Saateks Jaan Tõnissoni juhtkirjadele

  Jaan Tõnissoni juhtkirjad “Meie politiline elu nõuab tervendamist” (Postimees 6. I 1929, nr 5) ja “Meie politilise elu tervenemise tee” (Postimees 7. I 1929, nr 6) ilmusid Tartus Käsitööliste Abiandmise Seltsi saalis toimunud Eesti Rahvaerakonna üleriigilise konverentsi päeval (6. jaanuaril) ja vahetult pärast konverentsi lõppu. Konverents oli osavõturohke ja elav. Pikemad sõnavõtud (J. Tõnisson, A. Kerem, P. Põld) olid keskendatud riigi sisepoliitikale, majandusele, haridus- ja  kultuurielule.

Paljude otsuste hulgast (igas valdkonnas vähemalt seitse kuni kümme otsust) jäi kõlama kolm: tervendada riigi rahanduspoliitikat, vähendada erakondliku poliitika survet ja mõju haridus- ja kultuurielule ning ühistegevusele, elavdada sisemaist tööstust, vähendades samaaegselt kaupade liigset sissevedu.

Tõnissoni juhtkirjade sihitus erakondliku omakasu, killustamise ja võimuiha vastu lähtus eelkõige tema enda hoiakust ja tegevusest riigimehena: talle olid need jooned täiesti vastuvõtmatud ja võõrad, ometi olid need riigi poliitikaelus nii võimu võtnud, et sundisid Tõnissoni juhitud valitsuse detsembris 1928 lahkuma ja palju olulisi asju pooleli jätma.

9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928 oli Tõnisson juhtinud rahvaerakondlastest, põllumeestekogude ja asunike esindajaist koosnenud valitsust. Kinnitades valitsusjuhina igas oma esinemises, et see, mis rahvast edasi viib, on väsimatu töö ning et iseolemine tähendab vajadust ise ka teha ning vastutada, rakendas ta tärkava tööpuuduse vastu tööle riiklikud komisjonid teede-, põllutöö-, kaubandus-tööstus- ja haridusministeeriumi juurde.

See aasta oli Tõnissonile riigivanemana olnud väga töine ja hilissügiseni ka edukas aasta. Lisaks mitmete oluliste seaduste (kaitseväe reform, maanteeseadus, siseveetee seadus, lennuväe loomise seadus jt) ettevalmistamisele ja vastuvõtmisele oli ta olnud aktiivselt tegev endistele mõisnikele tasu maksmise küsimuse lahendamisel, riigi maanteede ja raudteevõrgu korraldamisel, Peipsi järve veepinna alandamisel jm. Suursündmustest jäid just sellesse aastasse Eesti Vabariigi 10. aastapäeva tähistamine, VIII laulupidu Tallinnas ning riigivisiit Rootsi kuninga juurde.

Saabuva kriisi esimesed tundemärgid lahvatasid riigikogu istungil 9. novembril 1928. aastal, kui põllumeestekogude esindajad süüdistasid põllutööministrit. Järgnes asunduskapitali seaduse tagasilükkamine põllumeestekogude ja sotside poolt, Harju Panga protsess – ja J. Tõnisson valituse juhina esitas tagasiastumispalve enne umbusalduse avaldamist.

Teiste ajalehtede (Päevaleht, Vaba Maa, Kaja) vastukajas kiideti küll Tõnissoni riigimehelikku sammu, kuid süüdistati teda põllumeeste huvide ignoreerimises (Kaja), suutmatuses valitsust juhtida (Päevaleht), riigikogu ja valitsuse vahekordade ja võimu hägustamises (Vaba Maa). Tõnissoni meelest polnud see kõik muud kui vaid rühmahuvidest juhitud võimuvõitlus, mis segas rahva ja riigi elu ja tööd. Kuid just tööd oli vaja teha.