Seente ja inimeste sõda

Marek Strandberg

Teaduspreemia laureaat Kai Kisand soovitab mitte liialdada pesemise ja televaatamisega Organismide elud on tugevalt läbi põimunud. Inimenegi püsib elus vaid seoses suure hulga bakterite ja seentega, kelleta meie organismi tasakaal paigast nihkuks. Nii keha pinnal kui ka kehas on neil igaühel täita oma roll. Seedimine ilma mikroorganismide kaasabita oleks suisa võimatu. Bakterite ja seente omavaheline asjaajamine ja tasakaal ka näiteks nahal ja limaskestadel kaitseb organismi muude mõjutuste eest. Juhtub aga nii, et kui habras tasakaal rikutakse, võib tavapärasest kaaslasest saada vohav tegelane, kes tekitab ebamugavusi. 2011. aasta riigi teaduspreemia saaja Kai Kisand Tartu ülikoolist uuribki neid juhtumeid, kus inimese immuunsüsteem ei tule toime loomupärase kaaslase, antud juhul siis Candida-nimelise seenorganismi ohjeldamisega. Oma uurimistöödest ja vaadetest teadusele Kai Kisand Sirbi lugejaile ka kõneleb. Marek Strandberg: Mis teid meditsiini juurde juhatas? Kai Kisand: Tahtsin teada saada, mis inimese sees on, kuidas see kõik koos seisab ja töötab. Huvi meditsiini vastu on sageli „pärilik”. Nii ka meie peres. Arstiharidusega oli mu isa, on abikaasa ja lapsedki kipuvad (vähemalt osa) selles suunas. Olete ka praktiseeriv arst? Ei ole. Juba ülikooliajal käisin immunoloogia laboris katseid tegemas. Teadustöö tundus sedavõrd põnev, et otsustasin sellega jätkata ka pärast arstiteaduskonna lõpetamist. Pole põhjust kahetseda. See lausa loominguline põlemine, kui mingi keerulise probleemi lahendus hakkab paistma, on eelnevat vaeva väärt.

Kas praktiseerimine annab teadustööle parema fookuse? Parema kvaliteedi?

Praktiseeriva arstina laboris katsete tegemine nõuab väga tugevat motivatsiooni ja pühendumust. Ühe tööpäeva jooksul mõlemasse sada protsenti panustada tähendaks eraelust täielikku loobumist. Ülikooli kliinikumi arstidel võiks võimaldada mõne kuu jooksul aastast pühenduda teadustööle, näiteks toimib selline süsteem Rootsis.

Teie uurimisteemaks on inimesel elava seene Candida albicans’i tekitatud põletikud ja hädad. Mis põhjustab seda, et ühtäkki mõni meis või meil elav organism ühtäkki kontrollimatult vohama hakkab?

Candida albicans elab tõepoolest inimese nahal ja limaskestadel. Tema vohamist hoiavad kontrolli all teised normaalse mikrofloora mikroobid ning ka katteepiteeli toodetud antimikroobsed ained. Candida võtab võimust näiteks siis, kui kasulike bakterite kolooniad antibiootikumide tarvitamise tagajärjel kahjustada saavad või kui neil tekivad iseäranis soodsad kasvutingimused, nt suhkruhaigus, toiduosakesed proteeside vahel. Sellised kandidoosid on küll tüütud, aga mitte ohtlikud ja alluvad suhteliselt hästi ravile. Tõsisem on lugu siis, kui tegemist on immuunpuudulikkusega. Kandidoos püsib visalt, põhjustab tugevamaid ja sügavamaid kahjustusi ning allub halvasti seenevastasele ravile. Probleemiks on ka kujunev ravimresistentsus, sest seenevastaseid preparaate on tunduvalt vähem kui antibiootikume.

Kõik meid ühel või teisel moel haiguslikult kahjustada võivad organismid on evolutsiooniliselt vanemad kui meie. Kas haiguste puhul, mida nad põhjustavad, on tegemist evolutsioonilise võitlusega: meie, inimesed ja teised suured hulkraksed, oleme ära võtnud seente ja bakterite ürgse elukeskkonna, kus nemad olid ainuvalitsejad?

Ma pigem arvan, et me pakume mikroorganismidele väga mõnusat sooja, niisket ja toitainerikast elukeskkonda. Kui nad on nõus püsima neile eraldatud alas, ehk siis limaskestade ja naha pinnal, siis võidavad sellest kooslusest mõlemad pooled. Kasulikud pisikud aitavad tõrjuda haigustekitajaid ning saavad vastu kaitse külma ja nälja eest. Kuid mikroobide sissetungi korral organismi vallandub immuunvastus. Kuna meie evolutsioon on kulgenud pidevalt üksteist üle kavaldada püüdes, siis on immuunsüsteemil tohutult erinevaid mehhanisme, kuidas selliseid sissetungijaid kindlaks teha ja kahjutuks muuta ning sama palju on mikroobidel sadu erinevaid nõkse, kuidas peitu pugeda või tabamisest pääseda. Teinekord aga seisab immuunsüsteem raske valiku ees: kas pole mitte targem patogeeniga leppida kui tugeva põletiku ja koekahjustuse hinnaga iga viimane kui pisik välja rookida.

Immuunsüsteemi hädade puhul kõneldakse sageli liigpuhtuse probleemist. Kasutades tugevaid antiseptilisi ühendeid või pestes kehalt maha sellel tasakaalus elavad organismikolooniaid võibki kujuneda mõne vastupidavama ainuvalitsemine. Kas teie uuritava seenhaiguse puhul on ka see võimalik põhjus?

Puhtus iseenesest pole halb. Hügieeni ja puhtusega on pandud piir paljude ohtlike nakkushaiguste levikule. Samal ajal ei maksa tõepoolest küürimisega liiale minna. Nahk on piisavalt tõhus barjäär meie organismi ja väliskeskkonna vahel ning ka nahal paiknevatel mikroobidel on oma ülesanne. Ei ole vaja kõiki tuntud ja tundmata baktereid tappa. Varajane kokkupuude mitmekesiste mittepatogeensete bakteritega häälestab ja treenib immuunsüsteemi. Närilistel tehtud katsete abil on juba avastatud, et soolestikus elavate bakterite liigid on vajalikud ühe või teise regulatsioonis üliolulise immuunraku tüübi kujunemiseks. Pesemisest ma siiski loobuma ei agiteeri. Liigpuhtusest palju tõsisem probleem on televiisor, arvuti ja teised elektroonilised vidinad, mis pakuvad pidevalt nii põnevat tegevust, et lapsed ja ka täiskasvanud ei ole enam kuigi palju väljas, kus nad saaksid kõiksugu mikroorganismidega kokku puutuda. Ega keset suurlinna kivikõrbe kuhugi eriti minna olegi. Ju ei jää siis tulevikus muud üle kui tervise huvides apteegist pisut doseeritud mustust nõutada …

Kandidoosi tavaliselt liigsest puhtusearmastusest ei saa.

Miks just see tõbi on saanud teie uurimisobjektiks?

Tartus on immunoloogide teadustöö eesotsas prof Raivo Uiboga olnud aastakümneid seotud autoimmuunsuse uurimisega. Autoimmuunsus tähendab seda, et ühel või teisel põhjusel pöördub immuunsüsteem omaenda kudede vastu ja kahjustab neid. Paljudel juhtudel ei ole selliste haiguste tekkepõhjused teada. Meie oleme uurinud autoimmuunsust, mis tekib ühe defektse geeni avaldumise tõttu. See geen on autoimmuunne regulaator AIRE ja haigus, mis selle valgu puuduliku funktsiooni tagajärjel tekib, on autoimmuunne polüendokrinopaatia. Selle geeni ja haiguse seose avastajate hulka kuulub Tartu ülikooli molekulaarse immunoloogia professor Pärt Peterson. Õnneks on tegemist väga haruldase haigusega, mis siiski on põnev kui autoimmuunsuse mudel. Selle uurimine on aidanud immunoloogidel paremini mõista neid mehhanisme, mille abil hoitakse autoagressioon kontrolli all. Kummalisel kombel on selle autoimmuunse sündroomi kõige esimeseks tunnuseks krooniline limaskestade kandidoos. Siit ka küsimus, mis vajas lahendamist: kuidas seletada sellist selektiivset immuunpuudulikkust autoimmuunse sündroomi korral.

Mida olete oma uuringutega tähele pannud ja milliste oluliste järeldusteni jõudnud?

Meil õnnestus näidata, et kroonilise kandidoosi põhjuseks neil patsientidel on autoimmuunne reaktsioon Candida-vastases kaitses hädatarvilike ainete ja rakkude vastu. Seega on siin immuunpuudulikkuse põhjuseks autoimmuunsus. Me usume, et meie tööde alusel on võimalik välja arendada kroonilise kandidoosi bioloogiline ravi, mis oleks tõhus ka teiste raskete kandidoosi vormide puhul.

Mis on teie meelest hea teadus ja mida võiks tähendada hea meditsiiniteadus? Kas Eestis on piisavalt head teadust?

Hea teadus on minu meelest ikka see „vana hea” teadus, mis leiab lünga või vastuolu olemasolevas teadmises ja püstitab hüpoteesi, et seda lünka täita. Uuringute käigus tuleb sageli ette üllatusi ja hüpotees tuleb üle vaadata, aga seda põnevam asi on. Tänapäeval jääb biomeditsiinis hüpoteesil põhinevat teadust järjest vähemaks. Kahjuks hinnatakse ka granditaotlustes sageli uudsete ülikallite tohutult infot genereerivate meetodite valimatut kasutamist rohkem kui klassikalist hüpoteesipõhist teadust. Ja teadustöö tegemiseks peab uurimistoetuste taotlemisel edukas olema. Nii et minu jaoks kujuneb siit eetiline konflikt. Kindlasti sellised tohutud infomassiivid teatud tulemusi genereerivad, kas või juhuslikkegi, aga kas see on kulutatud ressursse väärt, eriti kui selle nimel tuleb mõni väiksem uurimissuund kinni panna? Kindlasti pole selline teadus ei elegantne ega efektiivne.

Kas Eestis on hea olla õpetlane ja tegelda teadusega? Mis võiks ses vallas muud moodi olla?

„Õpetlane” kõlab õige uhkesti – igasugused kujutluspildid tulevad silme ette. Eestis on hea olla, sest Eesti on väike. Kodust tööle ja vastupidi saab paari minutiga ja see on väga mugav. Aga väiksusel on ka oma hädad. Teadmiste ja oskuste kogum, mida omavahel jagada, on väiksem kui suurtes keskustes. Raske on olla atraktiivne Lääne-Euroopa teadlastele: isegi konkurentsivõimelise palga pakkumisega on keeruline meie teadlaskonda rahvusvahelistada. Väikeses keskuses on välislektorite seminare harva. Ühe eriala huvilisi on vähe ning võib juhtuda, et ka hea lektor ei too piisavalt kuulajaid saali. Piinlik ju. Reagendid on väikese turuja käibemahu tõttu vahest isegi mitu korda kallimad kui suuremates Euroopa riikides.

Teadusaparatuur on moodne, aga napib vahendeid remondiks ja hoolduseks. Häid ideid on, aga paljud neist jäävad rahanappuse tõttu vaid mõteteks. Aga küllap see on mujalgi nii ja vaimuvõimlemine iseenesestki on vahel päris virgutav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming