Sild, mis ei vii kuhugi

TRISTAN PRIIMÄGI

Aprilli alguses ilmus meediasse uudis, et Taani populaarne teleseriaal „Sild“ („Bron/Broen“) leiab originaalsarja ja kahe muganduse järel tee ka Eestisse neljandas variandis, kus lahendatakse nagu originaali esimesel hooajal kahe riigi vahelisel sillal toimunud mõrvajuhtumit. Riikideks siis seekord Eesti ja Venemaa.

Algversiooni tootjafirma Filmlance direktori Lars Blomgreni sõnul lubab keskse idee tõstmine Eesti-Vene piiri ainulaadsesse kultuurilisse ja sotsiopoliitilisse tausta luua uue ja köitva loo.1 Sellest võiks justkui välja lugeda, et seriaalis tahetakse kõnetada Eesti-Vene piiri puudutavat temaatikat, mis on juba iseenesest väga huvitav. Mis meil selle teemaga seostub? Ratifitseerimata piirilepe, Eston Kohver … Näen juba vaimusilmas tekkimas Eesti kuvandit, mis on igati vastukarva meie riiklikele mainekujundajatele.

Ometi tundub, et mõningane paranoia on õigustatud. Seriaali tootja on WeiT Media, kelle viimane edulugu on Venemaa mugandus tuntud Ameerika telesarjast „Kodumaa“ („Homeland“). Olgu tõe huvides öeldud, et originaal on pärit hoopis Iisraelist („Hatufim“). Kõigi kolme keskne süžee on kõrge ohvitseri naasmine pikaaegsest vangistusest, pärast mida hakkavad salateenistused välja selgitama, kas ta on vahepeal vaenlase poole üle läinud või mitte. Natsionalism on ilmne loosse sisse kirjutatud oma ja võõra (vangistaja) vastasseisu rõhutamises. Iisraellaste vaenlaseks on Liibanon, ameeriklased sõdivad islamistlike terroristidega Iraagist ja venelaste „Rodina’s“ on vastased tšetšeenid. Alates eelmise aasta detsembrist on WeiT Media juht Timur Weinstein (jah, ka venelastel on oma mogul-weinstein!), Vene telekanali NTV peaprodutsent. Sarja tellijaks ongi NTV, telejaam, mis kuulub pärast 2001. aasta hämarat kaaperdamist Gazprom-Media gruppi, see aga omakorda naftafirma Gazprom alla, mida seostatakse Venemaal ju üksüheselt Vladimir Putiniga.

„Silla“ peaosadesse on detektiivideks valitud venelane Mihhail Poretšenkov ja naispeaossa Leedu staarnäitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė, kes on nii vene, prantsuse kui ka Hollywoodi suure eelarvega filmides sage külaline. Algsetel andmetel pidi Dapkūnaitė tegelaskuju nimi olema Inga Savisaar (!), WeiT Media lehelt ja mõnest teisest allikast leiab siiski nimekuju Inga Veermaa.2

Porotšenkov sai kurikuulsaks 2014. aastal Donetski lennujaamas üles võetud videoklipiga, kus ta tulistab relvast Ukraina poole ja manitseb sõdureid: „Peamine on mitte alla anda.“ Ukraina eriteenistus algatas juhtumi osas kriminaaljuurdluse. Vene poole ametlik versioon on aga selline: relvas olid paukpadrunid ja kogu stseen oli lavastatud.

Poretšenkovi ja Dapkūnaitė dünaamiline duo võib meedias üsna hästi töötada. Kui eeldada sama mustri kordumist, intrigeerib Poretšenkov meedias kokku midagi Eesti-vastast ja pärast seda, kui Poretšenkov on kultuurisilla kahe riigi vahel, rind ees, vallutamiskõlbulikuks jooksnud, tuleb vajadusel taustajõuna Dapkūnaitė, korjab killud kokku ja vabandab võluva naeratusega, et „ta ei mõelnud seda tõsiselt“. Alles eelmisel aastal mängis Dapkūnaitė Norra seriaalis „Okupeeritud“ („Okkupert“, 2015) Venemaa saadikut Norras stsenaariumi järgi, kus Venemaa on okupeerinud Norra. Sobiv foon ju seegi, kuigi Dapkūnaitė on keeldunud sarja poliitiliselt kommenteerimast ja öelnud, et see ei räägi üldse Norrast ja Venemaast ning et tal tuleb näitlejana mängida igasuguseid osi, ka mõrvareid ja muud.3

Dapkūnaitė tulevane roll eestlasena tekitas küll väikest trotsi, miks siis pole eestlast mängima leitud mõnd Eesti näitlejannat. Et kas me tõesti ei suuda ja ei oska? Kas pole meil vajalikke agente, kes meie andekaid noori ja vanu välismaale vahendaksid ja neid rahvusvahelisel turul pakuksid? Ilmselt on täiesti õige ka see, et selliseid agente ei ole ja Eesti näitlejatel on raske jõuda üldse selle momendini, et ennast rollivalimisprotsessis näidata. Kui aga vaadata kogu juhtumit WeiT Media, NTV ja Poretšenkovi CV valguses, hakkab küll tunduma, et mõne eestlase osalus selles sarjas sellises ulatuses ei tuleks kõne allagi. Kas on eestlastel selle sarja juures üldse mingit rolli? Rohkelt peaks ju olema ka eestlastest kõrvalosi. Loomulikult on siiani teadmata ka karismaatilise killeri osatäitja. Kas mõne härra-teile-on-kiri-rolliga õnnestub mõnel Eesti tuntud seriaali- või teatrinäitlejal end kirjutada riigivastase propaganda uue tulemise ajaloolistesse annaalidesse?

Selles Sirbi numbris kirjutab Rebeka Põldsam sellest, kuidas teleseriaalindusest on saanud teenäitaja võrdõiguslikkuse lõputus võitluses. Nüüd tundub „Kodumaa“ adaptatsioonide tuules olevat rakendatud pehme sõja vankri ette ka „Silla“ uusversioon. Telesarjad on vallutamas maid ja rahvaid, seega on ju igati loogiline, et neid üritatakse infosõjas ära kasutada. Ehk on seriaalitööstus peatselt (või juba?) tegemas regulaarselt koostööd riikide eriteenistusega? „Sillas“ kujutatakse eestlasi täpselt nii, nagu Vene suurseriaali tegijatele pähe tuleb, ilma Eesti-poolse sekkumiseta. Kui võtta eelmised versioonid lähtematerjaliks, siis saab Dapkūnaitė eestlane olema nutikas, kuid raskekujulise suhtlemishälbega, ilmselt isegi kergelt autistlik psühhopaat.

1 http://www.theguardian.com/media/2016/apr/04/the-bridge-russia-estonia?CMP=twt_gu

2 http://www.weitmedia.com/most?lang=en

3 http://en.news-4-u.ru/ingeborga-dapkunaite-occupied-is-a-film-not-about-russia-but-the-norwegians-and-political-crises.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar