada mõisteid ja seisukohti ? et kodanikud mitte ainult ei omaks, vaid ka tarvitaksid oma õigusi; selleks peavad olema antud alternatiivid. Kui puudub tõeline valik, siis kaotab demokraatlik protsess kogu oma tähenduse. Radikaalne demokraatia tähendab demokraatliku revolutsiooni radikaliseerimist selle laiendamise teel üha suuremasse hulka ühiskondliku elu valdkondadesse. Elujõuline demokraatlik ühiskond nõuab tõelist võitlust lahkarvamuste vahel: mitte muganduvat ?positsioneerimist?, vaid positsioonisõda Gramsci tähenduses. Poliitilist osavõttu ei saa tagada sellega, et istutakse, arutatakse ja üritatakse mõista argumenti; poliitilisi kirgi saab mobiliseerida vaid üha radikaalsemate tõlgenduste pakkumisega vabaduse, demokraatia, võrdsuse jne. ideaalidele. Agonistlik pluralism tähendabki äratundmist, et väga oluline on omada võimalust samastuda (avaliku sfääri raames) selgelt eristuvate seisukohtadega. Konsensusele rõhuvas mudelis puudub õigupoolest igasugune valik, igasugune reaalne ja tõsiseltvõtav alternatiiv. Kui ühiskonnas valitsevad rahva täitmata nõudmised, mis nõuavad mingit radikaalset vastust, mingit opositsioonilist diskursust, viimane aga puudub ja/või on asendunud mingi administreerimise, mikropoliitika või konsensusega (nt. korporativism), siis avaneb sellega ohtlik väljavaade populismile ja äärmusluse eri vormidele. Peab mõistma, et vajadus radikaalse vastandumise, konfrontatsiooni järele süsteemi kaudu on olulisem kui need tingimused, milles seda vastandumist võimaldatakse.

 

11.

Õigupoolest tähendab see, et ainsaks tingimuseks saab olla pluralistlik ruum. Poliitilise mõtlemise ülesanne on töötada selle ruumi kontuuride visualiseerimise kallal.