Tartu renessansipäevil loodi kodanikuühiskonda

Krista Aru

Hea, et meil on ükski Jaan Tõnissoni raamat, enne kui sügisel ilmub Soomes ühiskonna- ja poliitikateaduste doktori Erkki Tuomioja monograafia Tõnissonist.        Arvestades Jaan Tõnissoni (1868–1941?) tegevuse mitmekesisust ja laiahaardelisust ning tema isiksuse värvikust, on temast väga vähe räägitud ja kirjutatud. Nõukogude aeg eelistas Tõnissonist vaikida, sest tema tegevust oli võimatu selleaegsetesse valedesse sobitada – nii selgelt ja üheselt oli Tõnisson kommunistliku mõtte ja liikumise vastane. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastate õhustikus oli Tõnissoni ideedel demokraatia ainuvõimalikkusest ja rahvuslikust ühtsusest isegi laiemat kandepinda. Tallinnas asutati koguni Jaan Tõnissoni Instituut. Kuid siis sai Tõnissoni kunagise ajalehe Postimees omanikuks välismaine ajakirjanduskontsern ja Tallinnasse koliti päevalehe Postimees peakontor. Tartus aga pandi Postimehe maja juurde seisma Tõnissoni kuju, mille juures pimedatel õhtutundidel probleemitult  alkoholi pruugitakse (Tõnisson oli mööndusteta täiskarsklane!). Ajakirjandusse jäi vilksatama Tõnissoni nimi peamiselt tema siiani lahendamata saatuse küsimusena.      

Nüüd on Jaan Tõnissoni kauaaegne kodumaja Tartus Anna Haava (ehituse alguses 1902. aastal Viljandi, Eesti ajal Tööstuse) tänaval mahajäetum ja lagunenum kui iial enne. Iga aastaga jääb Tõnissoni tegevusaeg kaugemaks ja arusaamine tema töö sisust ja jõust läheb aina ähmasemaks. Fakte me ju teame, kuid Tõnissoni endani ei ulatu. Puudu jääb midagi väga olulist: oskus tunnetada ja mõista ka igapäevaseid kohustusi kui osa millestki  suuremast ja üldisemast. Ning muidugi jääb puudu julgusest vaadata kaugemale iseenda toimetamistest ja toimetulemistest. Pealegi on ju Tõnissoni hoomamiseks enam kui ühegi teise meie avaliku tegelase puhul vaja tunda ja mõista tema tegevusaja ühiskondlik-poliitilist tausta, kaasajas tegutsenud asutusi ja organisatsioone, sündmusi ja inimesi, sest Tõnisson oli seotud kõigi ja kõikidega. Kuid ennekõike on vaja uskuda, et Tõnissoni väikeste ja suurte  ettevõtmiste eesmärgiks oli, nii võõralt kui see praegu ka ei kõlaks, töötada selle heaks, et „Üksikuid inimesi ja terveid rahvahulkasid kulturaliselt välja arenema panna ja tõsisteks isikuteks puhta inimsuse vaimus kasvatada, kes tõetunde ja kohuse mõtete järele iseennast valitseks” (PM 1911, nr 45).     

Tõnissonist ja tema sisemisest jõust räägivad  kõige paremini tema enda tekstid. Ta on ju kõnelenud palju ning kirjutanud palju ja pikalt. „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamat „Kõlblus ja rahvuslus”, mille sisuks on valimik Tõnissoni artikleid aastatest 1893–1917, on üks võimalikke teeotsi Tõnissonini. Et tegemist on esimese köitega, kinnitab nii kogumiku koostaja Simo Runnel kui ka tõsiasi, et köitesse on valitud vaid need artiklid, mis on kirjutatud ja ilmunud aastatel 1893–1917. Eesti Vabariigi  aegsed artiklid ootavad järgmist köidet. Tõnissonil oli alates 1896. aasta detsembrist oma ajaleht, päevaleht Postimees, millele ta armastas ise juhtkirju kirjutada, allkirjastades need Jaan Tõnisson, cand. J. Tõnisson, J. Tõnisson, -n või ka jättes üldse allkirjastamata. Samamoodi toimetas ta siis, kui avaldas ülevaateid, kommentaare, arvamusi, sõnumeid ajalehe rubriikides „Kohalikke sõnumeid”, „Teistest lehtedest”, „Tartu elust” jm.  Simo Runnel artiklivalimiku koostajana on läinud kõige kindlamat teed: kogumikku on valitud need kirjutised, mille autoriks on allkirjastatult J. Tõnisson. Kuna Tõnisson oli viljakas, oleks võinud teise koostaja valik ka sel juhul, kui oleks tahetud kasutada vaid allkirjastatud artikleid ja juhtkirju, olla hoopis teine. Tõnissoni kirjutatust on lihtsalt võimalik välja anda mitu erinevat raamatut. Hea, et meil nüüd ükski on, enne kui sügisel Soomes ilmub ühiskonna  ja poliitikateaduste doktori Erkki Tuomioja monograafia Jaan Tõnissonist.

Tartu renessansi kõlblus ja rahvuslus       

Johannes Aavik oma kaasaegsete kriitilise jälgijana on kirjutanud Tõnissoni juhtkirjade valmimisest päevikusse nii: „Oma juhtkirju kirjutas ta suure rutuga oma kabinetis. Trykikoja poiss seisis ukse taga, oodates järge. Poiss viis täis kirjutet käsikirja leheküljed vastalt alla trykikotta. Kodus kõiges rahus ja läbimõeldult ei viitsind Tõnisson kunagi midagi valmis kirjutada” (EKLA, f 275, m 141 : 1, lk 188). Tõsi on see, et Tõnisson kirjutas ajalehe Postimees toimetuses, mille kõigile avatud ustest elu inimeste ja nende küsimuste, arvamuste ja kommentaaridega sisse voolas. Aga see, et ta ei viitsinud kodus kirjutada, pole küll õige. Jaan  Tõnissoni kodusest elust saame rääkida alles alates 1910. aasta aprillist, pärast abiellumist Hilda Lõhmusega. Enne seda oli Tõnissoni elu tervikuna üks Eesti asja ajamine, seotud osalemisega kõikvõimalike organisatsioonide ja seltside tegevuses. Viitsimatus lihtsalt ei käi Tõnissoniga kokku, küll aga pidev ajanappus ja kiirustamine, mistõttu tal jäi kirjutamiseks tõesti alati vähem aega, kui ta lootis. Tõnisson on ise oma hõivatusest ja kulutatud ajast teinud  aastal 1911 sellise kokkuvõtte: „Sagedasti olen ma öösi kella 3-4 vahel, kui kõik ilm rahulikult magas, plaanisid teinud, mida ja kuidas jälle üleüldise asja hääks ette tuleks võtta” (PM 1911, nr 37). Aastatel 1897–1908 maganud ta tema enda sõnadel ööpäevas vaid 3–5 tundi ning tööpäev kestnud 18 tundi. Ja aastal 1909 pidanud ta koguni 400–500 koosolekut! Just aastad 1897–1908 (või ka 1896–1909, ei oma suurt tähtsust) on saanud tunnustava  nimetuse – Tartu renessanss. Tartu renessansi mõiste tõi kasutusele Juhan Luiga, iseloomustades nii uhkelt aega, mil sihi- ja mõttevaene tundlemine isamaa ümber asendus konkreetse ja praktilise, kuid samas väga aatelise ning sihipäraselt tulevikku suunatud tegevusega (Luiga 1995, lk 85–87). Tartu renessansi ajal loodud uued võimalused ja asutused, kuid eelkõige eestlastes endis taas tärganud ja tegudeni viinud eneseusk ja -tunnetus, uuele  tasemele jõudnud suhtlusvõrgustik jms olid aluseks, millelt ühiskondlik-poliitiliselt soodsate olude kujunemisel olid eestlased valmis ja suutelised iseseisvat riiki looma ja juhtima. Tahtmist ja julgust teha asju, mis ei ole seotud isikliku hüve või ärikasuga, vaid on kantud usust, et elu saame paremaks teha vaid ise, võiksime tänagi sellest Tartu renessansiajast õppida. Ja selle Tartu renessansi keskne kuju oli Tõnisson. Tema suutis sõna ja teo najal XIX sajandi lõpuaastate ühiskondlikust loidusest kokku koguda rahvas peitunud tegutsemisvalmiduse, praktilised ja igaühele arusaadavad tõed ning suunata need omakeelse ühiskonna loomisesse.         

Kõlblus ja rahvuslus on Tõnissoni tegevust kandvad ja läbivad, aga ka sisuliselt täpselt iseloomustavad mõisted. Kõlblus (Tõnissonil küll „kõlbelisus”) oli Tõnissonil eluhoiak, igapäevaste  tegemiste, hinnangute ja suhtumiste loomulik alus. Tahtmine teist inimest märgata, aidata ja toetada on selle hoiaku puhul ütlematagi selge. Nagu ka usin õppimine ja töötamine, oskus teha head vastutasu ootamata või lugupidav käitumine kodus ja avalikkuses. Tõnissoni käsitluses oli rahva kõlbelisus mitte ainult eeldus arenemiseks kultuurrahvana vaid ka võimalus tõusta suurrahvastega võrdseks oma sotsiaal-, majandus- ja kultuurielus.  Kõlbelisus oli inimese ja rahva elu lihtne avalik tõde. Kõlbelisuse kõrval rõhutatud rahvuslus polnud aga mingi kitsarinnalisus, vaid kutse usaldada iseendas peituvat jõudu ja oskust. Mitte loota, et keegi teine tuleb eestlaste eest või eestlaste jaoks midagi ära tegema, vaid luua iseenda kirjandus ja kunst, iseenda majandamisüksused ning tegevuskeskkond. Kõlbelisus ja rahvuslus tegudes, mitte ainult sõnades, lõid Tartu renessansi ajal selle  keskkonna, kus tekkis tahtmine hakata korrastama ja arendama eesti keelt oskuskeelena, mil loodi esimesed ühistegevuslikud rahaasutused (Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus 1902. ja Eesti Vastastikune Krediitühisus 1904. aastal), asutati oma poliitilised parteid (1905. aastal Eesti Rahvameelne Eduerakond), pandi käima lasteaedu, koole (1905. Tartu Lasteaia Selts, 1906. aastal Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts ja selle Tütarlaste Gümnaasium) ning ehitati  oma raha, ühistöö ja tahtmisega üles kultuurikeskused, Vanemuise uus maja (1906) ja teater Estonia (1913). 

Tõnissoni kõlbelisus ja rahvuslus olid osa tema igapäevasest elust ja käitumisest. Ta  järgis neid põhimõtteid ise ja nõudis seda teisteltki. Emotsionaalne, kiire ja kohati ka kärsitu, ei jõudnud ta alati süveneda talle mittemeeldivate otsuste ja seisukohtade tausta ja oli valmis kõlbelisust ja rahvuslust nõudes enne vastuollu minema kui nende järgimisel mööndusi tegema. Üks iseloomulikumaid näiteid siinjuures on Tõnissoni vaidlus oma aateja võitluskaaslase Heinrich Koppeliga aastast 1911. Tüli põhjus polnud muus kui küsimuses, kas Vanemuise einelauas võib alkoholi müüa või mitte. Tõnisson oli sellele raudselt vastu, pidades alkoholi Vanemuisesse kui rahvusliku kultuuri templisse sobimatuks. Koppel Vanemuise eestseisuse ja näitemüügi toimkonna liikmena aga pooldas alkoholimüügi kontrollitud ja mõõdukat lubamist, sest sellest laekuv raha toetas otsustavalt kogu Vanemuise ülalpidamist. Vaidlus jõudis  Postimehe veergudele, kus Tõnisson Koppeli kohta hüüatas: „Uskumatu on küll see lugu, et inimene, kes nüüd juba 15 aastat meie avalikus elus osa etendab, nii tühine, alatu ja tuuline on!” (PM 1911, nr 35). Koppel polnud ka kade vastama, väites, et Tõnissoni töö Vanemuise näitemüügi toimkonnas pole muud kui upsakuse ja enesejumaldamise  tunnistus, sest Tõnisson ei lähtu reaalsetest võimalustest ja inimestest, tunnistades õigeks vaid selle, milles tema on esimene isik ja otsustaja (PM 1911, nr 35).     

Sellesarnaseid näiteid, kus Tõnisson oli valmis kõlbelisuse ja rahvusluse pärast ning nimel kas või sõbraga tülli minema, võib veel mitmeid tuua. Tõnissonist väiksemad inimesed  pidasid seda sageli Tõnissoni upsakuseks, baltisakslased ja Vene võimumehed aga tundsid veendumusega kaitstud aadete ees hirmu. Sest aadetest sündisid praktilised teod ning eestlased kasvasid ühes nendega sotsiaalselt, kultuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt.

Jaan Tõnissoni kõlbelisus ja raha

Jaan Tõnissoni kõlbelisusest rääkides ei saa puudutamata jätta ka tema suhteid rahaga. Seda enam, et Jaan Tõnissoni kui majandusinimest  on jäänud iseloomustama ajast aega kordunud võrdlus Pätsiga: Tõnisson oli ideede ja aadete inimene ning Päts majandus- ja tegudeinimene. Niisamuti on Tõnissoni majandusliku saamatuse näitena kasutatud fakti, et kirjastusühisus Postimees ühes päevalehega Postimees võeti sisekaitseülema Kaarel Eenpalu otsusega nr 308 -Sk 1935. aasta 26. juulil suurte võlgade ja majandusliku mittetoimetuleku pärast sekvestri alla. Ja et selle kõige põhjus  oli just Tõnissonis. Johannes Aavik on oma päevikus iseloomustanud nii Tõnissoni kõlbelisust kui ka tema ja raha suhteid, kirjutades nii: „Moraalses mõttes oli ta kyll laitmatu: aus, abivalmis, ei suitsetand, karsklane. Aga ta ei olnud korralik ega täpne. Ta oli lohakas. Need negatiivsed omadused mõjusid, et ta rahaasjad kunagi korras ei olnud. Ta ei osand ega viitsind oma rahaasju majandada. Ta nagu ei tunnud raha väärtust, ta loopis seda kerge käega. Seetõttu oli tal alati raha puudus ja võlgugi rahaasutustes. Ka ta ajalehe „Postimehe” ja kirjastus „Postimehe” rahaasjad olid korratuses” (EKLA, f 275, m 141 : 1, lk 374).       

Õige on see, et kui Pätsi toimetatud ajaleht Teataja Tallinnas 1901. aastal ilmuma hakkas, siis kuulutati selles kõige olulisemaks ja kiiremaks ülesandeks rahva majandusolude parandamine. Rahva eneseteadvuse kasvatamise ja kultuuri arendamise jättis Teataja majanduslike küsimuste kõrval tagaplaanile. Tõnisson Postimehes aga rõhutas, et heaolu ja jõukus ei saa olla arengu eesmärk, vaid ainult vahend. Vahend on aga seda efektiivsem, mida kindlamalt seda juhivad kõlbeline ja rahvuslik maailmavaade, mida kindlamalt need püsivad haridusel ja kultuuril. Selles seisukohas polnud mingit majanduse alahindamist. Polnud seda ka Tõnissoni tegudes. Tõnisson oli majanduse vallas vägagi ettevõtlik ja toimekas, ainult et ka äritegevuses nägi Tõnisson eelkõige rahvahariduslikku ettevõtet. Seda tõendab kõige  paremini tema tegevus koos vendade Jüri ja Hansuga Tartu maja ja koduaia ning Erika viljapuuaia loomisel ja arendamisel.     

Erika asutamise ja pidamise mõte oli eelkõige aiaäri ja kodumaa aiapidamise õhutamine. Kui vend Jüri tuli Tartusse, ostsid vennad 1900. aastal Tartu raudteejaama juurde, tollasele Viljandi tänavale, krundi, ehitasid sinna väikese maja ja asutasid 18 kasvuhoonega aiaäri, kus kasvatati ennekõike roose. Tõnisson ei ehitanud mitte ainult kodu endale, vaid ka kodu ennast loovale Eesti seltskonnale. Maja uksed avati sellele seltskonnale juba enne maja lõplikku valmimist, nii rutt oli loomis- ja koondamistööga:  „Poolvalmis oli kõik sel õuel, prügi- ja telliskivihunnikud seisid sääl, jäänused endisest ehitustegevusest ja materjal tulevasteks plaanideks; sääl oli roikaid ja maakive, roovikuid ja teibaid, pesu lipendas nööridel …” on meenutanud esimesi külaskäike Tõnissoni koju Karl August Hindrey (Hindrey 2010, lk 659). Lisaks maja- ja  aiaehitusele linnas võttis Jaan Tõnisson koos vend Jüriga 1902. aastal Tartu lähedal Erika talus 43 vakamaad ostueesõigusega rendile. Sinna rajati viljapuuaed, triiphooned ja puukoolgi. Aiasaaduste töötlemiseks ehitati puuviljakuivati ja konservivabrik. Oma kauplus avati nii Erikal kui ka Tartus (viimane müüdi küll maha, kui sakslased aiaärile boikoti kuulutasid, et maal kauplust edasi pidada). See kõlab tänases tarbimisühiskonnas küll  vägagi võõralt, kuid Tõnissoni käsitluses pidid ettevõtlus, äri, kaubandus ja tootmine teenima oma ühiskonda, pidama silmas ühiskonna kui terviku arengut: „Kapital on loovaks teguriks majanduslisel alal [—] Kui me midagi vihkame, mis kapitaliga ühenduses, siis on see kapitali kurjasti tarvitamine ja kapitalistlise korra väljakurnamine ühekülgse oma-kasu sihis üleüldsuse ja oma ümbruskonna kahjuks” (PM 1912, nr 76).   

Küsime siis, kas need rahaasjad Postimehes olid nii suures korratuses, et Eesti kõige vanema ajalehe (Postimees oli ju aastatel 1857–1885 Pärnus ilmunud Johann Voldemar Jannseni ajalehe Perno Postimees järglane, mille Karl August Hermann ära ostis ning Tartus nimega Postimees 1885. aastal ilmuma toimetas) päästmiseks oli vaja 1935. aastal  riigipoolne sundvalitsemine sisse viia ja Jaan Tõnisson Postimehest sunniviisiliselt üldse eemaldada? 

Eesti Kirjastuse-Ühisus Postimees oli asutatud juba 1911. aastal ning ühisuse kui äriettevõtte kätte andis Tõnisson majandada trükikoja, tsinkograafia, raamatupoe, kirjastuse.  Päevaleht Postimees koos selle lisa- ja erilehtede ning kaasannetega jäid aga Tõnissoni omaks. Kirjastusühisus oli valitava juhatusega osaühisus. Suured võlad hakkasid kirjastusühisusele tekkima 1921. aastast, kui Postimehe trükikojale, toimetusele ja talitusele osteti oma maja ja alustati suurte ümberehitustega. Võlgu suurendasid veel moodsate trükimasinate hankimine ning mitmed ärilised valearvestused. Kõige raskem oli kirjastusühisuse  seis 1930. ja 1931. äriaastal, mil selle laenukoormus oli suur ning vaba sularaha polnud peaaegu üldse.       

Et tookordset seisu veidi päästa ja kergendada, andis Tõnisson kirjastusühisusele üle ka ajalehe Postimees (Postimees ilmus kasumiga, seda ei saa küll öelda kõikide selle kaasannete ja lisade kohta) ja 1935. aastaks oldi kõige hullemast seisust juba väljas.  1935. aasta peetud 26. juulil toimunud üldkoosolekul olid aktsionärid just jõudnud omavahelisele rahumeelsele kokkuleppele, et paigutavad kirjastusühisuse jooksvate arvete tasumiseks kohe sada tuhat krooni, mis neil oli ka olemas. Seega võib arvata, et välise sekkumiseta oleks kirjastusühisus rahalistest raskustest välja tulnud ka iseenda saneerimiskavaga  (mis oli koostatud ja rakendatud). Sekvestrivalitsuse sisseviimise otsuses oli aga ka teine punkt, mis pole avalikkuses kunagi nii kõlama jäänud kui jutt Tõnissonist kui pankrotimeistrist. Ometi oli Postimehe riigi kontrolli alla võtmisel eelkõige põhjuseks just see teine punkt. Nimelt on otsuses kirjas, et ajaleht Postimees on jätkanud tegevust vastuolus ajakirjanduse kohta maksvate (1934. aasta sundmäärus nr 102 ja 107, 1935.  aasta sundmäärus nr 21, mis lühidalt öeldes suukorvistasid kogu tollase ajakirjanduse) sundeeskirjadega, järjekindlalt töötanud vastu riiklikele uuenduspüüetele, seejuures mõnitavalt käsitlenud uut ülesehitustööd. Lihtsamalt öeldes: Postimees ei tahtnud leppida vaikiva korra ajal ajakirjandusele kehtestatud piirangutega, vaid avaldas juhtkirjade kaudu vastuseisu nii poliitiliste parteide keelustamisele, riigikogu laialisaatmisele,  kaitseseisukorra pikendamisele jm, nähes selles tegevuses otsest ohtu demokraatliku riigikorra püsimisele. Tõnissoni Postimees oli võimule ebameeldiv ja ohtlik, segadus rahaasjades oli vaid avalikkusele sobivalt asjalik ettekääne. 

Tõnissoni kui Postimehe omaniku, peatoimetaja ja juhi „korratus” rahaasjades oli kõige hävitavam talle kui eraisikule. Eesti avalikkusele oli see aga vastupidi – loov ja  positiivne korratus. Tõnisson ei vaadanud rahale kui oma sissetulekule, vaid kui vahendile Eesti elu korraldamiseks. Ajaleht Postimees jõudis kasumisse juba 1899. aastaks (1896. aasta 16. novembril osteti ajaleht Karl August Hermannilt ja 2. detsembrist oli Tõnisson vastutavaks väljaandjaks ja toimetajaks). Päevalehte trükiti siis 4000 eksemplari ja seda tehti Tartu raekoja keldris, oma trükikojas. Muidugi oli ka päevalehel raskeid  aastaid (eriti 1907, mil Postimees sõjaseaduse aegu kindralkuberneri korraldusega suleti ja toimetus oli sunnitud välja andma mitmesuguste nimetuste all asenduslehti), kuid üldiselt ületasid pea igal äriaastal ajalehe tulud selle kulusid.       

Postimees oli aga Tõnissonile midagi enamat kui ajakirjanduslik väljaanne, kui informatsiooniallikas. Postimees oli rahvavalgustaja, kasvataja ja harija, kes vastutas  oma ühiskonna, oma lugejate ees. Postimehe kasvatustöö ei käinud ainult ajalehes trükitud sõna abil. Postimees korraldas elu ja kui oli vaja, tehti seda Postimehe kassa abil. Postimehe kassast said rahalist toetust, kui häda käes oli, kõik toimetuse, talituse ja trükikoja töötajad. Karl August Hindrey mälestustes võis raha pärast Tartu renessansi päevil Postimehes muretu olla: „See oli sääl nagu mõni suur kommuun või seltsimehelikkus  kassa suhtes. Kui raha vaja oli, mindi lihtsalt alla kassa juurde” (Hindrey 2010, lk 638). Aga Postimehe kassast said toetust ka paljud loomeinimesed ja lihtsalt abipalujad, kui nad vaid Tõnissonile selgeks tegid, kui väga neil seda raha vaja on. Gustav Suits sõitis Tõnissoni antud rahaga 1901. aastal Soome ja kui koju tagasi tahtis tulla, kirjutas jälle Tõnissonile: „Nüüd on paha lugu see, et ka tagasisõidu kuluraha, mis ühtlasi kätte  sain, surnuks olen löönud – kui Tamperest ära tulin, ei olnud enam midagi parata – ja nüüd see tõsi on, nagu Teie tähendasite, et ei pääse enam kodumaale tagasi” (EAA, f 2158, nim 1, sü 40, lk 135). Ja Suits polnud sugugi ainus rahapaluja. Postimehe najal ehitati XX sajandi alguse Eesti elu: ajalehe toimetuses peeti Eesti Kirjanduse Seltsi,     

Eesti Rahva Muuseumi jt ülemaaliste organisatsioonide  asutamiskoosolekud ning Postimehe kassast said mitmed seltsid ja organisatsioonid ka rahalist abi, kui neil asjad väga nutuseks läksid. Rääkimata sellest, et meie esimene poliitiline partei, 1905. aastal loodud Eesti Rahvameelne Eduerakond alustas oma tegevust Postimehe  rahaga (1911. aastaks oli partei tegevuse toetamiseks kulunud juba ligi 40 000 rubla) ning kasutas seda rahakotti ka vabariigi aastatel. Kas niimoodi liikunud raha alati ka asja ette läks, on raske kinnitada. Küll aga on teada, et raha pärast ei jäänud Tõnissonil ükski ettevõtmine, mida ta pidas Eesti elus oluliseks ja vajalikuks, ellu viimata. Kõige kitsamatel aegadel võttis ta ise laenu, ka Erika talu ja  puuviljaaia peale. Rääkimata sellest, et ta kodu oli nii poissmehepõlves kui ka hiljem kõigile lahkelt avatud. Juhan Luiga on meenutanud, et Tõnissoni elamise korteri kapid söönud ja joonud (muidugi täiskarskeid jooke) külalised üsna sageli tühjaks (Luiga 1995, lk 232). 

Nii loodigi kodanikuühiskonda

„Esimese maailmasõja esimesil aastail võttis ta oma päätoimetaja-kabinetis vastu lihtrahva naisi ja aitas neid oma sõjaväkke võetud meestele kirju või aadresse kirjutada. Kas tal tõesti polnud muud paremat teha?  Selle musta töö oleks ta pidand andma kõige noorema toimetuseliikme hooleks ja ise tegema tähtsamat tööd,” on kirjutanud J. Aavik oma päevikusse (EKLA, f 275, m 141 : 1, lk 189). Aga kas pole siiski nii, et just sellest tuntaksegi SUURT MEEST, et tema oma aja rahva hinges ka väikesi olulisi asju lugeda oskab ja need ühise eesmärgi osaks pöörab? Et ta suudab näha kaugemale ümberringi valitsevast argipäevast ning teistele selle alles nähtamatu arusaadavaks teeb? Et tal pole kunagi kahju anda, vaid piinlik ja häbi on näha, kui ei anta?       

„Ilma nende tormajate valmisolekuta igaks tööks ja teoks, ilma nende enesekulutuseta kasvõi tühise peenrahana ei oleks valminud Eesti rahvuslik enesetunne, rahvuslik iseteadvus, rahvuslik kultuur, majanduslik jõukus ja organiseeritud jõud …” on öelnud Jaan Tõnisson Ants Simmi 60. sünnipäeva tervituses (Tõnisson 1937, lk 330). Selle lause Tartu renessansiaja õhustik on parim taust Jaan Tõnissoni artiklitele karskusest, kõlblusest, iseteadvusest, haridusest, laulupeost, käsitööst, ühistegevusest, majanduslikest püüetest ja lihtsatest inimlikest väärtustest. Kusjuures tähtsam kui artikleid loonud „tormaja valmisolek” on nendes tänaseni elav usk iseenda jalgadel seisva ja omaenda elu elava kodanikuühiskonna kujundamisse.       

Allikad: 

EAA, f 2158, nim 1, sü 40, lk 133–138. Gustav Suitsu kirjad Jaan Tõnissonile, 1900/1901.       

EKLA, f 275, m 141 : 1. Johannes Aavik. Ideepe. IV . Hindrey, Karl August 2010. Minu elukroonika. I–III . Murrang. Tõnissoni juures. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia. 

Luiga, Juhan 1995. Jaan Tõnissoni taktika. – Hingejõu ilmed. Tartu: Ilmamaa, lk 85–90. 

Postimees 1911, nr 35, 12.(25.) II . – J. Tõnisson. EI !, lk 1.   

Postimees 1911, nr 37, 15. (24.) II . – J. Tõnisson. Pääletungimise  tagasitõrjumiseks. II , lk 1.   

Postimees 1911, nr 45, 24. II (9. III ). – Kuidas rahvuslise kulturaasutuse asja juhtida? I, lk 1.     

Postimees 1912, nr 76, 4.(17.) IV .  -n [J. Tõnisson]. Mitte üksikute pärat, vaid üle üldsuse tuleviku nimel. III , lk 1.     

Tõnisson, Jaan 1937. Endast hoolimata. Mõtteid Ants Simmi 60. sünnipäeva puhul. – Tänapäev, lk 328–330.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht