Saussure’i aasta alpiliustike valguses

Tiit Kuuskm? Genf

Saussure’ismis (le saussurisme) või, nagu mõned armastavad nimetada, saussure’oloogias (la saussurologie) käib vilgas töö ja tegevus, mis on viimaste aastate jooksul mitmesuguste tähtpäevade kokkulangemisest johtuvalt veelgi elavnenud. Juubelitele pühendatud ürituste sarja juhatas selle aasta 11. jaanuaril sisse Raymond de Saussure’i psühhoanalüüsikeskuse1 poolt nii Ferdinand de Saussure’i (sünd 1857) kui ka Sigmund Freudi (sünd 1856) 150. sünniaastapäevaks Genfi ülikoolis korraldatud psühhoanalüütik Olivier Flournoy esinemine pealkirjaga „Psühhoanalüütik Sigmund Freud, lingvist Ferdinand de Saussure. Kaks kaasaegset geeniust. Kattuvused, lahknemised”.2

Suve alguses, 19.–22. juunini, kohe pärast IX semiootika maailmakongressi Helsingis, leidis Genfis aset rahvusvaheline saussure’istide konverents pealkirjaga „saussure’istlikud revo­lut­sioonid”3, mis oli lisaks Saussure’i 150. sünniaastapäevale pühendatud ka esimese üldkeeleteaduse kursuse 100. aastapäevale (1907) ning Robert Godeli poolt koostatud „Üldkeeleteaduse kursuse käsikirjade” („Sources manuscrites du CLG”) avaldamise 50. aastapäevale (1957). Teiste seast võiks (kaudselt Eestitki puudutavana) esile tõsta Lausanne’i ülikooli õppejõu Inna Agejeva ettekande Ferdinand de Saussure’i ideede retseptsioonist 1920.-30. aastate Venemaal.4

Konverentsiga paralleelselt korraldati Genfi ülikooli raamatukokku deponeeritud Saussure’i käsikirjade näitus pealkirjaga „Kes oli Ferdinand de Saussure?” (teadupärast asub teine osa Saussure’i käsikirjadest tänu Roman Jakobsoni  initsiatiivile – 1968. aastast Harvardi ülikooli, Houghtoni raamatukogu vääriskäsikirjade kogus). Genfi ülikooli raamatukogus säilitatavates käsikirjades avaneb lingvist Saussure – perekonnale ja sõpradele Ferdd – üliõpilase, luuletaja, isa, ajakirjaniku, ühiskonnategelase jms oota­matute ning huvitavate vaatenurkade alt. Tagasihoidlikkuse, pidevate kõhklemiste ja kahtlemiste kõrval tuleb esile ka tema põhjalik huumori- ja satiirisoon, vajadus naljatada ning fantaseerida.

Nii kujutleb 15aastane Saussure end oma  prantsuse keele kirjandis kui 19-aastast noormeest, kel viimane aeg oma elu kutsumus valida. Viimaseks näib kõige paremini sobivat teenistus Indias, oma onu teemandikaevandustes (Saussure’i arhiiv, säilik 370/1, f 5-6). Kuigi Saussure jäi üldjoontes truuks oma perekonna teaduslikele traditsioonidele, võime üksnes aimata, milliseks oleks kujunenud XX sajandi lingvistika, semioloogia ning humanitaarteadused üldisemalt kui Saussure’i huvide rikkalikust ringist oleks realiseerunud mõni teine suund… Näituse kuraatori, Colombia Antioquia ülikooli Saussure’i uurija Claudia Mejía Quijano eestvõtmisel kolis väljapanek täies mahus Internetti ning on seeläbi ka Eesti lugejatele ja huvilistele kättesaadav.5

Konverentsijärgsel päeval korraldas Ferdi­nand de Saussure’i ring (Le cercle Ferdinand de Saussure) psühhoanalüütikute, filosoofide ning lingvistide ümarlaua, kus keskenduti identiteedi mõistele. Ühtlasi tähistas ümarlaud ajakirja Cahiers Ferdinand de Saussure 60. numbri ilmumist. Ajakirja kõrval võiks viimasel ajal ilmunud saussure’istlikust kirjandusest nimetada viie aastakümne vältel Saussure’i tekste uurinud Pariisi Nanterre’i ülikooli professori Michel Arrivé käsitlust „Ferdinand de Saussure’i otsinguil” („À la recherche de Ferdinand de Saussure”) kirjastuselt Presses Universitaires de France. Kodumaistele saussure’istidele võiks rõõmu valmistada ka teadmine eelmisel (2006) aastal ilmunud ning René Amackeri ja Louis de Saussure’i toimetatud aastatetaguse konverentsi „Uusi vaateid Saussure’ile” („Nouveaux regards sur Saussure”, 2003) ettekannete kogumiku ilmumisest (kirjastuselt Droz). Ja lõpuks ei saa unustada ka Ferdinand de Saussure’ile enesele omistatud teose „Üldkeeleteaduse kursuse” katkematuid ning kommentaaride poolest üha paksenevaid uustrükke kirjastuselt Payot (viimane väljalase 2006. aasta oktoobrist).

Kui saussure’istiline seltsi- ning kirjandus­elu näib oma vaheldusrikkuses rõõmsasti toi­metavat, siis akadeemilisest perspektiivist vaadatuna on nii saussure’istlik lingvistika kui semioloogia soikunud pärast sajandi väldanud tormilist arengut teatavasse vaikellu. Genfi ülikoolis leiab saussure’istlik lingvistika käsitlemist üksnes kolmes kuni neljas Louis de Saussure’i lingvistikaloengus kolmeteistkümnest. Semioloogia arendamisele on pühendunud Ferdinand de Saussure’i ringi asepresident Marie-Claude Capt-Artaud oma retooriliste kujundite loengukursuses.

Kuid siingi võib täheldada teatavaid märke, mis võivad vihjata võimalikule saussure’istli­kule arengule tulevikus. Ilmselt tuleks olulisimaks pidada 1996. aastal Saussure’ide perekonna Genfi residentsi kasvuhoone renoveerimisel leitud Saussure’i enese märkmeid oma üldlingvistikat käsitleva teose jaoks. Märkmed, mida muuhulgas ka Saussure ise pidas oma elu ajal kadunuks, annavad Saussure’i ideedest sedavõrd erineva pildi, et nende avaldamisel (2002) nimetavad Saussure’i instituudi6 liikmed Simon Bouquet ja Rudolf Engler 1916. aastal õpilaste poolt koostatud „Üldkeeleteaduse kursuse” teost koguni Saussure’i mõtteid purustavaks (écrase) ning süstemaatiliselt hägustavaks (systématiquement gomme).

Kaasaja saussure’istika põhinebki käsikirjade uurimisel ja seda nii õpilaste kui Saussure’i enese käsikirjade raames. 1916. aastal ilmunud „Üldkeeleteaduse kursust” vaadeldakse küll tekstikorpuse osana, kuid seda rangelt lingvistika ajaloolises plaanis.

Tahes-tahtmata kipub ka Saussure ise saama üha enam osaks lingvistika ja semioloogia ajaloost ning ununema nende valdkondade igapäevastes debattides. Siinkohal oleks ehk paslik tsiteerida Saussure’i metafoori keele ulatuvusest (säilik Ms. fr. 3951/1,  f 17-18): „Niisiis, pole võimalik öelda, kui kaua keel, mis kord on juba antud, kestab, kuid on kindel, et ta ulatub nii kaugele kui kaugele tal on võimalik ulatuda ning et ta veab enesega kaasa materjale kõige kaugemast minevikust nagu jääliustik moreeni. /Jääliustiku joonistus/ Lahknevad liustikud on tõepoolest hea võrdlus sarnase päritoluga murrete jaoks, võimaldades hoomata koosluse algupära, uusi elemente, aegade erinevusi ning orgaanilise elu puudumist.” Saussure armastas palavalt metafooride leidmist ja kasutamist, eriti paelus teda reaalteaduslik metafoorika humanitaarteaduslikus kontekstis. Kaasaja teadusel annaks sellest ehk õppida. Näiteks seda, kuidas humanitaarteaduslikku metafoorikat kasutada reaalteaduslikus kontekstis. Või teisisõnu, kuidas erinevused ulatavad teineteisele käe.