Sõjaka rahuõhutaja kõverpeeglid

Sven Mikser, rahuarmastaja

Nõukogudeaegne nali ütleb, et kui sõjas jääb ikka mõni inimene ellu ja mõni maja pommist puutumata, siis rahuvõitlus ei jäta kivi kivi peale. See mõte meenus mulle Mati Hindi esseed „Sõjakartus või sõjaootus?” lugedes. Tõepoolest – sedavõrd raevukas rahuvõitlus tekitab nõutust ja kõhedust. Lugesin ega mõistnud: miks omistab Hint Eesti poliitikutele ja analüütikutele asju, mida need ilmselgelt ei ole mõelnud ega enamasti  isegi öelnud? Miks on Hint endale ise pisuhänna teinud ja võitleb sellega nüüd palehigis? Hint tsiteerib kümnete Eesti „arvamusliidritesõjaõhutajate” kontekstist rebitud lauseid, väites ühtlasi, et erinevalt neist usub tema, rahupooldaja, et „tuumasõda hävitaks Lääne tsivilisatsiooni”, et „NATO on loodud sõja ärahoidmiseks” ja et „natsi-Saksamaa režiim oli kuritegelik”.

Kes siis ei usu? Neile mõtetele kirjutaks ju kõhklemata alla iga Hindi artikli tsiteeritud  „sõjaõhutaja”. Asi sai mõnevõrra selgemaks, kui märkasin, et üldhumanistlike tõdemuste sekka on Hint peitnud ühe oma artikli tuummõtte: liberaalne demokraatia on maailma tänaste hädade peasüüdlane. Selle tõdemusega mina – ja usun, et paljud teised essees viidatud „sõjardid” – ei nõustu. Jah, liberaalsel demokraatial on puudusi, mille hulka kuulub kindlasti ka kalduvus käsitleda  iga teistsuguse kultuuritaustaga ühiskonda vähem arenenuna. Ent Hindi kriitikast ei selgu, millist mitteliberaalset ja ebademokraatlikku ilmakorda ta liberaalsele demokraatiale eelistaks. Muide, Eesti arvamusliidrite Vene-vihast rääkides kuulutab Hint ka ise, et tuleks „aidata Venemaal mentaliteedilt läänemaiseks kasvada”. Kuna Vene eliit ise rõhutab enamasti oma tsivilisatsioonilist unikaalsust, siis on selline Mission civilisatrice kantud  samast lääne üleolekukompleksist, mida Hint teisal nii hingestatult kritiseerib. 

Kes ikkagi ootab sõda?

Nüüd aga sõjaõhutuse juurde. Kui minult ja Mati Hindilt küsitaks, kas eelistame sõda või rahu, vastaksime me ühtemoodi. USA ekspresident Jimmy Carter ütles Nobeli rahupreemiat vastu võttes, et rahu on palju rohkem kui pelgalt  sõja puudumine. Mina ei jaga Hindi veendumust, et vägivalda on võimalik olematuks mõelda. Usku, et hea sõna võidab võõra väe ja et väikeriigi otsus ühepoolselt oma sõjalisest kaitsest loobuda on välisohu ennetamiseks piisav, ei saa patsifistist humanitaarintelligendile iseenesest pahaks panna. Paraku ei kinnita seda veendumust peaaegu ükski peatükk ei Eesti ega maailma ajaloost. Hint teeb oma sõjavastasuses tillukese  möönduse Eesti Vabadussõjale, ent tõdeb, et saabunuks Eesti iseseisvus toona veretult, oleks ta selle üle veelgi õnnelikum. Meenutan vaid, et Vabadussõja võitu aitasid sepistada Briti mereväelased, kelle väejuhatust huvitas Eesti iseseisvumisest tunduvalt rohkem valgete toetamine Venemaa kodusõjas. Briti interventsiooni algne põhjus oli see, et pärast punarevolutsiooni otsustasid bolševikud Esimesest ilmasõjast välja astuda. Läinuks ajalugu  teisiti ja jäänuks punaimpeerium loomata ning Venemaa liitlaste võiduni sõtta, olnuks maailmakaart kahekümnendatel-kolmekümnendatel ja oleks ka täna sootuks teistsugune. Bolševike „rahuinitsiatiivi” võib ajalooliselt distantsilt vaadata nii ja teisiti, ent igal juhul oli Esimene maailmasõda ajaloosündmus, mis lagundas Euroopas ja Lähis-Idas kolm totalitaarset paljurahvuselist impeeriumi (millest kaks küll taastekkisid mõne aja pärast) ja andis  kümnetele rahvastele oma riigi. Selle tõe nentimine ei ole sõja kui sellise kiitus. Hint ütleb, et saabunuks Eesti iseseisvus 1918. aastal veretult, oleks tema veelgi rõõmsam. Ilus, ent mõttetu tõdemus, sest seda, kuidas võinuks iseseisvus tulla ilma kirjeldatud globaalsete vapustusteta, ta ei kirjelda. Iseseisvuse taastamine õnnestus eestlastel tõepoolest veretult. See on ajalooline ime, mille üle mina olen sama uhke ja rõõmus nagu  Mati Hint, ehkki olin oma nooruse tõttu selle sündmuse sepistamisel temast väiksem osaline. Ent ka see veretus on mõnevõrra näiline. Veendunud „rahuõhutaja” võib muidugi tõsimeeli väita, et eestlased laulsid ennast 1980ndate lõpul vabaks ja et okupandi kahurid olid rahvaviiside vastu võimetud, ent see ei muuda tõsiasja, et tegelikult jooksid punaimpeeriumil hinge kinni siiski Eestist kaugel peetud „kvaasisõjad”. Üks neist külma sõja lõppvaatustest  oli tähesõdade nime all tuntuks saanud Ronald Reagani strateegilise kaitse algatus – läbimurdeline sõjatehnikaprogramm, mida ei tulnud, jumal tänatud, kunagi reaalselt katsetada.

Seevastu teine konflikt, mis punaimpeeriumi nõrkuse ilmale näha tõi – supervõimude kaudne kokkupõrge Afganistanis –, oli rohkete ohvritega reaalne sõda. Ausaks jäädes tuleb niisiis tunnistada, et „Tuljaku” ja isamaalaulude kõrval oli teisigi  mõjureid, mis „kurjuse impeeriumi” põlvili sundisid. Humanitaarteadlasena teab Hint hästi, et ajaloosündmused on omavahel nii horisontaalses kui vertikaalses seoses: iga sündmust mõjutab nii see, mis juhtus enne, kui ka see, mis toimub samal ajal mujal maailmas. Väikeriigi puhul võib see viimane olla eriti oluline, isegi kui me seda endale alati ei teadvusta. Sõjaootusest veel niipalju, et kui Eesti juhtivad julgeolekupoliitikud tahtnuks – teadlikult või alateadlikult – sõda Venemaaga, olnuks seda hoopis lihtsam saavutada NATOsse kuulumata. NATOsse pürgimise loogika lähtub just nimelt soovist hoiduda sõjalisest konfliktist Venemaaga või mis tahes muu agressiivse välisjõuga. Arvamus, et Eesti püüdles NATO liikmesuse poole soovist ahvatleda kogu allianss sõtta Venemaaga, on pehmelt öeldes luul. Eesti eesmärgiks NATOga liitumisel on alati  olnud Gruusia augustisõja taolise konflikti vältimine, mitte esilekutsumine.       

Kergelt pillutud süüdistused

Tõeliselt kahetsusväärne (et mitte öelda pahatahtlik) on Hindi insinuatsioon Eesti arvamusliidrite natsimeelsuse kohta. Kui poliitikute  analüütikute sõjaihalust illustreerib Hint vähemalt kontekstist kunstlikult välja nopitud tsitaatidega, siis holokaustieituse ja natsismi glorifitseerimise omistab ta neile lihtsalt möödaminnes, nagu vaenuliku riigi parim propagandatoru. Hint kahtlustab mitmel puhul, et Eesti arvamusliidrite sekka on pugenud provokaatorid. Nähes, kuidas Hint ise paneb kõigile Eesti arvamusliidritele ilma ühegi konkreetse viiteta suhu seisukoha, et „natsid ja natsi-Saksamaa  ei olnudki nii halvad”, tekkis minu peas küsimus, kas pole seegi äkki provokatsioon. Olgu siis siinkohal üle korratud: miljonite juutide tapmine natside poolt on ajaloo võikamaid kuritöid ja natsi-Saksamaa režiim oli igasuguste mööndusteta kuritegelik. Kuritegelik oli ka Nõukogude punaimpeerium. Süü sõjakuritegude eest on personaalne. Kõik sõja- või inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud inimesed, olgu nad mis tahes  rahvusest, peavad kandma vastutust oma tegude eest. Ent on kindel, et enamik ükskõik mis värvi mundris võidelnud meestest ei adunud oma ülemjuhatuse laiemaid strateegilisi kaalutlusi ja poliitilisi motiive. Selge on seegi, et mõnigi okupantide käe läbi pere või kodu kaotanud inimene haaras instinktiivselt uute okupantide ulatatud relva, mõtlemata ilmtingimata sellele, kas uute tulijate agendasse kuulub Eesti iseseisvuse taastamine  või kas mõni teine inimene paneb, samasugune munder seljas, toime sõjakuritegusid. Leides, et eestlaste osalust natsi-Saksamaa poolel võitluses bolševismi vastu ei ole võimalik lahutada natside muudest kuritegelikest kavatsustest, avab Hint ohtliku laeka. Analoogia alusel peaks siis ütlema, et otsese sunduseta Nõukogude riigi teenistusse astunud inimesed kannavad süüd punaterrori eest, mille toimepanemisest nad ise ei pruukinud teada. Seda nõiajahti, ma usun, Hint taasalustada ei taha. Ei taha minagi. Nii natsid kui kommunistid on ajaloos toime pannud kirjeldamatuid roimasid ja ühe hukkamõistmine ei vähenda, vaid pigem kinnitab teise süüd. Ja mõlemale ideoloogiale selge hinnangu andmine ei tee olematuks tõsiasja, et ka Saksa linnade lauspommitamine Briti lennuväe poolt või USA tuumarünnakud Jaapanile tõid kaasa tuhandete süütute inimeste huku.       

Rahu pealesundimine

Küsimusele, kas sõjalise võimekuse jätkuv tõstmine viib riigid paratamatult sõja suunas, pakub ajalugu vastakaid vastuseid. Ent seda, et usutav sõjaline jõud võib aidata potentsiaalsele agressorile rahu peale sundida, on ajalugu korduvalt tõestanud. Ühes hiljutises artiklis käsitlesin põgusalt nelja peamist sõjalis-poliitilist strateegiat, mida demokraatlik maailm saab kasutada agressiivsete ja ekspansionistlike režiimide ambitsioonidele vastamiseks. Need on kaasamine, lepituspoliitika, ohjeldus ja heidutus. Kaks esimest on suhteliselt vägivallatumad,  ent mitte alati efektiivsemad. Eelistatuim variant on mõistagi kaasamine, ent selle eelduseks on kaasatava hea tahe. Ei ole Eesti Vene-vaenuliku propaganda süü, et Moskva koostöövalmidus sattus pärast Putini mõne aasta tagust Müncheni kõnet, eriti aga pärast augustisõda kahtluse alla. See ei tähenda, et kaasamist jätkuvalt ei üritataks – näiteks massihävitusrelvade vähendamise küsimuses on Venemaa kaasamine ainumõeldav  viis üldse edasi liikuda. Kuna Hint kujutab Eesti kaitseasjatundjaid tuumatukkidega vehkijatena, siis rõhutaksin tõsiasja, et üle poole maailma tuuma-arsenalist on Venemaa käes. Kui tuumadesarmeerimises suudetaks teha edusamme – Ühendriikide uus administratsioon näeb selles üht oma julgeolekupoliitilist prioriteeti –, oleks meil põhjust üksnes rõõmu tunda. See aga ei tähenda, et me ei peaks vastu seisma võimalikele tehingutele  stiilis „privilegeeritud huvisfäärid rakettidest loobumise vastu”. Neville Chamberlaini poolt natsi-Saksamaa suhtes proovitud lepituspoliitika võib kokku võtta nii: las ekspansionist sööb kõhu täis, ehk saab isu otsa, enne kui ta minuni jõuab. Selle strateegia amoraalsust ja ebaefektiivsust on palju analüüsitud. Lepituspoliitika pooldajad näivad uskuvat, et „mujal” toimuvad tapatalgud ei peaks meie südametunnistust koormama,  kui neist mööda vaadata. Lisaks lähtub see poliitika eeldusest, et ohver on oma halvas õnnes mingil moel alati ise süüdi. Ja kolmandaks on ajalugu enamasti tõestanud, et ütlus „süües kasvab isu” ei ole võetud õhust. Kui riik soovib tulemuslikult kasutada ohjeldusvõi heidutuspoliitikat, peab paratamatult olema piisavalt usutavat sõjalist jõudu. Ent juhin veel kord tähelepanu: heidutus- ja suurel määral ka ohjelduspoliitika pole definitsiooni järgi suunatud mitte sõja vallapäästmisele, vaid sellest hoidumisele. Heidutuspoliitika, mis kogu külma sõja vältel ei lasknud vallanduda apokalüptilisel tuumastsenaariumil, lähtub veendumusest, et neid, kes valusamini vastu löövad, lüüakse esimesena harvemini kui neid, kes ei löö.       

Ohver kui süüdlane

Oma üllatuseks olen ka ise sattunud sõjaõhutajate kilda. Selle tõestuseks toob Hint väljavõtte mu hiljutisest artiklist, kus nimetasin ebamoraalseks mõningate poliitmõtlejate tõdemust, et „Gruusia ei ole riik, kelle pärast tasuks vallandada Kolmandat maailmasõda”. Muidugi ei pidanud ma ebamoraalseks kellegi soovimatust sõda alustada, vaid riikide lahterdamist ühtedeks, kelle julgeolekuhuvid väärivad sõjalist kaitsmist, ja teisteks, kelle eksistentsiaalsed mured seda ei vääri. Lugeda sellest seisukohast välja soovi valla päästa maailmasõja on kas rumal või pahatahtlik. 

Tegelikult ei tahaks ma Gruusia sõja teemal liiga pikalt peatuda, kuna siinse kirjatöö sabajupp ei luba seda niikuinii piisava põhjalikkusega teha. Ent kõik eestlased, kes on Gruusiat nõustanud ja aidanud, on kui ühest suust kinnitanud, et keelitasid Saakašvilit Vene provokatsioonidele mitte vastama. Raske on väita, kas provokatsioonide ignoreerimine olnuks tegelikult võimalik. Küll aga on sügavalt eksitav väide, et Eesti toetab üksnes ja nimelt  Saakašvilit, vastandudes gruusia rahva enamiku või vähemalt selle opositsioonilise osa püüdlustele. Riigikogu väliskomisjoni hiljutisel visiidil palusime korraldada meile eraldi kohtumisi opositsioonipoliitikutega, kuulasime nende muresid ja andsime nõu, kusjuures mitte sõjalistes küsimustes, vaid just sotsiaalmajandusliku programmi osas. See on alati olnud Gruusia opositsioonijõudude nõrk külg. Olgu siis veel kord üle korratud: Eesti ei  toeta konkreetseid Gruusia poliitikuid, vaid gruusia rahva õigust valida ise oma julgeolekupoliitiline suund. Nii võimupoliitikute kui opositsiooni absoluutse enamuse ühine seisukoht on see, et Gruusia kurss peab olema integratsioon läänega. Loodetavasti õnnestub kuumade augustisündmuste täpne kulgemine kunagi rekonstrueerida. Igal juhul on sügavalt ebamoraalne pahategija õigustamine põhimõttel, et „küllap  käitus vägistatu ka ise väljakutsuvalt”. Aga ilmselt on see üks viise, kuidas õhtusel pargiteel tütarlast „tülitavale” kaagile peale sattunud vägivallatu ideoloogia apologeet enda ees seisva eetilise dilemma saab lahendada. Oma artikli alguses jagab Hint rahva tavainimesteks ja arvamusliidriteks. Tegelikult on arvamusliidri staatus mõneti sarnane ši-iidi vaimuliku omaga: seda rolli ei saa endale võtta ega ametivõimudelt välja kaubelda, see tuleb teiste käest tunnustusena välja teenida. Erinevalt ajatolla fatwa’st pole aga arvamusliidri öeldul vastuvaidlematut tõeväärtust igal elualal. Nii ei pruugi keele- ja kultuuriküsimustes olla samavõrd tõsiseltvõetavat arvamust välis- ja julgeolekuasjus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming