Põlevkivilõks

Kaarel Tarand

Mõni päev enne seda, kui Euroopa parlament otsustas hääletusel siiski Kanada naftaliivalobistide, Euroopa komisjoni ja valitsuste tahtele alla vanduda ning nn mittetraditsiooniliste vedelkütuste osas erandeid sallida, läks riigikogust Euroopa parlamenti teele veidra sisuga kiri. Ka meie kohalikud poliitikud tõmbasid oma töösturite ees saba jalge vahele ja Kalle Pallingu allkirja kandvas kirjas hoiatati europarlamendi juhatust 8. detsembril nii: „Komisjoni eelmine ettepanek aastast 2011 ohustas Eesti põlevkivisektoris juba tehtud ning kavandatud investeeringuid ja sellel võinuks olla tõsised sotsiaalmajanduslikud mõjud potentsiaaliga põhjustada investeeringute põgenemist Kirde-Eestist ELi mittekuuluvatesse riikidesse.“

Seda lolli lauset rikastab kirjas veel mitu samalaadset, aga see ükski näitab, mis tasemel meie parlamendis globaalsest kliimamuutusest, energiasiirdest ja -julgeolekust mõelda suudetakse. Teatavasti kuulub suurim põlevkivi töötlev ettevõte Eesti Energia riigi omandusse (ja Palling on selle nõukogu liige). Seega teatas Palling Euroopa juhtidele, et kui need peaksid globaalseid huve Eesti omadele eelistama, võib ta meeleheitest riigifirma vara kuskile EList välja viia („Mina sidusin mind kinni,“ öeldaks selle kohta „Hukkunud alpinisti“ hotellis). Ilmselt peetakse kirjas silmas Venemaad, sest ähvardusega hakata hoopis piiri taga Slantsõs tegutsema on põlevkivitöösturid esinenud varemgi. Justkui keegi ei teaks, et Vene poolel on põlevkivimaardla kihid õhemad ja väiksema energiasisaldusega ehk äri meie oludest veelgi viletsam. Rääkimata siis Venemaale Ukraina pärast kehtestatud sanktsioonidest ja Venemaa üldisest ärikliimast, rubla kursist, nafta hinnast jne.

Uue aasta alguses on asi aina hullemaks läinud, sest valitsuse liikmed eesotsas peaministriga arutavad täiesti süüdimatult võimalust hakata turul toorainele hinda määrama,1 sellele lubatud lepingulisi õigusi poliitiliselt ümber jagama või koguni muutma ressursitasude kehtivat korda.2

Õnneks on Eestis küllaga inimesi, kes taipavad energiamajandusest hoopis rohkem kui selle poliitilised juhid. Enam kui aasta tagasi tuli toonane Eesti Energia juht Sandor Liive välja oma kujutlustes igavesel kullasoonel istujatele šokeeriva avaldusega, kui teatas, et põlevkivi väärtus aastal 2040 võib olla null.3 Vajadus astuda aina radikaalsemaid samme globaalse soojenemise pidurdamiseks ja uute energiatehnoloogiate majanduslikult tasuvamaks küpsemine võib selle tähtaja veelgi lähemale tuua. Õige järelduse pealt aga andis Liive lihtsameelsetele otsustajatele täiesti vale soovituse: kasutagem kogu põlevkivi ära, kuni sellel on veel väärtust.

Põlevkivi kasutusmahu kasvu arvestavad plaanid on olemas igal ala ettevõttel, kuid sügisene nafta hinna kiire langus on sundinud nii Eesti Energiat kui ka teist suurt õlitootjat VKGd teatama oma uutesse tootmisseadmetesse investeerimise plaanide külmutamisest. Ilma uute seadmeteta tootmismahtu suurendada ei saa, lisatakistuseks on ka seadusena kehtiv põlevkivi kaevandamispiirang, tehnoloogilised tõrked väidetavalt imelise uue tehnoloogia käivitamisel jne.

Niisiis, soovides kahaneva väärtusega põlevkivist veel mingitki raha välja pigistada peaks ajaga aina kiiremini võidu jooksma, võtma aina meeletumaid äririske, sest ses äris on vähe seda, mis on Eesti ja tema ettevõtjate kontrolli all. Rahvusvaheliste reeglite muutumine ei sõltu meist, nagu ka nafta turuhind, millest omakorda oleneb, kas põlevkivisaadused on üldse turul võistlusvõimelised. Meie kontrolli all pole ka Euroopas vabalt liikuv tööjõud, mis kipub Ida-Virumaal olevat piiratud ja otsakorral ressurss. Erinevalt idanaabrist ei saa ega tohigi Eesti võim dikteerida ka vastumängijate tegevust. Vahepealse languse järel on keskkonnaaktivism maailmas jälle tõusuteel ja ehkki pole usutav, et eestlased kunagi sama mastaapse ökoprotesti ette võtaksid kui vabanemispäevade fosforiidisõda, kasvab kogukondlik jõud mitmel pool, paraneb tegevuse organiseeritus ning saavutatud väikesed võidud annavad uut indu.4

Poliitiliste sõnumite eklektika kõrval käib Eesti riigis siiski ka pikalt ette vaatav ratsionaalne planeerimistegevus. Praeguse põlevkivimajanduse arengukava lõpeb tänavuse aastaga ära ja juba aprillis 2013 algataski majandusminister Juhan Parts valitsuses uue arengukava koostamise (kuni aastani 2030). Loomulikult kuulub selle juurde lähtealusena rida eksperthinnanguid, analüüse, arvamusi. Paralleelselt on põlevkivi tuleviku vastu tundnud huvi ka Arengufond, mille tellimusel kirjutas Tallinna tehnikaülikooli professor Andres Siirde aruande põlevkiviõli tootmise tulevikuperspektiividest.5

Siirde aruandes arvestatakse põlevkiviõli tootmishinnaks kõiki kulusid kokku võttes 375 eurot tonni kohta ehk ligikaudu 75 USA dollarit barreli kohta. Et ettevõte saaks ka kasumit, peab väljamüügi hind olema loomulikult suurem. Selge on seega, et praeguste sisendhindade juures (tooraine, tööjõud, energia, riigimaksud ja -tasud) põlevkiviõli tootmine end ära tasuda ei saa. VKG õliparunite jutt sellest, et nad peavad tehaseid sulgema konkurent Eesti Energia käest ostetava kallima põlevkivi tõttu, on selge valetamine. Selleks, et võistelda vähem kui 50dollarise naftabarreliga, ei piisaks isegi tasuta põlevkivi kasutamisest, sest kulu toorainele moodustab õli tootmishinnast 31%, kuid rahas väljendatult tähendab see, et ühes õlibarrelis on 22,5 dollari eest põlevkivi. Kulud investeeringute teenindamiseks, tööjõule jne annavad ikka kokku üle 50 dollari ja neid ei saa kuidagi vähendada.

otseinvesteering

37%

tooraine

31%

kaudne investeering

13%

tööjõud

16%

keskkonnatasu

4%

Tabel. Kulude jagunemine põlevkiviõli tootmisel 2015. aastal. Andres Siirde, 2013.

Vastavalt tellimusele on Andres Siirde analüüsinud ka ettevõtete investeerimisplaane, millest julgeimad näevad ette praeguse ühe asemele koguni kaheksa enefit-280 seadme rajamist Eesti Energias ning ka VKG Petroteri tehaste lisandumist. Eeskätt on suured just Eesti Energia ambitsioonid, seal taotletakse põlevkivi kaevandamisõiguse 1,5 kordset kasvu, hoolimata elektritootmises kivi kasutamise kahanemisest. Neis soovides väljendub lõksu järgmine komponent.

Keskkonnaministeeriumi tellimusel tegi ettevõtete konsortsium koos Säästva Eesti Instituudiga alusuuringu, kus hinnati põlevkivivarusid ja muud arengukava koostamiseks vältimatut.6 Sealt selgub, et eraldatud varusid jagub praeguste tootmismahtude juures Kiviõli Keemiatööstusel 2023., Kunda tsemenditehasel 2022., VKG-l 2032. ja Eesti Energial 2038. aastani. Kuna tootmismahtu kavandati veel alles hiljuti järsult suurendada, võib enam-vähem kindlalt väita, et kui riik jätab aastase kaevandamismahu ülempiiri 20 miljonit tonni aastas muutmata, siis võiks hea õnne korral napilt järgmise arenguperioodi kuni 2030. aastani vastu pidada. Aga kindlasti ei kataks varud kõiki uusi investeeringuid.

Seega tekib surve uute mäeeraldiste saamiseks ning uute kaevanduste avamiseks. Uue kaevanduse avamine ja töökorda saamine, nagu märgib alusuuring, võtab kuni 10 aastat ja selle hind erineb mitu korda okupatsioonirublade eest rajatud kaevanduste omast. Järelikult hakkab sealt praegusega võrreldes palju kallimat, seega konkurentsivõimetumat toorainet tulema. Lisaks tasub meenutada, et maavarade kaevandamise universaalse reegli järgi tarvitatakse esimesena ära varud, mis on kõige parema kvaliteediga ning mida on kõige lihtsam kätte saada. Iga uus kaevandus annab eelmisest vähem ja kallimat toodangut. Tooraine hinnatõusu ei peataks ka see, kui riik ressursimaksud üldse ära kaotaks.

Kui uusi maardlaid ei avata, kaotavad majandusliku põhjenduse investeeringud uute õlivabrikute rajamisse. Kui võtta investeeringu tasuvusajaks 15 aastat, siis on selge, et järgmise arengukava kehtivusperioodil tehtud investeeringutele on mingigi kate vaid juhul, kui on olemas kindlad kokkulepped uute mäeeraldiste ja kaevanduste rajamiseks. Vastasel korral juhtub, nagu juba kipub juhtuma, et riik on ettevõtjate võetud riskide eest lõppvastutaja ja peab, nagu valimiste eel parteid lubavad, „ettevõtetele appi tulema“, kui need end ära ei majanda. Valimisprogrammides aga lubadusi Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamist järsult laiendada ei leidu.

Põlevkiviõli tootmise arendamisest rääkides on investeeringute kooskõla tooraine juurdepääsu ja hinnaga kahtlemata võtmerollis, aga seda on ka tööjõud, mis moodustab õlihinnast praegu vaid 16%, kuid mille muutused ja demograafilised paratamatused annavad õlitootmisele surmahoobi ka juhul, kui naftahind maailmaturul ja tulevaste valitsuste lahkus uute kingituste tegemisel erakondade varjatud sponsoritele peaksid arvutuslikult tootmist võimaldama.

Iseseisvuse taastamise päevist on Ida-Virumaa kaotanud ligikaudu kolmandiku oma elanikest (vt joonis). Järsud on olnud ka muutused sealse elanikkonna vanuselises struktuuris: inimpõlve eest oli kuni 20aastasi piirkonnas ligikaudu sama palju kui vanuserühma 45-69, praeguseks on suhe 1 : 2. See avaldub ka järsult halvenevas demograafilises tööturusurve indeksis, mis on Ida-Virumaal langenud 0,5ni. See tähendab, et iga tööturule siseneva noore kohta läheb samal ajal kaks inimest pensionile. Kuigi tehnoloogia areng sööb töökohti, on pealekasvu selgelt liiga vähe ja see tähendab, et ettevõtted peavad tööjõu värbamiseks aina suuremat palka pakkuma.

Statistika andmetel on mäendussektoris keskmine brutopalk praegu kuskil 1200–1300 euro vahel kuus ehk pisut üle keskmise, aga siiski mitte sugugi 2000 eurot kuus, nagu väitis president Ilves ajakirjas American Interest. Kui oleks, siis oleks õlibarreli hinnas tööjõukulu praeguse 12 euro asemel ligikaudu 20 eurot. Ükski araablaste ega ameeriklaste müüdav naftabarrel ei sisalda nii palju tööd. Kui aga ettevõtted peaksid minema täisautomaatsete kaevanduste rajamise teed, siis jääb teisest küljest ikkagi lahendamata Ida-Virumaa tööjõu probleem, mille lahendamist praegu valitsuselt tingimata nõutakse.

Faktid kinnitavad, et mõneks aastaks kõrgustesse sööstnud nafta hind tekitas me põlevkivitöösturites pettekujutelma õliäri võimalikkusest, investeerimistuhina ja aktiivse poliitilise väljapressimise. Mida kauem Eesti ühiskond põlevkivile radikaalselt ja lõplikult selga ei pööra, seda suuremaid kulusid kokkuvõttes kanname. Need kulud ei teki ainult kodumajapidamistes ja olmes, vaid ka rahvusvahelistes suhetes, sest mida rohkem peame oma lootusetule tööstusele välismaalt eriõigusi ja -kohtlemist ning abi paluma, seda vähem on meil võimalusi paluda midagi muud ja edasiviivamat. Ühtlasi on meil oma sõltuvuse tõttu võimatu kõnelda paljudel globaalselt tõusva tähtsusega teemadel.

Kuigi 20 aastat väldanud globaalsetel kliimakõnelustel ei ole seni rahuldava tulemuseni jõutud, on eurooplased pidevalt olnud teema eestvedajad ja pühendunuimad panustajad. Ja siinkohal ongi paslik küsida, kas Eesti nõustub Euroopa kliimaapoliitikaga, on selle loomises aktiivne osaline ja suudab endale võtta ka kohustusi (nagu on NATO kohustused). Kliimapoliitikast pole seni valimiste eel ükski erakond midagi rääkinud, seda fundamentaalset mõistet ei leia ka nende seni avaldatud programmidest. Siit ka küsimus: millise mandaadi ja poliitikaga läheb järgmine valitsus aasta lõpul Pariisi üleilmsele kliima tippkohtumisele? Erinevalt Kopenhaageni kohtumisest aastal 2009 andis viimane Limas 11 000 delegaadi osavõtul lootust, et Pariisi oma ei pruugi läbi kukkuda. Aga selleks peab teadma, mida sealt tahta. Kas see toimub natuke kiiremini või aeglasemalt, igal juhul on otsused, mis tuleb langetada maakera klimaatilise stabiilsuse tagamise heaks, kahjulikud Eesti põlevkivitööstusele. Mida rohkem koguneb teaduslikku tõendusmaterjali, seda keerulisem on nn kliimaskeptikutel ja inimmõju eitajatel poliitilisi otsuseid takistada. Kes kannab kahjud, kui Eesti armastus põlevkivi vastu ei võimalda nende otsuste vastu valmistuda?

Aasta algus tõi fossiilkütuste sõpradele eriti halbu uudiseid, kui ajakirjas Nature avaldati värske uurimuse tulemused selle kohta, millised fossiilimaardlad peab kasutamata jätma selleks, et globaalselt piirduda kahekraadise soojenemisega.7 Londoni ülikooli (UCL) teadlased on regioonide ja tooraineliigi kaupa välja arvutanud, kellel veel kui palju kasutada võiks olla. Eesti kuulub ses jaotuses grupeeringusse „endine N Liit“, mille tahketest fossiilkütustest peab kliimaeesmärkide saavutamiseks maa sisse jääma 94% ja kasutuskõlbulik oleks seega vaid 6%. Eesti põlevkivi koondvaruks (ilma võimalike kadudeta) on keskkonnaregistris ligikaudu 4,7 miljardit tonni, millest aktiivset varu on 27% ehk 1,3 miljardit tonni. On tehniline detail, kas võtta sellest kogusest veel maha kaevandamise paratamatud kaod või mitte. Kui Nature arvutused saavad aluseks mõnele poliitilisele otsusele, on Eestil kokku kasutada veel maksimaalselt kuni 80 miljonit tonni põlevkivi ehk vähem kui nelja aasta norm. Milline pank küll annaks sellist fakti teades ettevõttele uuteks investeeringuteks raha? Ja milline valitsus küll planeeris selliselt tegevusalalt aastakümneteks tulu? Ainus selge ja ühiskonnale kõige odavam variant oleks praegu põlevkivisektori kiire sulgemine ning ühtaegu jõulise energiasiirde käivitamine Saksamaa, Taani ja teiste edumeelsete liitlaste kogemusi arvestades. Kui see tehtud, saab ka rahvusvaheliste laudade taga taas õigusega suu lahti teha.

Joonis. Demograafilised muutused Ida-Virumaal vanuserühmade kaupa (1990–2014).

Joonis. Demograafilised muutused Ida-Virumaal vanuserühmade kaupa (1990–2014).

Statistikaamet

1 http://arileht.delfi.ee/news/uudised/roivas-eesti-energiale-eraldatud-polevkivi-kaevemahud-on-ebaproportsionaalselt-suured?id=70477951

2 http://uudised.err.ee/v/majandus/c979beb9-abd9-4626-bdb5-2f8fd36b80f2

3 http://uudised.err.ee/v/majandus/6b870437-a037-40e8-b439-c0c556f265e4

4 Näiteks Eesti Maavarade Ühingu tegevus, vt www.emy.ee

5 http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/4/40/Siirde,_A._P%C3%B5levkivi%C3%B5li_tootmise_erinevate_stsenaariumide_realiseerimisega_kaasneva_m%C3%B5jude_hindamine.pdf

6 http://www.seit.ee/et/projektid?project_id=303

7 http://www.nature.com/nature/journal/v517/n7533/full/nature14016.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming