29.05.2015

Raminagrobis mäletab IV

Sirje Kiin, Rutt Nõmm, Rein Tammik, Aino Tennov, Lea Malvik, Endel Link, Mai Adamson Aino Mikkin ja Heino Kermik.

Erakogu

Vanasti, vene ajal, oli enam-vähem kõik lukus – suust riigipiirini. Ent asutuste uksed olid ometi alati lahti. Tänapäeval on isegi riigipiirid lahti, aga kõik uksed kindlalt lukus. Lahtised uksed tekitavad palju vabama õhkkonna, inimlikuma. Nojah, tegelikult, mis siis nüüd häda on, annad uksekella, ütled, kes oled ja kelle juurde tuled, käib plõks ja sulle tehakse lahti. Aga ikkagi ametlik, kuid vanasti … vanasti tegid lihtsalt ukse lahti, astusid sisse, teinekord käsikiri kah kaasas, istusid maha ja jäidki juttu puhuma. Sirp oli rahvast täis, joodi kohvi, lobiseti ja suitsetati. Ma küll ei kujuta enam ette, kui suitsune tunduks praegu vana toimetus, aga siis polnud see midagi erilist, keegi ei saanud arugi. Kõik suitsetasid ja oma laua taga, keegi ei läinud koridori või, jumal hoidku, õue. Kindlasti olid olemas ka suitsetamise kohad, aga no kes see neid kasutas. Mina küll ei mäleta. Ja kas tõesti lehvis siis tubade kohal lakkamatu sinine vine. Ju siis lehvis, sest kuhu see suits ikka sai? Ega aknad ka lakkamatult lahti olnud. Mingit ventilatsiooni küll polnud. Ilmselt imbus suits kopsudesse. Aga no ei surdud ju ka, nagu kärbsed, paljud elavad tänapäevani. Teinekord võeti klaasikegi ja siis see suu enam nii lukus ei olnud ka. Ja jäädigi jorutama, kusjuures aega oli kõigil volilt käes. Aga kus enam. Tänapäeval on kõigil kole kiire. Miks see nii on läinud, et rääkida võib nüüd vabalt kõigest ja kõigiga, ainult et aega selleks enam pole? Mitte et ma neid vanu aegu nüüd taga igatseks, no ega ikka igatse küll. Kuigi … tegelikult …, sai ju siis ise noor oldud ja … Täitsa tore oli, kui järele mõelda. Vuih! Nostalgia on küll inimlik tunne ja vanasti ehk oligi rohi rohelisem, taevas sinisem jne. Ei, neid aegu küll ei saa taga igatseda. Anna endale voli ja hakkad igasugust mõtlema …

Näh, läksin vist lüüriliseks, vana juba. Nüüd kohe kiiresti millestki sellisest, mis oli tolle karmi aja tegelikkus ja mida praegu küll keegi ette ei kujuta, isegi hirmsas unenäos mitte. Isegi sihukest asutust pole enam ammu olemas. On neljapäeva hommik, viimane lehetegemise aeg käes ja telefon heliseb. Räägitakse NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a Trükiste Riikliku Saladuste Kaitse Peavalitsusest. Öeldakse vaikselt, viisakalt, et leht on muidu korras, aga teil on seal leheküljel number kümme kirjas ühe Põltsamaa ettevõtte töötajate arv, tõmmake see palun maha. Ja leheküljel neli on ühes artiklis veel teinegi sobimatu arv: Tartust kümme kilomeetrit Tallinna poole asub autobaas, võtke see kilomeetrite koht ka palun välja … Jne jne jne. Ja nii iga päev, iga nädal, igas toimetuses. Väga vähe oli vaja muuta, toimetus kontrollis end ju ise ka, aga natuke arve, nimesid, kilomeetreid, alati. Ja kui palju inimesi selles pika nimega asutuses töötas! Mida nad ometi lakkamatult kartsid ja keda need arvud oleks huvitanud! Säh sulle nüüd nostalgiat.

Ent sihukeste pisiasjade valvamisega läheb teinekord suur pilt hoopis käest. Ning hakkabki juhtuma igasugust. 8. mail 1987. aastal juhtuski, ning Sirbis ja Vasaras ilmus organite väga valvsa silma all Eesti kõigi aegade tuntuim karikatuur. Kokku said fosforiidi kaevandamise vastane kõrgaeg ja geniaalne karikaturist. Sirbis oli välja kuulutatud karikatuurivõistlus ja Priit Pärna „Sitta kah!“ oli selle võistluse võidutöö. Muidugi oli žüriis inimesi, kes pidid võistlusel silma peal hoidma, kontrollima, nagu ette nähtud, aga need ei näinud. Muidugi oli neid, kes nägid, need jälle ei öelnud. Ja nii see läks. Pilt ilmus ja alles siis jõudis kogu tõde ka instantsideni. Milline tööõnnetus! Sm Rattus, I. P., Sirbi peatoimetaja, sai põhimõttelageduse eest EKP KK büroo otsusega noomituse ja see büroo juhtis tähelepanu ka vajadusele tõsta nõudlikkust pressis ilmuvate ja eetris edastatavate materjalide sisu üle. Millist nõuet täidame siiamaani. Sirbist on ju saanud palju parem leht.